Bla. Viimasel ajal olen ma ennast kuidagi jubedalt üksikuna tundma hakanud. Ja ma mõtlen kogu aeg inimeste peale ja põen nende pärast ja lasen neil ennast närvi ajada. Eriti just ühel, kellel pole tarvis muud midagi, kui mulle üks telefonikõne teha ja mul on juba kuu aja annus teda kätte saadud. Pole isegi seda vaja. Ta ajab mind närvi juba sellega, et ma lihtsalt tean, kuidas ta on nii lõputult veendunud, et ta on Eriline. Et ta on Isiksus. Et ta Paistab Välja, Sest Ta On Niivõrd Silmapaistev Ja Eriline Ja Unustamatu.
Jah, silmapaistev on ta küll, aga ainult selle poolest, et ta mitte midagi kunagi lõpetada ei suuda ja et ta suudab enda isiksust vaid teiste inimeste kaudu realiseerida. Ta ei oska iseseisvalt olla. Tal on vaja, et teised oleksid veendunud ja talle kogu aeg kinnitaksid, kui eriline ta on, et ta suudaks ennast tunda olemasoleva isiksusena. Ja ehkki tema jutust see otseselt ei väljendu, suudab igaüks, kes teda natuke hoolikamalt kuulab, ridade vahelt välja lugeda, et ta on üks äärmiselt, tohutult, kirjeldamatult, meeletult EGOISTLIK inimene. Tema ego on nii suur, et see käib mul järel isegi siis, kui ma temast kilomeetrite kaugusel olen. Vastik, vastik, vastik. Ja ma tahaks talle nii väga seda kõike otse näkku öelda, mitte siin niimoodi jahuda, aga mul on juba selle sama inimesega sarnase olukorraga seoses kogemusi, nii et ma võin sajaprotsendilise kindlusega öelda, et esimene asi, mida ta tegema läheks pärast seda, kui ta on mulle kuulutanud, kuidas ta mind üldse ei vaja ja kuidas ma talle kogu aeg ainult haiget teen, on see, et ta jookseb kellegi juurde mind taga rääkima. Ja ta jääbki seda tegema seni, kuni mul asjast kopa ette viskab ja ma üritan ära leppida või temaga uue sõnasõja ette võtan.
Nii. Nüüd ma olen õnnelik, sain selle südamelt ära.
Kuidas teil kõigil läheb? Võtke minuga ühendust, helistage mulle keset ööd, mida iganes. Andke mulle endast märku, palun! Sest teid kõiki on liiga palju (ja mina liiga tuulepea), et ma jõuaks teie kõigiga ise pidevalt suhelda ja järje peal olla. Eriti, kuna mu telefoniarve seda väga ei kannata.
NB!
Inimesed, keda ma tahan enda juures näha sel nädalavahetusel, kui nad vähegi saavad, tahavad ja viitsivad tulla: Goblin, Galatea, Dani, Mialee, Riion, Mari (põhh). Arvestage sellega, et te peaksite siis ööseks kah jääma, sest ma elan nüüd kesklinnast kaaaaauuuuuugeeeeeellllllllll. Helistage mulle? *näeb armas välja ja loodab, et keegi tuleb ka*
Mängiks DnD-d, teeks nalja, ma toidaks teid ja oleks muidu tore. :)
Tänan tähelepanu eest,
Deira
Wednesday, January 31, 2007
Friday, January 19, 2007
Ilusad asjad ja mõttega maailm
Väikesed asjad ei ole need, mis loevad. Inimesed on need, kes loevad. Sinu mõtted on need, mis loevad. Sinu tunded loevad. See, kuidas sa maailma näed ja tajud loeb, sest sellest oleneb, milliseid inimesi sa tajud ja näed, ja millised sinu jaoks lihtsalt on kusagil olemas, ilma, et sul neist suurt midagi oleks.
Täna, kui ma jala koolist koju tulin, juhtus minuga midagi äärmiselt kummalist (ja ilusat). Ma tajusin asju. Esimest korda üle pika aja nägin ja tundsin ja mõistsin ma kõike täpselt sellisena, nagu see tegelikult on. Ma vaatasin inimesi ja nägin, kuidas nad on osa minust ja mina osa neist. Ma vaatasin seinu. Ma vaatasin maju. Ma nägin, mis nad tegelikult on. Ma nägin nende hinge. Ma vaatasin maja ja ei näinud lihtsalt maja. Ma nägin seda, mis see maja on.
Lund sadas, ma kuulasin muusikat, kõndisin ja lihtsalt vaatasin asju. Ja nautisin seda võimalust kõike jälle nii selgelt näha. Ma tean, et ma suudaksin seda igal ajal, kui ainult tahaksin ja oma mõtted piisavalt argipäevast eemale viiksin, kuid enamasti unustan ma selle ära. Ja nii ma siis käin päevast päeva mööda tänavaid ja mõtlen, et milleks ma seda kõike õigupoolest teen. Tänane oli aga erinev ja seeläbi järjekordne tõestus faktile, et ma olen Siin (just Siin ja mitte Seal) põhjusega. :)
Ma ei tea, kas ma olen mingi värdjas või midagi, et ma nii totaalselt veendunud olen, et see maailm, kus me elame, on tegelikult nii ilus ja hea, et üks inimhing seda vaevalt hoomata suudab. Enamik meist on võimeline keskenduma ainult kõigele halvale, mis kunagi juhtunud on, mis praegu toimub ja mis tulevikus veel tulla võib. Nii tehes jäetakse aga kõrvale kõik need vihjed ja võimalused, mis me saame. Kes teab, ehk oleksid sa täna sealsamas Harju tänava nurga peal kohanud inimest, kellest saanuks sinu edasise elu mõte ja kese, kui sa poleks nii veendunult enese ette vahtinud ja ainiti mõelnud sellest, kui sitt päev oli sul täna tööl või koolis või kuidas sa pead nüüd koju minema ja seal 110 telefonikõnet võtma, enne kui tõeliselt puhkama saad asuda.
Katsuge hinnata seda hetke, mis teile on antud ja ärge kulutage iga oma päeva muretsemisele ja vingumisele. (Mõõdukas koguses võib seda muidugi teha, teen minagi, kuid piiri tuleb tunda.) Siis võivad imelised asjad end teile ilmutada.
