Et siis nagu blaa.

Kahtlane. Kõik on kahtlane. Ma ei viitsi, ei taha enam õppida. Vastu hakkab. Õppisin üle eelmisel veerandil. Ja seda veerandit olen seni alustanud kolmedega. Geograafias, matemaatikas, füüsikas ja milleski veel, mida ma enam ei mäleta. Lõpp lahe. Ma ei suuda lihtsalt sõnadesse panna, kui lõputult LAHE. Aga miskipärast, hoolimata kõigest, on mul sügavalt pohh. Nii pohhui, et... Ma ei tea. Ega nii pohhui ei ole tegelikult. Tahaks ikkagi veernadit viite saada ja kiituskirja ja mida iganes. Probleem on selles, et.. Ma lihtsalt ei viitsi. Ja mind ei häiri ka see, et ma ei viitsi. Just. Mul on pohhui sellest, et ma ei viitsi.

Järgmine teema. Ma tegin avastuse. Jah, tõepoolest. Ma pole ikka veel üle saanud. Peale ligi aastat. Faking aasta ja ma pole ikka veel üle. Nagu... lahe. Vot see on nüüd kõige sügavamat sarkasmi täis LAHEDUS. Can you feeeeeeeeeel it? Urr.

Tahaks ära. Tahaks puhata, lihtsalt kusagil eemal tsillida. Ilma rahata. Raha ei ole vaja. On vaja ainult muusikat, head seltskonda, mõnusat trenni, algajate korvpalli ja siis on hea. Isegi süüa pole vaja. Võtakski alla. Ja ärge tulge mulle rääkima, et ma näen täiesti normaalne ja kena välja. Seda on küll tore kuulda, aga need jäävad minu jaoks siiski vaid sõnadeks. Ärge olge minuga rahul. Kuna mina seda teha ei suuda.

Ja ometi keeldun ma masenduses olemast. Sest siis ei saaks ma enam millegagi hakkama. Ja see oleks ka nõme.

My two cents for today.

Konnakulles says:
mul pole enam midagi seal peas
Konnakulles says:
mälu on omadega nii sealsamuseski kui võimalik
Konnakulles says:
läksin koeraga õue, aga jätsin koera koju - tekkis küsimus, et mida ma üksi siin õues teen


Ma ei saa.. :D Aurum on nii andekas lihtsalt. :D

Ding ding merrily on high, in heaven the bells are ringing... And in my head.

Tuju kõigub. Kahesajaga. Ühel hetkel nutan silmad peast, järgmisel tantsin trepist üles minnes. Lahe, kas pole. Selles on süüdi kool ja stress ja pinge. Ja see, et ma viimased kaks kuud olen pidanud õppima iga päev vähemalt neli tundi (sest ma käisin bioloogia ja keemia olümpiaadil ja pääsesin mõlemal piirkonnavooru). Ja mul tuleks keskmine hinne 5,0, kui inglise keele ja kehalise õpetjad mulle sitta just ei taha keerata. Mul on inglise keeles kaks nelja, üks kolm ja sada astmes n viite. Aga me kõik ju teame Vraiti ja seda, et talle ei meeldi, kuidas enamik õpiku materjalist on mulle liiga lihtne. Ja mina ei meeldi talle ka. Hihi. Ma ei imestaks, kui ta mulle sitta keeraks. Ja Kroosmann, temale pole ma mitte kunagi vist meeldinud. Ja ta ütles Monale, et Mari referaat olnud palju parem kui minu oma. Hurraa, ma olen 98% kindel, et ta paneb mulle nelja veerandisse. Seega, hüvasti, keskmine 5,0. Millest on kahju, sest ma õppisin ennast see veerand vaeseomaks selle nimel. Kui ei usu, küsige mu ema käest, ta oli vahepeal lausa mures, et ma liiga palju õpin. Aga ma tahan seda 5,0-i, päriselt ka.

Ah jaa. Ja nädala pärast on jõulud ka. Ma saan tõenäoliselt endale uue mobiili (vanal kukub juba korpus ümbert ära ja see on umbes täpselt viis korda kolmandalt korruselt trepist alla esimesele lennanud, nii et arvake ise, kui palju see töötab). Aga kuna me kohe peale jõule kolima hakkame, siis tadaa, kuusk, tadaa, kaunistused, tadaa, mugav elamine. Selle aasta jõulud mööduvad kastide otsas.

