Kõik on tegelikult minu enda süü. Kõik mu õnnetus. Ma pean nüüd ise sellega hakkama saama.

Teistele inimestele ma ei kurda, sest neil on minutagi piisavalt probleeme. Tihtipeale on suurimaks probleemiks seesamune, et keegi ei viitsi neid kuulata omaenda probleemide pärast.

Inimene on ikka üks jube egotsentriline loom.

Näiteks seegi, kuidas ma praegu olen siin, ja ehkki ma võiksin seda võimalust, seda blogi kasutada millekski palju kasulikumaks, produktiivsemaks ja sügavamaks, räägin ma siin ikkagi ainult iseendast, heietan kogu aeg samu probleeme otsast otsani läbi ja jõuan iga kord täpselt samadele arusaamadele.

Igaühel on rääkida ainult üks lugu. Ja nad üritavad seda lugu rääkida võimalikult paljudes erinevates ... näh, mul ei tule see sõna meelde praegu. Teate küll, teatritükkide kohta öeldakse vahel: "Jaa, selle lavastaja ___ selle ja selle kirjaniku teosest on ikka huvitav ja omapärane."

See on mingi hästi keeruline sõna.

Kes välja mõtleb, saab mu käest pulgakommi.

Aga mul hakkab paremini minema, sest midagi muud ei jää mul üle lihtsalt. Ja teil ka mitte. Teie õnn ja õnnetus on täielikult teie enda kätes. Kui miski/keski ei meeldi, saage sellest/temast lahti. Kui see pole võimalik, kannatage natuke. Ja võtke teadmiseks, et kui te võtate teadmiseks, et mingi lahendus tuleb alati, kui piisavalt kõvasti uskuda, ja kui te selle teadmise järgi ka käitute, siis lahendus tulebki. Vot tak.

(Jälle midagi mõttetut ja äärmiselt vastikult enesekeskset Deiralt, teie ustavalt egoistilt, kes avastas täna, et hoolimata oma laiahaardelistest teadmistest teemal "Kõik inimesed on egoistid, bläblä", arvab ta ikka, et kogu maailm peab keerlema tema ümber.)

Nõme, kas pole.

EDIT ülelugemisel: Mulle tuli see sõna meelde. Interpretatsioon. Te ei saagi nüüd pulgakommi.

Mõtlesin, et peaks kirjutama midagi.

Pole ammu teile endast märku andnud.

Jah.

Tegelikult pole mul suurt midagi öeldagi. Kõik, mis vaja, on juba ammu ära öeldud neile, kellele peab.

Jah.

Viimasel ajal tilgub nagu kusagilt heast peast tekkinud reservist vaevaliselt (aga märgatavalt) energiat juurde, nii et ma ei tunnegi end iga päev, nagu oleksin suremas (eks see ole see Dynamisan). Välja arvatud täna. Täna ma otsustasin haigeks jääda ja halvasti tegin, sest halva enesetunde tõttu jäin hiljaks matemaatika tundi ja ei saanud ette teha homset tööd, mille pärast ma üldse täna kooli otsustasin ennast vedada. Ärge jääge haigeks, lapsed.

Sel nädalavahetusel sain teada kõige efektiivsema vahendi olemaks elus õnnelik ja saavutamaks oma eesmärke. Eluga tuleb mängida (või tantsida). Aga tuleb mängida nagu laps, mitte nagu täiskasvanu. Mängida tuleb mängulusti enese pärast, mitte tulemuse peale. Elus ei saa võita. Elu ei saa võita. Eluga tuleb mängida. Kui elul on sinuga lõbus, on sinul eluga ka lõbus. It's a give-and-receive kinda thing.

Ja seda ma peangi õppima tegema. Mängima mängu mängu pärast. Teie ka. Meie edukusele orienteeritud maailmas on see ehk raske, aga muudmoodi ellu jääda tundub minu jaoks igatahes veel raskem.

Bla. Viimasel ajal olen ma ennast kuidagi jubedalt üksikuna tundma hakanud. Ja ma mõtlen kogu aeg inimeste peale ja põen nende pärast ja lasen neil ennast närvi ajada. Eriti just ühel, kellel pole tarvis muud midagi, kui mulle üks telefonikõne teha ja mul on juba kuu aja annus teda kätte saadud. Pole isegi seda vaja. Ta ajab mind närvi juba sellega, et ma lihtsalt tean, kuidas ta on nii lõputult veendunud, et ta on Eriline. Et ta on Isiksus. Et ta Paistab Välja, Sest Ta On Niivõrd Silmapaistev Ja Eriline Ja Unustamatu.