Südamest,
Deira
Täna, kui ma jala koolist koju tulin, juhtus minuga midagi äärmiselt kummalist (ja ilusat). Ma tajusin asju. Esimest korda üle pika aja nägin ja tundsin ja mõistsin ma kõike täpselt sellisena, nagu see tegelikult on. Ma vaatasin inimesi ja nägin, kuidas nad on osa minust ja mina osa neist. Ma vaatasin seinu. Ma vaatasin maju. Ma nägin, mis nad tegelikult on. Ma nägin nende hinge. Ma vaatasin maja ja ei näinud lihtsalt maja. Ma nägin seda, mis see maja on.
Lund sadas, ma kuulasin muusikat, kõndisin ja lihtsalt vaatasin asju. Ja nautisin seda võimalust kõike jälle nii selgelt näha. Ma tean, et ma suudaksin seda igal ajal, kui ainult tahaksin ja oma mõtted piisavalt argipäevast eemale viiksin, kuid enamasti unustan ma selle ära. Ja nii ma siis käin päevast päeva mööda tänavaid ja mõtlen, et milleks ma seda kõike õigupoolest teen. Tänane oli aga erinev ja seeläbi järjekordne tõestus faktile, et ma olen Siin (just Siin ja mitte Seal) põhjusega. :)
Ma ei tea, kas ma olen mingi värdjas või midagi, et ma nii totaalselt veendunud olen, et see maailm, kus me elame, on tegelikult nii ilus ja hea, et üks inimhing seda vaevalt hoomata suudab. Enamik meist on võimeline keskenduma ainult kõigele halvale, mis kunagi juhtunud on, mis praegu toimub ja mis tulevikus veel tulla võib. Nii tehes jäetakse aga kõrvale kõik need vihjed ja võimalused, mis me saame. Kes teab, ehk oleksid sa täna sealsamas Harju tänava nurga peal kohanud inimest, kellest saanuks sinu edasise elu mõte ja kese, kui sa poleks nii veendunult enese ette vahtinud ja ainiti mõelnud sellest, kui sitt päev oli sul täna tööl või koolis või kuidas sa pead nüüd koju minema ja seal 110 telefonikõnet võtma, enne kui tõeliselt puhkama saad asuda.
Katsuge hinnata seda hetke, mis teile on antud ja ärge kulutage iga oma päeva muretsemisele ja vingumisele. (Mõõdukas koguses võib seda muidugi teha, teen minagi, kuid piiri tuleb tunda.) Siis võivad imelised asjad end teile ilmutada.
Südamest,
Deira
Limonaad
See on hämmastav. See on häiriv. See on ebaloogiline. Aga eelkõige tekitab see minus kerget vastikust ja pahameelt enda vastu.
Ma loen teiste bloge, või räägin inimestega teistest inimestest. Ma kuulan ja loen, kuidas mõnel on probleemid ja kõik on nende pärast mures. Teiste inimeste muredest ja probleemidest saab üllatavalt palju jutuainet.
Ja siis, mingil hetkel, keset seda teemat avastan ma, et ma igatsen taga aega, mil ka mul olid probleemid. Aega, mil need probleemid mul elada ei lasknud. Justkui ei suudaks ma iseennast või enda elu elamis- ja ümberjutustamisväärseks pidada, kui mul ei ole pidevalt midagi, mille pärast meeleheitel ja mustas masenduses olla.
Miks see nii on?
Ma ei saaks ju nende probleemide pärast rohkem tähelepanu, vähemalt positiivset tähelepanu mitte. Kedagi ei huvitaks nagunii piisavalt, et mind aidata või kuulata. (Ma olen ise samuti selles süüdi olnud - lühinägelikkus ja egoism on inimlikud.)
Milleks ma siis seda kõike tagasi tahan?
Ma surun selle tahtmise iga kord maha, kui seda tunnen, sest tean, et mul ei ole neid jamasid vaja, et olla täisväärtuslik inimene.
Vot.
Ma loen teiste bloge, või räägin inimestega teistest inimestest. Ma kuulan ja loen, kuidas mõnel on probleemid ja kõik on nende pärast mures. Teiste inimeste muredest ja probleemidest saab üllatavalt palju jutuainet.
Ja siis, mingil hetkel, keset seda teemat avastan ma, et ma igatsen taga aega, mil ka mul olid probleemid. Aega, mil need probleemid mul elada ei lasknud. Justkui ei suudaks ma iseennast või enda elu elamis- ja ümberjutustamisväärseks pidada, kui mul ei ole pidevalt midagi, mille pärast meeleheitel ja mustas masenduses olla.
Miks see nii on?
Ma ei saaks ju nende probleemide pärast rohkem tähelepanu, vähemalt positiivset tähelepanu mitte. Kedagi ei huvitaks nagunii piisavalt, et mind aidata või kuulata. (Ma olen ise samuti selles süüdi olnud - lühinägelikkus ja egoism on inimlikud.)
Milleks ma siis seda kõike tagasi tahan?
Ma surun selle tahtmise iga kord maha, kui seda tunnen, sest tean, et mul ei ole neid jamasid vaja, et olla täisväärtuslik inimene.
Vot.
Thursday, January 18, 2007
Häiriv
Üks kärbes istus tassiäärele (kus juhuslikult oli sees minu tee) ja lihtsalt suri seal ära. Mina ei teinud midagi. Sellel kärbsel polnud mitte midagi füüsiliselt viga, vähemalt pealtnäha. Ta lihtsalt istus seal, ei liigutanud ja kui ma ta maha pühkisin, oli ikka sama kange edasi.
Nagu wtf.
Nagu wtf.
Tuesday, January 16, 2007
Informaatika tunnis
Just nimelt. Ma saan isegi enam-vähem aru, mis me siin teeme. Probleem on lihtsalt selles, et ma klikkan asjadest kogu aeg mööda või unustan midagi teha, sest ma mõtlen parasjagu andunult kohvist. Ja sellest poolikust pitsast, mis mind kodus ootab. *nämm...*
Ikkagi.
Kui midagi natuke mõttekamat mu superigava elu kohta kuulda (tegelikult küll lugeda) tahate, siis palun väga. Ma jõudsin nimelt otsusele. Ma otsustasin, et eesti keeles kirjutades ma läbi ei löö ja hakkama ei saa. (Seda muidugi juhul, kui ma üldse hakkan tulevikus tegelema kirjutamisega, mis viimasel ajal muutub jälle aina tõenäolisemaks.) Eestis lihtsalt pole piisavalt võimalusi ja värki. Siin ei ela kirjutamisest ära. Mõelge nüüd ise, kui hea elu oleks siin elukutselisel kirjanikul, kui isegi 3000 raamatu suurused tiraažid on kirjastajale kui taevalik unenägu.