Ma leian, et banaanid on tegelikult triibulised. Elevandid on roosad ja jaanalindude revolutsioon ja inimeste lõplik orjastamine pole enam kaugel.
Tegelikult on inimesed juba praegu orjad - iseendale, maailmale, rahale. Me oleme vangis iseenda ja oma tahtmiste sees ja kaotame kõige selle universaalse pahna, mida nimetatakse eluks, sisse ära selle, kes me tegelikult oleme või oleksime pidanud olema.
Maailma tekkimine pole tegelikult üldse nii keeruline, kui paistab. Jumal oli segaduses. Tal oli pohmell. Tema süda oli paha ja maailm on tema okse. Me oleme rõvedad, me haiseme ja oleme nii inetud, et meie peale ei taha isegi vaadata.
Aga kõiges leidub ilu. Kõik on omamoodi nauditav. Jah, ma olen masohhist ja armastan seda värdjat, mida me nimetame Emakeseks Maaks. Mis sest, et me selle ise kõige sajaga oleme persse keeranud.

Love,Deira

FUCK LOVE. FUCK EVERYTHING.

Kas ma tõesti olen see, kes 17-aastaselt ootab ikka vel oma printsi valgel hobusel (muidugi pikemas perspektiivis jääem mekõik teda elu lõpuni ootama, aga see esimene, see ilus, see täiuslik....)?

Millal minu kord tuleb?

Kunagi ammu mõtlesin ma ühe sõbranna kohta, et sis on küll maailma lõp käes, kui tema enne mind poisi saab. Ja maailma lõpp tuligi.

Ma ei suuda ennast väärtustada, ma ei suuda end hästi tunda. Mul ei ole hea meel selle üle, kes ma olen.

Mida ma teen kõige sellega, mis mulle seespool antud on selles kehas?

Ma säästan teid mõttevaevast: mul pole sellega MITTE SITTAGI teha.

There. I'm done.

Me and my sweet beloved guitar. Actually this one is not mine. Mine is black. Whatever. =oD 

Huhuhuu...

Just. Jälle mina. Ma pole siin vist sajandite viisi käinud. Aga mis teha. Aeg lendab, aga minu tiivad ei ole veel nii suured kui aja omad, ei jaksa sammu pidada, näed. Ja mu tervis andis ka alla. Eferdain oli tore, aga ilm ajas asja tuksi. Mu kostüüm, mis oli piisavalt suur, et selle alla oleks mahtunud kõik see 40 mängijat (ma olen selles TÄIESTI kindel), oli läbimärg ja polnud mingit võimalust seda kuivatada ka, nii et teise päeva alguses ma lihtsalt sõitsin koju, sest ma ei suutnud enam seda märga riidehunnikus selga ajada. Keep oli veest nii raske, et õlad valutasid ja ega mu kleidi slepp (meetrine) kuigi palju kergem polnud.

Oh well, vähemalt mängu esimene päev oli lõbus. Deiraneia pole vist elu sees ühe päeva jooksul nii paljudele meestele külge ajanud... Ja seda kõike ainult ühe küpsise pärast... (Selleks küpsiseks olid tegelikult Deira ja tema õuedaam.)

Tegelikult ma ei viitsi Eferdainist praegu rääkida. Võib-olla mainiks veel vaid seda, et mu rollimäng oli esimesest mängust kõvasti parem. Ja ma ise olen igatahes enda üle uhke.

Oh. Kooli pole nädal aega ju. Ja tunnistusega olin ma rahul. Kolm nelja. Geograafias sellepärast, et meie õpetaja on endine ülikooli õppejõud. Ülikool ja 9. klass EI ole sama asi. Ta kujutab ette, et peab meile lihtsalt loengut ja me saame siis kõik selgeks. Asi ei käi nii. 9. klassis igatahes mitte. 9. klassis tuleb ÕPETADA. Duh.
Eesti keeles lihtsalt sellepärast, et ma töödes mõne nõmeda vea olen teinud või mõni asi arusaamatuks on jäänud. Kõige rohkem jääb arusaamatuks siiski see, kuidas mul eesti keel neli tuli.
Ja viimaks - matemaatika. Seal kiskus hinde alla üks jooksev kolm, mille me saime rühmatöö eest. Lihtsalt ei läinud hästi. Ja koostööd polnud ka praktiliselt mingisugust. Mis teha.

Ja kes tuleb ütlema, et ma see veerand ei pingutanud, SAAB PEKSA. Mõni õhtu õppisin ennast vaeseomaks (ehkki sellised õhtud olid enamasti erandid).

Millega ma kõige rohkem rahul olen, on see, et ma keemia viie sain. Ma sain KEEMIA viie. Liiga lahe. Eelmine aasta oli kokkuvõttev hinne 4 - kaks viite, kaks nelja. See oleks liiga äge, kui see aasta keemia aastahinde viie saaks.

Minek on keemia ja bioloogia olümpiaadile. Päris äge. Tartu Teaduskoolis õpin ka keemiat. Veel ägedam. Keemia rokib.

Aga nüüd ma lõpetan selle mõttetu möla oma kooliasjadest. Kedagi ei huvita see ju nagunii. Peale minu. =oD