Jah, silmapaistev on ta küll, aga ainult selle poolest, et ta mitte midagi kunagi lõpetada ei suuda ja et ta suudab enda isiksust vaid teiste inimeste kaudu realiseerida. Ta ei oska iseseisvalt olla. Tal on vaja, et teised oleksid veendunud ja talle kogu aeg kinnitaksid, kui eriline ta on, et ta suudaks ennast tunda olemasoleva isiksusena. Ja ehkki tema jutust see otseselt ei väljendu, suudab igaüks, kes teda natuke hoolikamalt kuulab, ridade vahelt välja lugeda, et ta on üks äärmiselt, tohutult, kirjeldamatult, meeletult EGOISTLIK inimene. Tema ego on nii suur, et see käib mul järel isegi siis, kui ma temast kilomeetrite kaugusel olen. Vastik, vastik, vastik. Ja ma tahaks talle nii väga seda kõike otse näkku öelda, mitte siin niimoodi jahuda, aga mul on juba selle sama inimesega sarnase olukorraga seoses kogemusi, nii et ma võin sajaprotsendilise kindlusega öelda, et esimene asi, mida ta tegema läheks pärast seda, kui ta on mulle kuulutanud, kuidas ta mind üldse ei vaja ja kuidas ma talle kogu aeg ainult haiget teen, on see, et ta jookseb kellegi juurde mind taga rääkima. Ja ta jääbki seda tegema seni, kuni mul asjast kopa ette viskab ja ma üritan ära leppida või temaga uue sõnasõja ette võtan.

Nii. Nüüd ma olen õnnelik, sain selle südamelt ära.

Kuidas teil kõigil läheb? Võtke minuga ühendust, helistage mulle keset ööd, mida iganes. Andke mulle endast märku, palun! Sest teid kõiki on liiga palju (ja mina liiga tuulepea), et ma jõuaks teie kõigiga ise pidevalt suhelda ja järje peal olla. Eriti, kuna mu telefoniarve seda väga ei kannata.

NB!

Inimesed, keda ma tahan enda juures näha sel nädalavahetusel, kui nad vähegi saavad, tahavad ja viitsivad tulla: Goblin, Galatea, Dani, Mialee, Riion, Mari (põhh). Arvestage sellega, et te peaksite siis ööseks kah jääma, sest ma elan nüüd kesklinnast kaaaaauuuuuugeeeeeellllllllll. Helistage mulle? *näeb armas välja ja loodab, et keegi tuleb ka*

Mängiks DnD-d, teeks nalja, ma toidaks teid ja oleks muidu tore. :)

Tänan tähelepanu eest,
Deira

Ilusad asjad ja mõttega maailm

Väikesed asjad ei ole need, mis loevad. Inimesed on need, kes loevad. Sinu mõtted on need, mis loevad. Sinu tunded loevad. See, kuidas sa maailma näed ja tajud loeb, sest sellest oleneb, milliseid inimesi sa tajud ja näed, ja millised sinu jaoks lihtsalt on kusagil olemas, ilma, et sul neist suurt midagi oleks.

Täna, kui ma jala koolist koju tulin, juhtus minuga midagi äärmiselt kummalist (ja ilusat). Ma tajusin asju. Esimest korda üle pika aja nägin ja tundsin ja mõistsin ma kõike täpselt sellisena, nagu see tegelikult on. Ma vaatasin inimesi ja nägin, kuidas nad on osa minust ja mina osa neist. Ma vaatasin seinu. Ma vaatasin maju. Ma nägin, mis nad tegelikult on. Ma nägin nende hinge. Ma vaatasin maja ja ei näinud lihtsalt maja. Ma nägin seda, mis see maja on.

Lund sadas, ma kuulasin muusikat, kõndisin ja lihtsalt vaatasin asju. Ja nautisin seda võimalust kõike jälle nii selgelt näha. Ma tean, et ma suudaksin seda igal ajal, kui ainult tahaksin ja oma mõtted piisavalt argipäevast eemale viiksin, kuid enamasti unustan ma selle ära. Ja nii ma siis käin päevast päeva mööda tänavaid ja mõtlen, et milleks ma seda kõike õigupoolest teen. Tänane oli aga erinev ja seeläbi järjekordne tõestus faktile, et ma olen Siin (just Siin ja mitte Seal) põhjusega. :)