...
Off to Europe we go then.
Nüüd sai tund läbi, nii et ma kaon koju oma pitsat sööma.
P.S. See pole üldse oluline, aga ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Nimelt oli mul plaanis täna Briti nõukogusse minna ja raamatukokku tagasi viia see raamat, mille ma sealt eelmisel nädalal laenutasin, aga ei saanudki seda täna läbi. Häbi tunnistada lausa, aga ma olin täna liiga asjalik, et tundides kõrvaliste asjadega tegeleda.
Ikkagi.
Kui midagi natuke mõttekamat mu superigava elu kohta kuulda (tegelikult küll lugeda) tahate, siis palun väga. Ma jõudsin nimelt otsusele. Ma otsustasin, et eesti keeles kirjutades ma läbi ei löö ja hakkama ei saa. (Seda muidugi juhul, kui ma üldse hakkan tulevikus tegelema kirjutamisega, mis viimasel ajal muutub jälle aina tõenäolisemaks.) Eestis lihtsalt pole piisavalt võimalusi ja värki. Siin ei ela kirjutamisest ära. Mõelge nüüd ise, kui hea elu oleks siin elukutselisel kirjanikul, kui isegi 3000 raamatu suurused tiraažid on kirjastajale kui taevalik unenägu.
...
Off to Europe we go then.
Nüüd sai tund läbi, nii et ma kaon koju oma pitsat sööma.
P.S. See pole üldse oluline, aga ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Nimelt oli mul plaanis täna Briti nõukogusse minna ja raamatukokku tagasi viia see raamat, mille ma sealt eelmisel nädalal laenutasin, aga ei saanudki seda täna läbi. Häbi tunnistada lausa, aga ma olin täna liiga asjalik, et tundides kõrvaliste asjadega tegeleda.
Saturday, January 13, 2007
Ei midagi erilist
Ma üritasin täna oma matemaatika õpetajale selgeks teha, miks ma tahan Treffnerisse minna. Tema hakkas mulle selle peale seletama, et humanitaarsuund on ükskõik, millises koolis täiesti mõttetu, mingu ma parem seal kas reaalklassi või üldse Reaalkooli ja olgu mõnus.
Käige kanni.
Ma teen, mida ma tahan. Millal ma viimati allusin käsule ja tegin seda vabatahtlikult? Selliseid asju juhtub vaid siis, kui vastupidine mulle nii palju sitta kaela tooks, et selle koristamine rohkem vaeva nõuaks kui käsu kohene täitmine. Muidu - kõtt minu ego juurest.
On asjad, mida ma teen ja on asjad, mida ma ei tee - lihtsalt sellepärast. Ma ei tee neid, sest ma ei tee neid. See on ainus seletus, mis ma suudan sellele tuua. Mitte et ma neid teha ei tahaks, ma lihtsalt... ei tee. Ja kõik. Koduste töödega on näiteks nii. I don't do it. Why? Because I just don't do it.
Käige kanni.
Ma teen, mida ma tahan. Millal ma viimati allusin käsule ja tegin seda vabatahtlikult? Selliseid asju juhtub vaid siis, kui vastupidine mulle nii palju sitta kaela tooks, et selle koristamine rohkem vaeva nõuaks kui käsu kohene täitmine. Muidu - kõtt minu ego juurest.
On asjad, mida ma teen ja on asjad, mida ma ei tee - lihtsalt sellepärast. Ma ei tee neid, sest ma ei tee neid. See on ainus seletus, mis ma suudan sellele tuua. Mitte et ma neid teha ei tahaks, ma lihtsalt... ei tee. Ja kõik. Koduste töödega on näiteks nii. I don't do it. Why? Because I just don't do it.
Pealkiri
Apgreidisin. Nüüd ei näe ma kommentaarides nende nimesid, kes veel pole apgreidinud. Nime koha peal ütleb ainult "Anonymous". (Seega oleks tore, kui te igaks juhuks vähemalt mõnda aega lisaksite kommentaari lõppu oma nime.)
See ei ole lahe. Aga muidu paistab küll normaalne olevat.
Muide, öelge mulle, mis uuest template'ist arvate. Minu meelest on suhteliselt vinge.
Võib-olla teen mingi aeg postituse mõnel diipil ja sõgavamõttelisel (ma jätsin selle kirjavea sinna meelega, sest see kõlab nii lahedalt) teemal, et te kõik saaksite jälle lugeda ja õhates tõdeda, et ma olen ikka äärmiselt... diip või midagi.
See ei ole lahe. Aga muidu paistab küll normaalne olevat.
Muide, öelge mulle, mis uuest template'ist arvate. Minu meelest on suhteliselt vinge.
Võib-olla teen mingi aeg postituse mõnel diipil ja sõgavamõttelisel (ma jätsin selle kirjavea sinna meelega, sest see kõlab nii lahedalt) teemal, et te kõik saaksite jälle lugeda ja õhates tõdeda, et ma olen ikka äärmiselt... diip või midagi.
Thursday, January 11, 2007
Ma tahan aina enam siit ****** koolist kaduda.
Erik Ehasoo: Kuidas on võimalik koolis unistama õppida?
10.01.2007 00:01
Erik Ehasoo, Rocca al Mare kooli õpilane
Kuna olen lõpetanud Tallinna Inglise kolledžis põhikooli ja lõpetamas Rocca al Mare koolis keskkooli, on minult tihti küsitud: «Kumb kool on parem?». Kahjuks pole Eesti ühiskond vastuseks valmis – me tunneme Euroopa tuuli, kuid triivime siiski veel nõukogulikus laines.
Rocca al Mare kool (RaM) ja Tallinna Inglise kolledž (TIK) on mõlemad äärmuslikud – üks euroopaliku suhtumisega ja lapsesõbralik, teine nõukogudeaegne «eliitkool», mis võistleb Prantsuse lütseumiga esimese koha pärast Eesti «parimate» koolide TOPis.
Inglise kolledž andis mulle palju juurde – käitumisoskuse, distsipliini ja kohusetunde, tugevad algteadmised, kuid ei andnud midagi juurde isiksusena. Sain alles pärast koolist lahkumist aru, et olin vaid ühiskonna subjekt, osa süsteemist.
