bugabuga

Me oleme kogu aeg idioodid. Iga kord vaatame natuke tagasi ja mõtleme, millised idioodid me oleme olnud. Praegu oleme ka idioodid.

Aga näed, maailm seisma ei jää.

Ma leidsin näitleja, kes on ilus JA tark. Vaau.

Tegelikult ei tulnud ma üldse sellest rääkima.

Eile olid mul mõned päris huvitavad momendid. Igasugune tahe ja mõte midagi teha läks ära. Mõtlesin kõigile oma unistusele ja küsisin endalt: milleks küll? Mida see mulle annab? Mida see teistele annab? Ja jõudsin järeldusele, et kõik on jumala mõttetu, ja et ma ei saa nagunii oma unistuste realiseerimisega mitte kunagi hakkama. Sest need on lihtsalt nii mõttetud ja ajuvabad ja võimatud saavutada ja kasutud pealekauba.

...

...

...

Otse loomulikult oli tegemist lihtsalt meeltesegadusega. Ega ma mingi värdjas ei ole, et endasse ei usu. :D

(See ei olnud vihje sellele, et need, kes endasse ei usu, on värdjad. Sorri.)

Pesupulbriooper

Suurem osa päevast on möödas. Jumal tänatud. Kõige parem ja samaaegaselt ka kõige hullem osa on aga alles ees. Oijeerum.

Mul ei ole tegelikult mitte midagi eriti tarka öelda. Millegipärast paistavad teised inimesed oma blogides alati mingit übertarka ja sügavat juttu nagu kahurist välja loopivat. Mina aina mõtlen ja mõtlen ja mitte midagi ei tule.

Juua tahaks.

Ma parem ei ütle enam midagi, sest kõike, mida ma räägin, tõlgendatakse viimasel ajal kellegi ellu sekkumisena.

Ma olen natuke haige. Füüsiliselt. Jajah.

Inimesed saavad asjadest huvitavalt aru. Väga huvitavalt.

Mina aga ei saa sellest aru, miks on nii raske olla hea sõber (või hea tuttavgi) inimesega, kelle maailmavaade on sinu omast erinev. Mina saan sellega hakkama. Pole alati saanud, aga ma edenen.

Ah jaa, see on ju sellepärast, et ma TAHAN inimestega hästi läbi saada ja leian, et kõigil on õigus elust täpselt selline filosoofia arendada nagu nad ise tahavad, olgu see minu omast nii erinev kui tahes, ja et neil võib selle juureska õigus olla.

Teate mis on eriti ajuvaba?

Mitte mingit halli massi ei olegi ju olemas.

See on lihtsalt kellegi poolt välja mõeldud termin, mis pani seda Kedagi end erilisemana tundma.

Aga kõik on ju erilised. Kõik on erinevad. See, et me samu asju teeme (võib-olla isegi samal kellaajal) ei tähenda, et me mõtleme nende tegemise ajal samu mõtteid, et need äratavad meis samu emotsioone, et me elame samasuguseid elusid, tunneme samu inimesi (ja kui tunnemegi, siis kas me ikka tunneme neid samamoodi?), teame samu asju, usume samu asju.

Kõõõõiik on suhteline.

Blabla.

Sellest järeldub, et mingit universaalset tõde on raske leida. See on kindlasti kusagil olemas, aga seda püüda, sellest täielikult aru saada ei ole meie aja inimesel võimalik. Sest me kõik vaatame eri suunas ja arvame, et ainult see, mida meie näeme, on õige.

Isegi mina.

...

Aga kellelgi peab ju õigus olema?