Ma ei tea, kas ma olen mingi värdjas või midagi, et ma nii totaalselt veendunud olen, et see maailm, kus me elame, on tegelikult nii ilus ja hea, et üks inimhing seda vaevalt hoomata suudab. Enamik meist on võimeline keskenduma ainult kõigele halvale, mis kunagi juhtunud on, mis praegu toimub ja mis tulevikus veel tulla võib. Nii tehes jäetakse aga kõrvale kõik need vihjed ja võimalused, mis me saame. Kes teab, ehk oleksid sa täna sealsamas Harju tänava nurga peal kohanud inimest, kellest saanuks sinu edasise elu mõte ja kese, kui sa poleks nii veendunult enese ette vahtinud ja ainiti mõelnud sellest, kui sitt päev oli sul täna tööl või koolis või kuidas sa pead nüüd koju minema ja seal 110 telefonikõnet võtma, enne kui tõeliselt puhkama saad asuda.

Katsuge hinnata seda hetke, mis teile on antud ja ärge kulutage iga oma päeva muretsemisele ja vingumisele. (Mõõdukas koguses võib seda muidugi teha, teen minagi, kuid piiri tuleb tunda.) Siis võivad imelised asjad end teile ilmutada.

Südamest,
Deira

Limonaad

See on hämmastav. See on häiriv. See on ebaloogiline. Aga eelkõige tekitab see minus kerget vastikust ja pahameelt enda vastu.

Ma loen teiste bloge, või räägin inimestega teistest inimestest. Ma kuulan ja loen, kuidas mõnel on probleemid ja kõik on nende pärast mures. Teiste inimeste muredest ja probleemidest saab üllatavalt palju jutuainet.

Ja siis, mingil hetkel, keset seda teemat avastan ma, et ma igatsen taga aega, mil ka mul olid probleemid. Aega, mil need probleemid mul elada ei lasknud. Justkui ei suudaks ma iseennast või enda elu elamis- ja ümberjutustamisväärseks pidada, kui mul ei ole pidevalt midagi, mille pärast meeleheitel ja mustas masenduses olla.

Miks see nii on?

Ma ei saaks ju nende probleemide pärast rohkem tähelepanu, vähemalt positiivset tähelepanu mitte. Kedagi ei huvitaks nagunii piisavalt, et mind aidata või kuulata. (Ma olen ise samuti selles süüdi olnud - lühinägelikkus ja egoism on inimlikud.)

Milleks ma siis seda kõike tagasi tahan?

Ma surun selle tahtmise iga kord maha, kui seda tunnen, sest tean, et mul ei ole neid jamasid vaja, et olla täisväärtuslik inimene.

Vot.

Häiriv

Üks kärbes istus tassiäärele (kus juhuslikult oli sees minu tee) ja lihtsalt suri seal ära. Mina ei teinud midagi. Sellel kärbsel polnud mitte midagi füüsiliselt viga, vähemalt pealtnäha. Ta lihtsalt istus seal, ei liigutanud ja kui ma ta maha pühkisin, oli ikka sama kange edasi.

Nagu wtf.

Informaatika tunnis

Just nimelt. Ma saan isegi enam-vähem aru, mis me siin teeme. Probleem on lihtsalt selles, et ma klikkan asjadest kogu aeg mööda või unustan midagi teha, sest ma mõtlen parasjagu andunult kohvist. Ja sellest poolikust pitsast, mis mind kodus ootab. *nämm...*

Ikkagi.

Kui midagi natuke mõttekamat mu superigava elu kohta kuulda (tegelikult küll lugeda) tahate, siis palun väga. Ma jõudsin nimelt otsusele. Ma otsustasin, et eesti keeles kirjutades ma läbi ei löö ja hakkama ei saa. (Seda muidugi juhul, kui ma üldse hakkan tulevikus tegelema kirjutamisega, mis viimasel ajal muutub jälle aina tõenäolisemaks.) Eestis lihtsalt pole piisavalt võimalusi ja värki. Siin ei ela kirjutamisest ära. Mõelge nüüd ise, kui hea elu oleks siin elukutselisel kirjanikul, kui isegi 3000 raamatu suurused tiraažid on kirjastajale kui taevalik unenägu.

...

Off to Europe we go then.

Nüüd sai tund läbi, nii et ma kaon koju oma pitsat sööma.

P.S. See pole üldse oluline, aga ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Nimelt oli mul plaanis täna Briti nõukogusse minna ja raamatukokku tagasi viia see raamat, mille ma sealt eelmisel nädalal laenutasin, aga ei saanudki seda täna läbi. Häbi tunnistada lausa, aga ma olin täna liiga asjalik, et tundides kõrvaliste asjadega tegeleda.