Võib öelda, et isiksusena sündisin alles kooli vahetades. Kõige hullem on see, et vabatahtlikult poleks ma kooli vahetanud. Mul puudus selleks lihtsalt julgus, sest lapsest saati oli mulle sisendatud, et kolledž on väga hea kool, mis tuleb igal juhul lõpetada, vastasel juhul pole lootust elus läbi lüüa. Loomulikult uskusin seda siiralt.
Siiski oli Rocca al Mare kooli sattumine minu lühikese elu paremaid sündmusi, mis võis juhtuda. Olles varem omandanud tugevad algteadmised ja kohusetunde, õpetas see kool kasvatama isiksust, ja mis veel tähtsam – õppisin unistama. Seda ei oleks endises koolis võinud ette kujutadagi.
Kõigi ühine «unistus» TIKis oli esialgu põhikooli, hiljem keskkooli eksamite sooritamine võimalikult rohkete punktidega, sest see tagavat sissepääsu igasse ülikooli ning see omakorda eduka elu. Kas peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks saada?
Ka Rocca al Mare koolil on puudusi, näiteks on see kadedamaid ja ihnemaid koole, mida tean. Kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub tavalistest munitsipaalkoolidest märksa sagedamini väitma, et neil ei ole raha.
Lohutust pakub aga see, et osa sellest rahast teeb mõne erivajadusega lapse elu paremaks ja inimväärsemaks, sest raha läheb ka selliste koolide rajamiseks, mis ei hakka kunagi kasumit tooma. Üldises plaanis on see siiski humaanne õppeasutus, mis kasvatab inimesi, mitte ei töötle ideaalseid mutreid ühiskonna jaoks.
Moto kui kvaliteettööstus?
Koole saab võrrelda ka motode järgi. RaMi moto «Unistused muudavad maailma» näitab selgelt, et kool pakub võimalust kasvatada arukaid ja õnnelikke ühiskonnategelasi.
TIKi moto «For Excellence We Strive» («Me püüdleme ideaalsuse poole») sobiks suurepäraselt näiteks mõne kvaliteetse autofirma või kalli tekstiilitootja motoks – töötame parima nimel.
Kõlab küll ahvatlevalt, sest kes ei tahaks ideaalset last, kuid siin on kaks probleemi.
Ent ükski inimene ei ole ideaalne, ning selle asemel et kõiki ühtlaselt «kuldseteks» lihvida, tuleks teadvustada iga inimese vigu ning arendada nende tugevamaid külgi.
Tänapäeval aga, eriti Euroopas ja mujal maailmas, hinnatakse järjest enam just isiksust, mitte omandatud kooliteadmisi, mida võib hõlpsasti asendada ka arvuti.
Möödunud aasta novembris esitas Eesti Õpilasesinduste Liit pöördumise, milles taunis koolide edetabelite avaldamist meedias. Pöördumine sai palju vastukaja, nii sellise suhtumise pooldajatelt kui ka vastastelt.
Väidan, et edetabelid ei ole iseenesest halvad, vaid suhtumine neisse on vale. Edetabeleid tehakse palju ning iga asja kohta. Koolide edetabel on asi, mis näitab hästi, kuidas kellelgi sel aastal eksamitel läks, kuid ei näita, kui hea mõni kool on.
Ligi 75 protsenti koolis antavatest teadmistest ei lähe inimesel kunagi elus vaja. Tõelisi teadmisi annavad kogemused ja elamused, mida õpilane saab koolivälisest tegevusest.
Eliitkoolid seda aga ei paku. Vähegi tavalisemal õpilasel, kellel ei tule kõik n-ö loomulikust intelligentsist, kulub kogu vaba aeg õppimisele. Näiteks minul oli põhikoolis vaba ainult reede õhtu. Laupäeval pidin jälle tööle hakkama, sest nagu õpetajad ütlesid: «Nädalavahetusel on ju aega õppida». Sama kehtis ka koolivaheaegade kohta. Nüüdseks olen aga koolivälise tööga saavutanud hindamatuid kogemusi ja väärtusi, mida ma Inglise kolledžis poleks iialgi omandanud.
Ilmekalt on õpiorgiat iseloomustanud Prantsuse lütseumi juht Lauri Leesi, kes ütleb, et suurimaks probleemiks on see, et 175 õppepäeva aastas ei saa pühendada õppetööle, vaid maha peab arvutama kõiksugused aktused ja näiteks ka Prantsuse suursaadiku visiidi kooli. Kuid mis võiks prantsuse keele kallakuga koolis õpilasi veel rohkem motiveerida, kui vestlus sellise inimesega ja temalt kogemuste saamine?
Kool näitamiseks
Koolis valitsevast õhkkonnast saab ehk kõige parema ülevaate avalikel esinemistel ning üritustel. Nii pakkus mulle suurepäraseid elamusi mitme Tallinna kooli kirikukontsertidel osalemine. Erinevused koolide vahel olid silmatorkavad.
Mitme «tavakooli» kontserdi ajal täitus vaid pool saalist, õpilased olid üsna ebaviisakad ja koorid ei paistnud silma erilise lauluoskusega. Prantsuse lütseum tõmbas tähelepanu oma erilise viisakuse ja vaoshoitusega. Kirik oli paksult rahvast täis, esinemiste ajal valitses täielik vaikus, koorid laulsid hästi ja üldse tundus kõik ideaalne, isegi liiga ideaalne.
Direktor Lauri Leesi tuli isiklikult varem kohale ning kinnitas pinkide külge sildid klasside istekohtadega. Hämmastav oli, kuidas Leesi korraldas pärast kontserdi lõppemist klass klassi haaval väljumise.
Pärast Prantsuse lütseumi tuli kirikusse RaM ning nende kahe kooli vahel oli hämmastav erinevus. Mäletan, et kui kolledžis käisin, oli kirikutraditsioon kohustus, kus pidi tunnikese vaikides vastu pidama. Keskkoolis on see muutunud aga rõõmsaks viimaseks koolipäevaks, mil saab sõpradele häid jõule soovida, koolikaaslasi esinemas näha ning õpetaja Jaagu huvitavat jõululugu kuulata.
Seda erinevust oli näha ka lütseumi õpilaste olekus: nende nägudelt ja suhtumisest peegeldus, et see oli kohustuslik üritus, kus pidi korralikult istuma ja ootama, mil see läbi saab.
Ka koorid olid erinevad. Lütseumi õpilased, kõik ühte vormi riietatud, püüdsid kramplikult sõnu meenutada. RaMilased aga naeratasid, liikusid rütmiga kaasa, tegid näpuga nipsu ja olid kuidagi märksa vabamad. Kindlasti ei saa öelda, et nad laulsid halvemini kui eelmise kooli koor.
