Vigade parandus

Kaks inimest, keda taga nutta. Ma nägin ühte neist täna unes.

Tegelikult on üks neist ikka olulisem, aga teine on mu ellu lihtsalt nii suurepäraselt pealiskaudse, aga soojust ja ausust täis jälje jätnud, et mõtet temaga enam mitte kunagi kohtumisest on raske taluda.

Kopp ees

Jees, see kõik on äge.

Hämmastavalt lihtne on ebameeldivatele asjadele mitte mõelda. Kusjuures probleemile mittemõtlemine ei ole veel probleemi ignoreerimine. Ja tegelikult võib probleem seda ignoreerides ära ka minna, kui ikka väga hoolega ignoda.

Lahendused on olemas enne kui probleemid.

Lahendused on alati kusagil olemas, sest ei ole ju ka küsimust ilma vastuseta.

Uu, ma olen nii diip.

Või siis üritan äärmiselt tarka paska suust välja ajada ja jätan endast ülimalt idiootliku mulje. Otsustage ise.

Läheks lahterdaks natuke inimesi.

Pingviinide türannia on teel

Ja kui keegi tunneb, et inimesed temast aina kaugenevad, siis tegelikult on ikka tema see, kes teistest eemale triivib ja mingil hetkel avastavad kõik, et nad ei oska enam olla nende lähedal, kes on neile kallid.

Ja siis on neil valus.

Aga pole probleemi. Sest tegelikult on kõigil nagunii ainult üks inimene, keda nad päriselt taga nutavad ja see üks inimene teab seda tegelikult, aga ei saa midagi parata, sest ta on nii paganama kaugel...

P.S. Ja ma luban (et üritan teha nii), et see jääb minu viimaseks enesehaletsuslikuks postituseks siin blogis for ever.

"Kui sul on täisväärtuslik elu, saab sinust 10 paberit WC-rulli."

Kuna selle lause autor ei taha, et tema nimi avalikustataks, siis ma seda ei tee. Aga on ju osav?

Kadrinas oli hämmastav. Igat pidi. Siseringi laiali saatmise uudis ei olnud minule tõenäoliselt nii mõjuv kui neile, kes seal palju kauem on olnud. Juba esimestel momentidel oli näha, kuidas see tegelikult vaid tõestas, et sinna kuuluvad inimesed on sõbrad ka ilma siseringita.

Kirjutasin eile laulu.

Magamatus on hevi. Täna öösel ma vaevalt eriti magada saan, sest, nagu mõned ehk kuulnud on, toimuvad minu juures täna-homme Elesgali mitteametlikud kevadpäevad.

Ja mu hing on rahul. Sest nüüd saan ma muuhulgas ka iseendast aru. Ja teised ka. Ja ma saan jälle natuke rohkem teistest aru.

Tegelikult tunnen ma ennast kohutavalt süüdi, sest ma olen oma põhimõtetele viimasel ajal väga vastu elanud. Ja peale selle olen märkamata jätnud nii mõnegi inimese nende muredes, keda ei tohiks tähele panemata jätta, sest nad on palju paremat väärt.

Tuleb hakata teistmoodi elama.

Aia

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Mul on vist kusagilt valus.

P.S. Tahaks kedagi armastada või midagi. Vabatahtlikke?

Natuke vingumist

Varem mõtlesin, et küll oleks tore, kui oleks keegi, kes topiks oma õla alla, kui pea norgu vajub või une tulles teki peale paneb ja siis vaatab, kuidas ma magan või midagi.

Oleks küll tore.

Aga ma oskan iseendale ka selline inimene olla. Kui kedagi teist pole, siis ei jää muud lihtsalt üle. Peale selle näen ma rõve välja, kui ma magan.

Mulle käib närvidele see, kuidas mõned inimesed ei saa aru, mis neil käes on. Nad võivad mõista, et see on hea, aga nad ei suuda seda headust ja kõike muud sellega kaasnevat tegelikult mõista. Nad ei saa aru. Ja kõige kohutavam on, et nad ei saa aru, et nad ei saa aru. Ja kui püüda neile seda selgitada, vaatavad nad sind lolli näoga, solvuvad ja lähevad sind kellegi juurde taga rääkima.

Ma-sen-dav.

Positiivsematel teemadel nii palju, et kevad on käes!! :) Ma juba tunnen, kuidas muutused väljaspool on seesmisele olemisele mõjuma hakanud. Oujeah. Olge teie ka toredad ja puha, ning palvetagem, et Deira saab lähemal ajal Interneti ja saab hakata tihemini oma blogisse postitama. Sest see on lõbus.

Positiivsus

Viimasel ajal on olnud hea olla. Ma olen õppinud oma mõtteid kontrollima, ja seeläbi ka emotsioone ohjes hoidma. Te ehk kujutate ette, kui meeldiv see võib olla. Ei mingit üleliigset energiakulu mingi mõttetu tõmblemise ja vingumise ja närvitsemise peale. Elu on sipelgasiil.

Mul pole tegelikult midagi, millest kirjutada, kui aus olla. Ei ole viimasel ajal midagi erilist keelel ja meelel olnud, mida ilmtingimata jagama peaks teiega. Aga andke mulle ideid. Küsige minu arvamust mõne raamatu kohta või midagi. Mu To Read List ongi hakanud lühikeseks jääma. Seal on veel ainult 4 lugemata raamatut, millest üks on mul hetkel pooleli. Terry Pratchett. Yeah.

Kes tuleb minuga 2009. aastal San Fransiscosse? Või New Yorki. Või Londonisse. Või Pariisi. Või Marseille'sse. Või Nice'i. Või Cannes'i. Kuhu iganes elu mind (meid) viib või kuhu ma (me) minna otsustan. Anyone?

Tegelikult pole mul teile rohkem mitte midagi tarka öelda. Olge positiivsed; kui paha tuju tuleb, siis öelge endale, et te olete rase tarakan, siputage oma käsi ja kujutage ette, et need on teie tarakanijalad. Kohe läheb tuju heaks, ausõna. Kui ei usu, proovige järgi. Efekti suurendamiseks võite toas ringi ka hüpata.

See oleks siis kõik praeguseks. Baibai.

Ma olen rase tarakan, taruiraruiraraa...