Mõned targad sõnad Susan Sontagi päevikust

31. detsember
Päevikupidamisest. Pinnapealne oleks päevikut võtta kui inimese privaatsete ja salajaste mõtete hoidlat, kui usaldusalust, kes on kurt, tumm ja kirjaoskamatu. Päevikus ma mitte lihtsalt et väljendan ennast palju avatumalt, kui saaksin seda teha ükskõik millise inimese ees, ma loon enda.
Päevik on mu enesetäiuse tunnetuse kandja. See kujutab mind emotsionaalselt ja spirituaalselt sõltumatuna. Seega (oh häda!) see mitte lihtsalt ei salvesta mu tegelikku igapäevast elu, vaid pigem – paljudel juhtudel – pakub ka sellele alternatiivi.
Sageli valitseb vastuolu selle vahel, kuidas me mingi inimese suhtes käitume ja mida me tema vastu oma päevikusse kirjapandu järgi tunneme. Kuid see ei tähenda, et see, mida me teeme, on pinnapealne, ja et ainult see, mida me iseendale pihime, on sügav. Pihtimused, ma mõtlen muidugi siiraid pihtimusi, võivad olla palju pinnapealsemad kui teod. Ma mõtlen praegu selle peale, mida ma täna (kui ma läksin 122 Bd. St-G-le tema posti tooma) H päevikust enda kohta lugesin – selle napi, ebaõiglase, armutu hinnangu peale, mis ta mulle andis ja mis lõpeb järeldusega, et tegelikult ma ei meeldi talle, aga minu kirg tema vastu on meelepärane ja õigeaegne. Taevas teab, kuidas see haiget teeb, ja ma olen nördinud ja alandatud. Me teame harva, mida inimesed meist mõtlevad (või pigem mõtleme, mida nad meist mõtlevad)... Kas ma tunnen end süüdi, sest lugesin midagi, mis ei olnud minu silmadele mõeldud? Ei. Üks päeviku põhilisi (sotsiaalseid) funktsioone on just nimelt see, et teised inimesed seda salamahti loevad, inimesed (nagu vanemad + armukesed), kelle vastu inimene ainult oma päevikus on julmalt aus olnud. Kas H loeb seda kunagi?
…
Kirjutamine. Demoraliseeriv on kirjutada kavatsusega moraali lugeda, inimeste moraalseid standardeid kergitada.
Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik. Hea kirjanik.
Miks on kirjutamine oluline? Põhiliselt eneseupitamise seisukohast, ma arvan. Sest ma tahan olla see isik, kirjanik, ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi öelda. Miks siis juba mitte sedagi? Väike egoehitamine — nagu fait accompli, mida pakub see päevik – ja jõuangi välja veendumuseni, et minul (minul) on öelda midagi, mis peab öeldud saama.
Mu “mina” on nässakas, ettevaatlik, liiga mõistlik. Head kirjanikud on käratsevad enesearmastajad, isegi alpuseni välja. Mõistlikud inimesed, kriitikud, parandavad neid, aga nende mõistlikkus on parasiit, mis saab toitu geeniuse loomingulisest alpusest.

My god, ma olen temaga nii nõus.