Kõige hullem oli aga see, et kui RaMi koor oli publikuga ühel tasandil, sulandus oma sõpradega ühte, siis eliitkooli koor oli pandud esinema rõdule, kust enamik publikust neid ei näinudki ning see, kes tahtis näha, pidi üle õla vaatama.
Õnnelikud inimesed
Lauri Leesi on avalikult tunnistanud, et ei taha, et tema õpilastest saaksid lihttöölised. RaMi ideoloogia aga väidab, et tuleb teha seda, mida süda ütleb. Miks ei võiks inimene olla õnnelik kraavikaevaja, kui ta teab, et ei salli kunagi kontori- või laboritööd?
Eesti vajab ka lihttöölisi, kuid mis veel olulisem – Eesti vajab õnnelikke inimesi. Selle
märkamata jätmine viib meid ajude väljavoolu poole.
Isegi Eesti õpilased märgivad, et kasulikum on olla hea töömees kui kesise kõrghariduse omanik. Ning kas Lauri Leesi ja tema õpilased peaksid endid tähtsateks ja õnnelikeks, kui nende naaber saaks poole rohkem palka ning naabri tööpäevad lõpeksid ammu enne nende omi.
Siiski on mul hea meel, et kuigi RaMi kool pole edetabelis esimeste hulgas ning kooli õppemaks on tohutult suur, on see siiski üks kolmest koolist, kuhu ühele kohale kandideerib kõige rohkem inimesi.
Inimesed mõistavad, et see kooliharidus on väärt investeerimist. Samuti olen väga tänulik Inglise kolledžile saadud vundamendi eest. Tänan Rocca al Mare kooli nende tiibade eest, mis andsid mulle võimaluse vundamendilt õhku tõusta.
Arvamus
Lauri Leesi, Prantsuse lütseumi direktor:
Jääb mulje, et Inglise kolledž on õppimiskallakuga kool ning seega stagneerunud.
Ikka on ju teatud eas poisi jaoks oivaline õpetaja too, kes paneb napi vastuse eest hea hinde, ega anna kodus palju õppida. Inglise kolledžis Erikul nii häid õpetajaid polnud.
Rõõmustav on, et Erik leidis oma koha meie nii mitmepalgelisel haridusmaastikul.
Kool peaks olema spaahotelli tüüpi puhkekoht. Tarkuse omandamine on raske tööks. Et Erik õppis unistama just uues koolis, seda ma küll ei usu. Eks me kõik hakka teatud eas unistama, asugu see kool Tallinnas, Kärdlas või Nuustakul.
Toomas Kruusmägi, Inglise kolledži direktor:
Tunneme rõõmu, et noor inimene on saanud aru lihtsast asjast: õnn algab iseenesest ja koht õnnelikuks olemiseks on ainult dekoratsioon.
Mitmekesisus on vajalik nii bioloogilises kui ka sotsiaalses ja hariduslikus plaanis. Veelgi enam – mitmekesisus on rikkus.
Inimesed on erinevad, koolid on erinevad, riigid on erinevad, elukooslused on erinevad. Kõik see mitmekesisus on vaid tajude-kogemuste-ilmaelu rikastamiseks.
P.S. Palun vabandust, et ma ei ole lojaalne oma koolile ja mida iganes, aga ma ei saa sinna midagi parata, et olen 100% nõus artikli autoriga.
P.P.S. Allikas: http://postimees.ee/100107/esileht/arvamus/238234.php?r==
10.01.2007 00:01
Erik Ehasoo, Rocca al Mare kooli õpilane
Kuna olen lõpetanud Tallinna Inglise kolledžis põhikooli ja lõpetamas Rocca al Mare koolis keskkooli, on minult tihti küsitud: «Kumb kool on parem?». Kahjuks pole Eesti ühiskond vastuseks valmis – me tunneme Euroopa tuuli, kuid triivime siiski veel nõukogulikus laines.
Rocca al Mare kool (RaM) ja Tallinna Inglise kolledž (TIK) on mõlemad äärmuslikud – üks euroopaliku suhtumisega ja lapsesõbralik, teine nõukogudeaegne «eliitkool», mis võistleb Prantsuse lütseumiga esimese koha pärast Eesti «parimate» koolide TOPis.
Inglise kolledž andis mulle palju juurde – käitumisoskuse, distsipliini ja kohusetunde, tugevad algteadmised, kuid ei andnud midagi juurde isiksusena. Sain alles pärast koolist lahkumist aru, et olin vaid ühiskonna subjekt, osa süsteemist.
Võib öelda, et isiksusena sündisin alles kooli vahetades. Kõige hullem on see, et vabatahtlikult poleks ma kooli vahetanud. Mul puudus selleks lihtsalt julgus, sest lapsest saati oli mulle sisendatud, et kolledž on väga hea kool, mis tuleb igal juhul lõpetada, vastasel juhul pole lootust elus läbi lüüa. Loomulikult uskusin seda siiralt.
Siiski oli Rocca al Mare kooli sattumine minu lühikese elu paremaid sündmusi, mis võis juhtuda. Olles varem omandanud tugevad algteadmised ja kohusetunde, õpetas see kool kasvatama isiksust, ja mis veel tähtsam – õppisin unistama. Seda ei oleks endises koolis võinud ette kujutadagi.
Kõigi ühine «unistus» TIKis oli esialgu põhikooli, hiljem keskkooli eksamite sooritamine võimalikult rohkete punktidega, sest see tagavat sissepääsu igasse ülikooli ning see omakorda eduka elu. Kas peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks saada?
Ka Rocca al Mare koolil on puudusi, näiteks on see kadedamaid ja ihnemaid koole, mida tean. Kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub tavalistest munitsipaalkoolidest märksa sagedamini väitma, et neil ei ole raha.
Lohutust pakub aga see, et osa sellest rahast teeb mõne erivajadusega lapse elu paremaks ja inimväärsemaks, sest raha läheb ka selliste koolide rajamiseks, mis ei hakka kunagi kasumit tooma. Üldises plaanis on see siiski humaanne õppeasutus, mis kasvatab inimesi, mitte ei töötle ideaalseid mutreid ühiskonna jaoks.
Moto kui kvaliteettööstus?
