Kes mind veel siit leida üritab, siis võtke teadmiseks, et ma kolisin oma blogi kogu kupatusega WordPressi.
Minu uue blogi leiab aadressilt piimakoer.wordpress.com.
Monday, February 18, 2008
Saturday, February 09, 2008
Banaaaaaniiiiiiiiiiiid.
Ma kirjutan jälle. Jah, tõesti.
Lugesin praegu Mona blogi ja avastasin, kui idiootselt triviaalne minu oma selle kõrval tundub. Pani mõtlema.
Hakkasin juurdlema, kas mul on üldse midagi öelda, mis ütlemist väärt oleks.
Ja tegelikult - milleks mul seda blogi üldse vaja on? Milleks ma seda pean? Keegi ei kommenteeri siin nagunii, tundub, et keegi ei loe ka, seega milleks seda ikka tarvis? Oma isiklikke mõtteid ja eludetaile ma siia ju kirja ei pane (vähemalt mitte nii tihti, et see mainimist vääriks). Aeg-ajalt ainult annan jälle teada, et mul pole millestki kirjutada või postitan midagi, mis mind naerma ajab.
Like, where's teh pointz?
Sellest hoolimata kirjutan ma ikka- ka praegu - ilmselt lootuses, et keegi seda siiski loeb ja leiab, et ma olen tegelikult ülimalt diip ja tark ja lahe.
Ma võiks oma blogiga inimestele midagi pakkuda, aga ma ei tee seda. Esiteks ilmselt selle pärast, et ma olen väike laisk värdjas, kes ei viitsi kirjalikult ühtegi teemasse pikemalt süveneda (kui tegemist pole just mõne eesti keele või kirjanduse ülesandega), sest teiste inimestega rääkida on kõigest ikka lihtsam ja parem. Teiseks ongi see ilmselt sellepärast, et üksi ilma tagasisideta on nõme ja igav filosofeerida ja arvamust avaldada.
Võib-olla ma lihtsalt ei kirjuta teemadel, mis inimesi huvitavad. Võib-olla olen ma ise igav. Viimane variant oleks küll kurb, aga noh - kui see, kes ma olen, rahvale ei sobi ja tõesti ebahuvitav on, siis sitt lugu, lillekesed - ma ei hakka ennast teie pärast muutma. Olen täpselt selline, nagu olen ja nagu mulle meeldib ning sellest piisab. Mulle vähemalt. Ma loodan, et vähemalt mõnele veel peale minu.
Lugesin praegu Mona blogi ja avastasin, kui idiootselt triviaalne minu oma selle kõrval tundub. Pani mõtlema.
Hakkasin juurdlema, kas mul on üldse midagi öelda, mis ütlemist väärt oleks.
Ja tegelikult - milleks mul seda blogi üldse vaja on? Milleks ma seda pean? Keegi ei kommenteeri siin nagunii, tundub, et keegi ei loe ka, seega milleks seda ikka tarvis? Oma isiklikke mõtteid ja eludetaile ma siia ju kirja ei pane (vähemalt mitte nii tihti, et see mainimist vääriks). Aeg-ajalt ainult annan jälle teada, et mul pole millestki kirjutada või postitan midagi, mis mind naerma ajab.
Like, where's teh pointz?
Sellest hoolimata kirjutan ma ikka- ka praegu - ilmselt lootuses, et keegi seda siiski loeb ja leiab, et ma olen tegelikult ülimalt diip ja tark ja lahe.
Ma võiks oma blogiga inimestele midagi pakkuda, aga ma ei tee seda. Esiteks ilmselt selle pärast, et ma olen väike laisk värdjas, kes ei viitsi kirjalikult ühtegi teemasse pikemalt süveneda (kui tegemist pole just mõne eesti keele või kirjanduse ülesandega), sest teiste inimestega rääkida on kõigest ikka lihtsam ja parem. Teiseks ongi see ilmselt sellepärast, et üksi ilma tagasisideta on nõme ja igav filosofeerida ja arvamust avaldada.
