Et siis nagu blaa.

Kahtlane. Kõik on kahtlane. Ma ei viitsi, ei taha enam õppida. Vastu hakkab. Õppisin üle eelmisel veerandil. Ja seda veerandit olen seni alustanud kolmedega. Geograafias, matemaatikas, füüsikas ja milleski veel, mida ma enam ei mäleta. Lõpp lahe. Ma ei suuda lihtsalt sõnadesse panna, kui lõputult LAHE. Aga miskipärast, hoolimata kõigest, on mul sügavalt pohh. Nii pohhui, et... Ma ei tea. Ega nii pohhui ei ole tegelikult. Tahaks ikkagi veernadit viite saada ja kiituskirja ja mida iganes. Probleem on selles, et.. Ma lihtsalt ei viitsi. Ja mind ei häiri ka see, et ma ei viitsi. Just. Mul on pohhui sellest, et ma ei viitsi.

Järgmine teema. Ma tegin avastuse. Jah, tõepoolest. Ma pole ikka veel üle saanud. Peale ligi aastat. Faking aasta ja ma pole ikka veel üle. Nagu... lahe. Vot see on nüüd kõige sügavamat sarkasmi täis LAHEDUS. Can you feeeeeeeeeel it? Urr.

Tahaks ära. Tahaks puhata, lihtsalt kusagil eemal tsillida. Ilma rahata. Raha ei ole vaja. On vaja ainult muusikat, head seltskonda, mõnusat trenni, algajate korvpalli ja siis on hea. Isegi süüa pole vaja. Võtakski alla. Ja ärge tulge mulle rääkima, et ma näen täiesti normaalne ja kena välja. Seda on küll tore kuulda, aga need jäävad minu jaoks siiski vaid sõnadeks. Ärge olge minuga rahul. Kuna mina seda teha ei suuda.

Ja ometi keeldun ma masenduses olemast. Sest siis ei saaks ma enam millegagi hakkama. Ja see oleks ka nõme.

My two cents for today.