Koole saab võrrelda ka motode järgi. RaMi moto «Unistused muudavad maailma» näitab selgelt, et kool pakub võimalust kasvatada arukaid ja õnnelikke ühiskonnategelasi.
TIKi moto «For Excellence We Strive» («Me püüdleme ideaalsuse poole») sobiks suurepäraselt näiteks mõne kvaliteetse autofirma või kalli tekstiilitootja motoks – töötame parima nimel.
Kõlab küll ahvatlevalt, sest kes ei tahaks ideaalset last, kuid siin on kaks probleemi.
Ent ükski inimene ei ole ideaalne, ning selle asemel et kõiki ühtlaselt «kuldseteks» lihvida, tuleks teadvustada iga inimese vigu ning arendada nende tugevamaid külgi.
Tänapäeval aga, eriti Euroopas ja mujal maailmas, hinnatakse järjest enam just isiksust, mitte omandatud kooliteadmisi, mida võib hõlpsasti asendada ka arvuti.
Möödunud aasta novembris esitas Eesti Õpilasesinduste Liit pöördumise, milles taunis koolide edetabelite avaldamist meedias. Pöördumine sai palju vastukaja, nii sellise suhtumise pooldajatelt kui ka vastastelt.
Väidan, et edetabelid ei ole iseenesest halvad, vaid suhtumine neisse on vale. Edetabeleid tehakse palju ning iga asja kohta. Koolide edetabel on asi, mis näitab hästi, kuidas kellelgi sel aastal eksamitel läks, kuid ei näita, kui hea mõni kool on.
Ligi 75 protsenti koolis antavatest teadmistest ei lähe inimesel kunagi elus vaja. Tõelisi teadmisi annavad kogemused ja elamused, mida õpilane saab koolivälisest tegevusest.
Eliitkoolid seda aga ei paku. Vähegi tavalisemal õpilasel, kellel ei tule kõik n-ö loomulikust intelligentsist, kulub kogu vaba aeg õppimisele. Näiteks minul oli põhikoolis vaba ainult reede õhtu. Laupäeval pidin jälle tööle hakkama, sest nagu õpetajad ütlesid: «Nädalavahetusel on ju aega õppida». Sama kehtis ka koolivaheaegade kohta. Nüüdseks olen aga koolivälise tööga saavutanud hindamatuid kogemusi ja väärtusi, mida ma Inglise kolledžis poleks iialgi omandanud.
Ilmekalt on õpiorgiat iseloomustanud Prantsuse lütseumi juht Lauri Leesi, kes ütleb, et suurimaks probleemiks on see, et 175 õppepäeva aastas ei saa pühendada õppetööle, vaid maha peab arvutama kõiksugused aktused ja näiteks ka Prantsuse suursaadiku visiidi kooli. Kuid mis võiks prantsuse keele kallakuga koolis õpilasi veel rohkem motiveerida, kui vestlus sellise inimesega ja temalt kogemuste saamine?
Kool näitamiseks
Koolis valitsevast õhkkonnast saab ehk kõige parema ülevaate avalikel esinemistel ning üritustel. Nii pakkus mulle suurepäraseid elamusi mitme Tallinna kooli kirikukontsertidel osalemine. Erinevused koolide vahel olid silmatorkavad.
Mitme «tavakooli» kontserdi ajal täitus vaid pool saalist, õpilased olid üsna ebaviisakad ja koorid ei paistnud silma erilise lauluoskusega. Prantsuse lütseum tõmbas tähelepanu oma erilise viisakuse ja vaoshoitusega. Kirik oli paksult rahvast täis, esinemiste ajal valitses täielik vaikus, koorid laulsid hästi ja üldse tundus kõik ideaalne, isegi liiga ideaalne.
Direktor Lauri Leesi tuli isiklikult varem kohale ning kinnitas pinkide külge sildid klasside istekohtadega. Hämmastav oli, kuidas Leesi korraldas pärast kontserdi lõppemist klass klassi haaval väljumise.
Pärast Prantsuse lütseumi tuli kirikusse RaM ning nende kahe kooli vahel oli hämmastav erinevus. Mäletan, et kui kolledžis käisin, oli kirikutraditsioon kohustus, kus pidi tunnikese vaikides vastu pidama. Keskkoolis on see muutunud aga rõõmsaks viimaseks koolipäevaks, mil saab sõpradele häid jõule soovida, koolikaaslasi esinemas näha ning õpetaja Jaagu huvitavat jõululugu kuulata.
Seda erinevust oli näha ka lütseumi õpilaste olekus: nende nägudelt ja suhtumisest peegeldus, et see oli kohustuslik üritus, kus pidi korralikult istuma ja ootama, mil see läbi saab.
Ka koorid olid erinevad. Lütseumi õpilased, kõik ühte vormi riietatud, püüdsid kramplikult sõnu meenutada. RaMilased aga naeratasid, liikusid rütmiga kaasa, tegid näpuga nipsu ja olid kuidagi märksa vabamad. Kindlasti ei saa öelda, et nad laulsid halvemini kui eelmise kooli koor.
Kõige hullem oli aga see, et kui RaMi koor oli publikuga ühel tasandil, sulandus oma sõpradega ühte, siis eliitkooli koor oli pandud esinema rõdule, kust enamik publikust neid ei näinudki ning see, kes tahtis näha, pidi üle õla vaatama.
Õnnelikud inimesed
Lauri Leesi on avalikult tunnistanud, et ei taha, et tema õpilastest saaksid lihttöölised. RaMi ideoloogia aga väidab, et tuleb teha seda, mida süda ütleb. Miks ei võiks inimene olla õnnelik kraavikaevaja, kui ta teab, et ei salli kunagi kontori- või laboritööd?
Eesti vajab ka lihttöölisi, kuid mis veel olulisem – Eesti vajab õnnelikke inimesi. Selle
märkamata jätmine viib meid ajude väljavoolu poole.
Isegi Eesti õpilased märgivad, et kasulikum on olla hea töömees kui kesise kõrghariduse omanik. Ning kas Lauri Leesi ja tema õpilased peaksid endid tähtsateks ja õnnelikeks, kui nende naaber saaks poole rohkem palka ning naabri tööpäevad lõpeksid ammu enne nende omi.
Siiski on mul hea meel, et kuigi RaMi kool pole edetabelis esimeste hulgas ning kooli õppemaks on tohutult suur, on see siiski üks kolmest koolist, kuhu ühele kohale kandideerib kõige rohkem inimesi.
