Mõtlesin, et tuleks ja kirjutaks midagi. Ja siis mõtlesin veel, et teeks veel ühe blogi ja hakkaks sinna kirjutama mingit järjejuttu või midagi sellist.

Gimme ideas or sth.

Ma ei ole öösel korralikult maganud, nii et andke andeks, et ma pole just kõige pädevam 'n shit.

Silmakirjalikkus

Kust läheb piir hea ja halva silmakirjalikkuse vahel? Kas see piir on üldse olemas?

Kui ma ei nõustu sõbraga ja tahaks talle kohutavalt öelda, et asjad ei ole nii, nagu ta arvab, aga selline teguviis teeks talle meeletult haiget või solvaks teda, kas siis ei oleks targem mõlema osapoole hingerahu nimel ette manada hea nägu ja kaasa mängida?

Ma leian, et stabiilsus ja vähemalt ajutine õnn on taolist niinimetatud silmakirjalikkust aeg-ajalt väärt. Ma ei tunne end halvasti, kui nii teen, sest elu on näidanud, et minu seisukohad pole paljudele vastuvõetavad või inimlikult mõistetavad kas siis nende endi sisemistel põhjustel või minu halva eneseväljendusoskuse tõttu. Nii et sageli ma lihtsalt hoian suu kinni ja ei ütle midagi, mis võiks lasta kuidagi välja paista minu vastakal arvamusel. Koju jõudes aga, kui hinge väga kriibib, võtan välja oma ilusa väikese Sõber Päeviku ja kirjutan sinna, mis asjast tegelikult arvan, kuigi seda juhtub harva.

Muidugi ei praktiseeri ma sellist asja kõigi peal. On inimesi, kellega ma olen alati peaaegu täiesti aus (absoluutselt kõike vist ei saa ega tasugi kellelegi rääkida). On inimesi, kellega ma silmakirjatsen vahel, kui antud hetkel paremat lahendust välja mõelda ei suuda või tõesti ei taha, et teine haiget saaks või solvuks või vihastaks. Lõpuks on ka need, kellega ma kahjuks või õnneks (eks seda otsustab aeg) pean (või tahan?) mingil tasemel silmakirjatsema iga päev, peaaegu igal momendil, kui nendega koos olen. Ma võin tunda siirast rõõmu nende seltskonnast, kuid samas tean, et meie mõistused töötavad nii erineval tasemel, et mul on parem oma tegelikke mõtteid üldse mitte avaldada.

Ma ei tunne ennast süüdi. Ma lihtsalt olen selline.

bugabuga

Me oleme kogu aeg idioodid. Iga kord vaatame natuke tagasi ja mõtleme, millised idioodid me oleme olnud. Praegu oleme ka idioodid.

Aga näed, maailm seisma ei jää.

Ma leidsin näitleja, kes on ilus JA tark. Vaau.

Tegelikult ei tulnud ma üldse sellest rääkima.

Eile olid mul mõned päris huvitavad momendid. Igasugune tahe ja mõte midagi teha läks ära. Mõtlesin kõigile oma unistusele ja küsisin endalt: milleks küll? Mida see mulle annab? Mida see teistele annab? Ja jõudsin järeldusele, et kõik on jumala mõttetu, ja et ma ei saa nagunii oma unistuste realiseerimisega mitte kunagi hakkama. Sest need on lihtsalt nii mõttetud ja ajuvabad ja võimatud saavutada ja kasutud pealekauba.

...

...

...

Otse loomulikult oli tegemist lihtsalt meeltesegadusega. Ega ma mingi värdjas ei ole, et endasse ei usu. :D

(See ei olnud vihje sellele, et need, kes endasse ei usu, on värdjad. Sorri.)

Pesupulbriooper

Suurem osa päevast on möödas. Jumal tänatud. Kõige parem ja samaaegaselt ka kõige hullem osa on aga alles ees. Oijeerum.

Mul ei ole tegelikult mitte midagi eriti tarka öelda. Millegipärast paistavad teised inimesed oma blogides alati mingit übertarka ja sügavat juttu nagu kahurist välja loopivat. Mina aina mõtlen ja mõtlen ja mitte midagi ei tule.

Juua tahaks.

Ma parem ei ütle enam midagi, sest kõike, mida ma räägin, tõlgendatakse viimasel ajal kellegi ellu sekkumisena.

Ma olen natuke haige. Füüsiliselt. Jajah.

Inimesed saavad asjadest huvitavalt aru. Väga huvitavalt.

Mina aga ei saa sellest aru, miks on nii raske olla hea sõber (või hea tuttavgi) inimesega, kelle maailmavaade on sinu omast erinev. Mina saan sellega hakkama. Pole alati saanud, aga ma edenen.

Ah jaa, see on ju sellepärast, et ma TAHAN inimestega hästi läbi saada ja leian, et kõigil on õigus elust täpselt selline filosoofia arendada nagu nad ise tahavad, olgu see minu omast nii erinev kui tahes, ja et neil võib selle juureska õigus olla.

Teate mis on eriti ajuvaba?

Mitte mingit halli massi ei olegi ju olemas.

See on lihtsalt kellegi poolt välja mõeldud termin, mis pani seda Kedagi end erilisemana tundma.

Aga kõik on ju erilised. Kõik on erinevad. See, et me samu asju teeme (võib-olla isegi samal kellaajal) ei tähenda, et me mõtleme nende tegemise ajal samu mõtteid, et need äratavad meis samu emotsioone, et me elame samasuguseid elusid, tunneme samu inimesi (ja kui tunnemegi, siis kas me ikka tunneme neid samamoodi?), teame samu asju, usume samu asju.

Kõõõõiik on suhteline.

Blabla.

Sellest järeldub, et mingit universaalset tõde on raske leida. See on kindlasti kusagil olemas, aga seda püüda, sellest täielikult aru saada ei ole meie aja inimesel võimalik. Sest me kõik vaatame eri suunas ja arvame, et ainult see, mida meie näeme, on õige.

Isegi mina.

...

Aga kellelgi peab ju õigus olema?