Võib-olla ma lihtsalt ei kirjuta teemadel, mis inimesi huvitavad. Võib-olla olen ma ise igav. Viimane variant oleks küll kurb, aga noh - kui see, kes ma olen, rahvale ei sobi ja tõesti ebahuvitav on, siis sitt lugu, lillekesed - ma ei hakka ennast teie pärast muutma. Olen täpselt selline, nagu olen ja nagu mulle meeldib ning sellest piisab. Mulle vähemalt. Ma loodan, et vähemalt mõnele veel peale minu.
Blabla
Nüüd on see kurikuulus bioloogia olümpiaad läbi. Läks kuidas läks, tähtis on, et hakkama sain. Hihii.
Ema on praegu lennujaamas. 17:45 stardib ta Frankfurti. Ja seal LAV-i. Tahan ka Aafrikasse.
Oijah.
Tegelikult on huvitav, kuidas võib igasugustest aukudest ja mudamülgastest läbikäimine nii värskendav ja maailmavaadet uuendav olla. Hihi. Aga noh - kõik, mis ei tapa, kipub ikka tugevamaks tegema. Taimedki on pärast esimest närbumise üleelamist sellele järgmine kord vastupidavamad. Lahe, kas pole.
Ema on praegu lennujaamas. 17:45 stardib ta Frankfurti. Ja seal LAV-i. Tahan ka Aafrikasse.
Oijah.
Tegelikult on huvitav, kuidas võib igasugustest aukudest ja mudamülgastest läbikäimine nii värskendav ja maailmavaadet uuendav olla. Hihi. Aga noh - kõik, mis ei tapa, kipub ikka tugevamaks tegema. Taimedki on pärast esimest närbumise üleelamist sellele järgmine kord vastupidavamad. Lahe, kas pole.
Wednesday, February 06, 2008
Teh taimefüzioloogiä...
Mul siin vahepeal juba karjuti, et ma kirjutaks. Seega ma kirjutan.
*kirjutab*
*vahib lakke*
*leiab, et tema elus pole midagi kirjapaekuväärset*
Bioloogia on suhteliselt põnev valdkond. Tegelikult ka. Mind hakkas tänu sellele isegi keemia jälle huvitama. Ma ei saa sellest ikka veel kuigi hästi aru, aga vähemalt nüüd ma tahan saada. Mis tähendab, et ma hakkan keemiat ilmselt ka hoolikamalt õppima. Mis on hea, sest ma teen keemia eksamit. :D
Aga kuna ma olen ennast täna juba kapsaks lugenud ja inimene peab üleüldse vahel ka ajusid puhkama ja mõttetustega tegelema, siis ma enam bioloogiaga ei tegele. Vähemalt selle kuupäeva raames mitte. Miski kukla tagasopis küll närib pidevalt mu kallal selle pärast, aga ma üritan seda tunnet võimalikult edukalt ignoreerida.
*kirjutab*
*vahib lakke*
*leiab, et tema elus pole midagi kirjapaekuväärset*
Bioloogia on suhteliselt põnev valdkond. Tegelikult ka. Mind hakkas tänu sellele isegi keemia jälle huvitama. Ma ei saa sellest ikka veel kuigi hästi aru, aga vähemalt nüüd ma tahan saada. Mis tähendab, et ma hakkan keemiat ilmselt ka hoolikamalt õppima. Mis on hea, sest ma teen keemia eksamit. :D
Aga kuna ma olen ennast täna juba kapsaks lugenud ja inimene peab üleüldse vahel ka ajusid puhkama ja mõttetustega tegelema, siis ma enam bioloogiaga ei tegele. Vähemalt selle kuupäeva raames mitte. Miski kukla tagasopis küll närib pidevalt mu kallal selle pärast, aga ma üritan seda tunnet võimalikult edukalt ignoreerida.
Subscribe to:
Posts (Atom)