Inimesed mõistavad, et see kooliharidus on väärt investeerimist. Samuti olen väga tänulik Inglise kolledžile saadud vundamendi eest. Tänan Rocca al Mare kooli nende tiibade eest, mis andsid mulle võimaluse vundamendilt õhku tõusta.
Arvamus
Lauri Leesi, Prantsuse lütseumi direktor:
Jääb mulje, et Inglise kolledž on õppimiskallakuga kool ning seega stagneerunud.
Ikka on ju teatud eas poisi jaoks oivaline õpetaja too, kes paneb napi vastuse eest hea hinde, ega anna kodus palju õppida. Inglise kolledžis Erikul nii häid õpetajaid polnud.
Rõõmustav on, et Erik leidis oma koha meie nii mitmepalgelisel haridusmaastikul.
Kool peaks olema spaahotelli tüüpi puhkekoht. Tarkuse omandamine on raske tööks. Et Erik õppis unistama just uues koolis, seda ma küll ei usu. Eks me kõik hakka teatud eas unistama, asugu see kool Tallinnas, Kärdlas või Nuustakul.
Toomas Kruusmägi, Inglise kolledži direktor:
Tunneme rõõmu, et noor inimene on saanud aru lihtsast asjast: õnn algab iseenesest ja koht õnnelikuks olemiseks on ainult dekoratsioon.
Mitmekesisus on vajalik nii bioloogilises kui ka sotsiaalses ja hariduslikus plaanis. Veelgi enam – mitmekesisus on rikkus.
Inimesed on erinevad, koolid on erinevad, riigid on erinevad, elukooslused on erinevad. Kõik see mitmekesisus on vaid tajude-kogemuste-ilmaelu rikastamiseks.
P.S. Palun vabandust, et ma ei ole lojaalne oma koolile ja mida iganes, aga ma ei saa sinna midagi parata, et olen 100% nõus artikli autoriga.
P.P.S. Allikas: http://postimees.ee/100107/esileht/arvamus/238234.php?r==
Tuesday, January 09, 2007
Vihane, ja põhjusega.
Tegelesin siin natuke blogide uurimisega. Järeldus, millele jõudsin, ajab närvi.
Tülgastavalt palju on mingeid haigeid wannabe'sid, kes arvavad, et nad on lõpp erilised ja lahedad. Nad saavad selle arvamise tõttu tähelepanu ja siis on nad õnnelikud ja nende ego on jälle toita saanud.
Ja millega nad siis seda kõike saavutavad? Millega nad tõestavad oma erilisust?
Nad kirjutavad oma blogis, lõpmatult, kuidas maailm on nende vastu nii kuri ja paha ja keegi ei hooli neist ja boifrend jättis maha, omgomgomg. Siis kuulutatakse suurelt ja uhkelt, et meie enam ei jaksa, sulgeme igaveseks, mitte keegi ei pääse enam meie südamele ligi! "Ma lihtsalt ei jaksa enam... Kõik see... Oijummal... Ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele enam vastu astuda.... Koolis on nii raske ja vanemad ei mõista mind... Te keegi ei tea, milline ma tegelikult olen... Keegi ei mõista mind, mul pole siin maailmas mitte kedagi... Ja SELLEPÄRAST ma ennast lõigungi! Jah! Ma vihkan ennast selle pärast KA! Ma ei vääri enam elu.. Niu..."
MINGE PERSSE. Lugege mõne geniaalse luuletaja elulugu. Või tulge minu käest küsima, kuidas on seni möödunud minu ja minu ema elu. Ja SIIS vaatame, kas te veel leiate endal õiguse olevat hädaldada.
Krt, inimesed, kellel pole tegelikult mitte midagi viga, üritavad tähelepanu saada sellega, et vinguvad aina ja kuulutavad iga nädal, kuidas nad enam ei jaksa ja nüüd on lõpp.
Ma vean oma lemmiktassi peale kihla, et 99% neist vingupüksidest pole päris elu ja raskusi näinudki.
AAARRRRGGHHHHHHHHHH!!!!!!!
*peksab midagi*
P.S. Unetus r0x0rz.
Tülgastavalt palju on mingeid haigeid wannabe'sid, kes arvavad, et nad on lõpp erilised ja lahedad. Nad saavad selle arvamise tõttu tähelepanu ja siis on nad õnnelikud ja nende ego on jälle toita saanud.
Ja millega nad siis seda kõike saavutavad? Millega nad tõestavad oma erilisust?
Nad kirjutavad oma blogis, lõpmatult, kuidas maailm on nende vastu nii kuri ja paha ja keegi ei hooli neist ja boifrend jättis maha, omgomgomg. Siis kuulutatakse suurelt ja uhkelt, et meie enam ei jaksa, sulgeme igaveseks, mitte keegi ei pääse enam meie südamele ligi! "Ma lihtsalt ei jaksa enam... Kõik see... Oijummal... Ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele enam vastu astuda.... Koolis on nii raske ja vanemad ei mõista mind... Te keegi ei tea, milline ma tegelikult olen... Keegi ei mõista mind, mul pole siin maailmas mitte kedagi... Ja SELLEPÄRAST ma ennast lõigungi! Jah! Ma vihkan ennast selle pärast KA! Ma ei vääri enam elu.. Niu..."
MINGE PERSSE. Lugege mõne geniaalse luuletaja elulugu. Või tulge minu käest küsima, kuidas on seni möödunud minu ja minu ema elu. Ja SIIS vaatame, kas te veel leiate endal õiguse olevat hädaldada.
Krt, inimesed, kellel pole tegelikult mitte midagi viga, üritavad tähelepanu saada sellega, et vinguvad aina ja kuulutavad iga nädal, kuidas nad enam ei jaksa ja nüüd on lõpp.
Ma vean oma lemmiktassi peale kihla, et 99% neist vingupüksidest pole päris elu ja raskusi näinudki.
AAARRRRGGHHHHHHHHHH!!!!!!!
*peksab midagi*
P.S. Unetus r0x0rz.
Sunday, January 07, 2007
Veel miskit, mis väärib eraldi pealkirja
Täna sain kuulda sellist asja.
9. septembril anno 2007 saavad indigolapsed teada oma ülesande siin elus. Kuidas, beats me.
Kes usub, kes mitte.
9. septembril anno 2007 saavad indigolapsed teada oma ülesande siin elus. Kuidas, beats me.
Kes usub, kes mitte.
Mul on maailma kõige mõnusam kodu!
