Weeeeee

Mingi lahe häppihäppi-väsimus. Tahaks magada, aga und ei ole. Samas nagu uni on, aga magada ei taha. See on huvitav tunne.

Ma leidsin Ummi Hei.ee konto üles, uuuuuuuuuuuuuu....... :D

The Whateverthehell Nostalgic Happyoutofmymind Moment

Meil ei ole tegelikult ühiseid mälestusigi eriti palju, aga vähemalt on kõik need, mis on, head. Iga kord, kui ma temaga koos olin, ma naersin.

Hämmastav, kuidas üks inimene suudab nii vähesega teise inimese hinge nii suure jälje jätta. Ma ei usu, et ma teda kunagi unustada suudan.

Iga kord, kui ma RHCP-d kuulan, tuleb ta mulle meelde. Iga kord.

Äkki see on midagi sügavamat, kui ma endale tunnistada tahan või oskan?

Selles mõttes, et... Ma tunnen ikka veel mingeid liblikate moodi asju, kui ma temale mõtlen.

*naeratab*

Colin McRae hukkus kopteriõnnetuses

Postimees online

See ei ole ju ometi võimalik. Või on?

Ma naersin täna nagu väike laps. : ) Ma pole seda teinud sellest ajast peale, kui ma olin... noh, väike laps.

Muuhulgas on Susanna lahe. :D

Ja Mona tuleb mulle reedel külla. Jeeeeeeeeeeeeeeeeee. Ta pole mul siin majas veel kordagi külas käinud, lõpuks ometi ta teeb seda! :D

Olge tublid, sööge palju putru ja ärge haigeks jääge. Ja ärge dushi all liiga palju vett kulutage, emad kipuvad selle peale pahaseks saama. Minu oma vähemalt küll.

Deira diibitseb

Tahaks kirjutada midagi ilusat. Tahaks kirjutada midagi intelligentset. Mu sees on mõtteid ja tundeid küll, mida tasuks teistele kuulutada. Aga ma lihtsalt ei oska ja ei viitsi ja tegelikult ei tea, kas ikka tõesti tahangi. Või kas on vaja.

Ma olen õppinud rahulolu. Ma olen õppinud õnnelik olema. Ma võin tõesti öelda, et olen õnnelik. Isegi, kui ma vingun või olen vihane või emotsen, annan ma endale aru, et tegelikult on kõik hästi ja see halb moment läheb üle. See on nii naljakas. Aasta tagasi olin ma justkui teine inimene. Aga eks seda tunneme me kõik. Me olemegi pidevas muutumises ja kui tagasi vaatame, tunneme end vaevu ära.

(Igatahes selle rahulolu jutuga tahtsin ma öelda seda, et võib-olla just selle pärast mul polegi eriti midagi, millest kirjutada. Sest enamasti kirjutatakse oma blogisse ju ikka kellegi või millegi üle vingumiseks. Minul lihtsalt pole millegi üle eriti vinguda praegu, kui mingid väga mõttetult pisikesed asjad välja arvata.)

Ma pean veel palju õppima muidugi. Pean õppima inimestega kannatlikum ja mõistvam olema. Ma tean, et ma pole alati täiuslik, ootan teilt seda, mida ma ise anda ei suuda või ei oska. Sellisel juhul katsuge mu tähelepanu lihtsalt kuidagi kenasti sellele pöörata (sest kui mulle midagi vihaga öelda, hakkan ma meelega seda tegema, ma lihtsalt ei suuda ennast kunagi tagasi hoida, järgi proovitud juba mustmiljon korda).

Ma olen see, kes ma olen, aga alati saab olla parem.

Pläma

Küpsised on ahjus ja seni, kuni need valmis saavad, tapan ma siin aega.

Koolis olen seni enda arvates täitsa hea alguse teinud. Ma ei võta midagi huvitavat (näiteks raamatuid) kaasa, nii et ma lihtsalt pean tunnis tähele panema ja kaasa töötama, muidu sureks ma lihtsalt igavusse. Mõjub hinnetele hästi. Soovitan.

Neljapäev on tore päev. Mulle meeldivad neljapäevad, sest kui ma pärast kooli koju lähen, siis tean, et homme on reede, homme on nädala viimane koolipäev. See on nii tore tunne. See on isegi toredam tunne mingil põhjusel kui see, mis reedel pärast tunde on.

Ma olen väsinud, nii et ma parem ei kirjuta enam midagi. Muidu ma varsti ei vastuta enam oma blogi sisu eest. Või noh, vastutan ikka. Aga ma ei suuda seda enam kontrollida.