Käisin täna maja peal üle tüki aja jälle. Kuidagi juhtuvad asjad alati nii minema, et mul on vabal ajal sada ja kaheksa muud huvitavamat asja teha, kui poolelioleval ehitusel käia. Nüüd siis sain jälle sinna jalga tõsta ja mul jäi suu lahti.
Meie maja on nii ilus. Nii väljast kui seest. Meid ümbritsevad põhiliselt ainult mingid küprokkastid kolmest küljest (meie maja taha ei saa enam midagi ehitada, sest seal on Peeter I aegsed katakombid, mis on muinsuskaitse all, muhahahahahaaaaa), mis muudab meie kodu kohe eriti silmapaistvaks ja armsaks ja... koduseks. Ning ehkki me seal veel sees ei ela ja siseviimistlus on veel suures osas tegemata (tegelikult teine korrus on juba valmis ja sisustatud, esimene on ainult pooleli), on seal juba tõeline kodutunne. Meeletult hea lihtsalt. Ma olen suhteliselt kindel, et rollimänguritele hakkab see paik meeldima, ehkki see on kesklinnast kaugel (ja Tallinnast väljas).
Mõnnamõnnamõnnamõnna.
Ma saan seal DnDmaratone korraldada! Teine korrus on meil tervenisti külaliste päralt, seal on kaks tuba ja isegi miniköök! Mis saab veel parem olla, ah?
Äärmiselt vaimustuses,
Deira
Meie maja on nii ilus. Nii väljast kui seest. Meid ümbritsevad põhiliselt ainult mingid küprokkastid kolmest küljest (meie maja taha ei saa enam midagi ehitada, sest seal on Peeter I aegsed katakombid, mis on muinsuskaitse all, muhahahahahaaaaa), mis muudab meie kodu kohe eriti silmapaistvaks ja armsaks ja... koduseks. Ning ehkki me seal veel sees ei ela ja siseviimistlus on veel suures osas tegemata (tegelikult teine korrus on juba valmis ja sisustatud, esimene on ainult pooleli), on seal juba tõeline kodutunne. Meeletult hea lihtsalt. Ma olen suhteliselt kindel, et rollimänguritele hakkab see paik meeldima, ehkki see on kesklinnast kaugel (ja Tallinnast väljas).
Mõnnamõnnamõnnamõnna.
Ma saan seal DnDmaratone korraldada! Teine korrus on meil tervenisti külaliste päralt, seal on kaks tuba ja isegi miniköök! Mis saab veel parem olla, ah?
Äärmiselt vaimustuses,
Deira
Friday, January 05, 2007
Thursday, January 04, 2007
Väikesed mõtted
Mul on kaitseingel ja kõik saab korda.
Täna teen jälle kooki ja lähen Põhja-Elesgali koosolekule. Saan ennast jälle kasulikuna tunda.
Üldse peaksin ma oma tegemisi ja mõtteid korrastama ja organiseerima hakkama. Endaga järje peale jõudma, et peas ei valitseks enam seisukord, kus prahihunnikud mu enda mõistuse hääle ära summutavad. Siis saaksin kõike normaalselt teha ja kõigile kasulik olla, eriti endale. Praegu ei tee ma muud, kui aina karuteeneid. Teile. Nendele. Iseendale. Ja kõigile, kes veel puutumata jäid.
Ma kirjutaks pikemalt ja huvitavamalt, aga siin lihtsalt pole enam midagi öelda. Andke andeks, et ma teid täna lõbustada ei saanud.
Täna teen jälle kooki ja lähen Põhja-Elesgali koosolekule. Saan ennast jälle kasulikuna tunda.
Üldse peaksin ma oma tegemisi ja mõtteid korrastama ja organiseerima hakkama. Endaga järje peale jõudma, et peas ei valitseks enam seisukord, kus prahihunnikud mu enda mõistuse hääle ära summutavad. Siis saaksin kõike normaalselt teha ja kõigile kasulik olla, eriti endale. Praegu ei tee ma muud, kui aina karuteeneid. Teile. Nendele. Iseendale. Ja kõigile, kes veel puutumata jäid.
Ma kirjutaks pikemalt ja huvitavamalt, aga siin lihtsalt pole enam midagi öelda. Andke andeks, et ma teid täna lõbustada ei saanud.
Monday, January 01, 2007
Head uut aastat!
Aastavahetus oli hoopis teistsugune ja parem, kui ma ootasin ja loota oskasin. Tõepoolest, ma pole vist ühelgi varasemal korral olnud aastat vahetades nii õnnelik. Hea tunne oli seal köögis istuda ja öö otsa rääkida, rääkida ja veel kord rääkida.
Vähe on inimesi, kellega vesteldes on tunne, et su sõnad ei jõua talle läbi kõrvade mitte ajju, vaid hinge, ja neid tõesti mõistetakse nii, nagu sina neist aru saad. Selline tunne oli aeg-ajalt, et ma olen lõpuks jõudnud inimeste juurde, keda ma olen kogu selle aja oodanud - kellega mul on rohkem ühist kui pinna pealt välja pasitab ning kellel on mulle midagi öelda ja õpetada, millel on väärtust.
Adumus, et minagi kedagi nii puudutada olen suutnud, on ülimalt hea. Ma olen oluline, mul on siin maailmas koht. See aasta tuleb ilmselt eriline ja teistsugune, sest ma suutsin seda niivõrd heade emotsioonidega alustada.
Uue aasta lubadus (mille ma juba mõnda aega tagasi andsin): Luban, et püüan elada rohkem teiste nimel, kui enda.
Vähe on inimesi, kellega vesteldes on tunne, et su sõnad ei jõua talle läbi kõrvade mitte ajju, vaid hinge, ja neid tõesti mõistetakse nii, nagu sina neist aru saad. Selline tunne oli aeg-ajalt, et ma olen lõpuks jõudnud inimeste juurde, keda ma olen kogu selle aja oodanud - kellega mul on rohkem ühist kui pinna pealt välja pasitab ning kellel on mulle midagi öelda ja õpetada, millel on väärtust.
Adumus, et minagi kedagi nii puudutada olen suutnud, on ülimalt hea. Ma olen oluline, mul on siin maailmas koht. See aasta tuleb ilmselt eriline ja teistsugune, sest ma suutsin seda niivõrd heade emotsioonidega alustada.
Uue aasta lubadus (mille ma juba mõnda aega tagasi andsin): Luban, et püüan elada rohkem teiste nimel, kui enda.
Subscribe to:
Posts (Atom)
