Ma olen mõelnud uue järjejutu kirjutamise peale. Venditupsumaa on praegu küll pooleli, aga ausalt öeldes ei ole ma Vendemendis käinud jumal teab mis iidamast-aadamast ajast ja see ei paelu mind enam karvavõrdki. Ja mul pole sellele isegi ploti. Seega pole mul õrna aimugi, mida sinna kirjutada. Kahjuks või õnneks pole mul ka erilist indu sellega tegelema hakata.

Hiljuti leidsin väga iidsed märkmed teatud ülihaige jutu kohta, mida ma tahtsin kirjutama hakata, aga ei saanud, sest kaotasin märkmed ära. :D Nüüd leidsin ma need üles ja avastasin, et need on ikka eriti koomilised. Ja otsustasin, et selle asja peaks kunagi valmis kirjutama.

Siis tuli mõte seda blogis järjejutuna teha. Selleks pean ma muidugi asja enne korralikult välja töötama, mis võtab omajagu aega, ja enne ei kavatse ma seda nagunii tegema hakata, kui ma pole oma praeguse projektiga valmis saanud, aga põhimõtteliselt on idee olemas ja uskuge mind, see on hea. Vähemalt on kõik need inimesed, kellele ma sellest seni rääkinud olen, kõvasti naernud.

Okei. Mul sai just jutt otsa, aga sõrmed hakkasid liikuma. Ma ei taha trükkimist lõpetada.

Noh, selle ülalpool mainitud jutu kohta võin uudishimulikele vihjeks öelda, et see sisaldab üht eriti pikka planeedinime. Kui kellelegi meelde tuleb, siis palju õnne.

Tegelikult hakkasime me Monaga seda kaheksandas klassis nalja pärast ajaviiteks tegema, et tundides igav ei oleks - mõtlesime lihtsalt hunnikus haigeid nimesid välja, mõnitades nii oma koolikaaslasi kui ka iseennast. Alles siis, kui nimed valmis olid, hakkas nende ümber lugu tekkima. See lugu tuli minu arvates päris hea. Hihi.

..

Ma pean minema puid katlaruumi laduma. Muidu pole mul tunni aja pärast enam midagi ahju panna. Tegelikult olingi ma ennast parasjagu selle jaoks riidesse panemas (siiamaani olin öösärgis tsillinud), kui äkki kargas pähe, et võiks blogisse midagi kirjutada.

Ma siis lähen nüüd puid laduma. Loen veel enne selle õuduse siin läbi ja üritan lauseehituse igal pool võimalikult loogiliseks muuta.

Nägesh.

P.S. Miks, pagan võtaks, peavad need 'word verification' tähekombinatsioonid olema alati eriti väikeste ja loetamatute tähtedega ja ikka nii pikad, et ma poole maa peal ära väsiks? (Jah, ma liialdan, aga see tõesti käib vahetevahel väga närvidele. Eriti kuna mingil idiootsel põhjusel nõuab Blogger iga kord, kui ma siia midagi kirjutan, et ma selle koodi kaks korda sisestaks. Ma ei pane seda peaaegu kunagi esimesel korral valesti, ehkki ta seda väidab. Ma olen kontrollinud. Urr, raisk.)

Eestlane olla on ikka ilus asi küll.

P.S. Lätlaste laulupeol võib küll olla rohkem lauljaid, aga protsentuaalselt on meie peol osalejaid kogu rahva hulgast ikka rohkem. Ha! (Uurige Laulupeo koduleheküljel UNESCO maailmapärandi hulka saamiseks tehtud avaldust.)

P.P.S. Ja nii palju, kui ma neid läti laule viitsisin kuulata, on eesti omad minu arvates ikka ilusamad ka.

P.P.P.S. Eesti keel kõlab lauldes paremini ka.

P.P.P.P.S. Ma lõpetan nüüd.

Goblin on äge.

Kirjutaks midagi.

Ma istun jälle Virus ja noulaifin. Mul pole lihtsalt kodus internetti. Elu on karm.

Bioloogiaolümpiaadil on nii palju kohustuslikku kirjandust. See on haige lihtsalt. Ainuüksi rakubioloogia teemal lasen ma emal täna välja printida 56 lk materjali, ja see on alles algus. Peale rakubioloogia on veel biokeemia, etoloogia, ökoloogia, geneetika ja evolutsioon, inimeste ja loomade anatoomia ja füsioloogia, zooloogia, taimede anatoomia ja füsioloogia.

Kristjan ilmus just välja. Nii et mu kirjutamine saab nüüd otsa.

Aga ma pole kurb, sest Kristjaniga on äge rääkida. Hihi.

Elagu bioloogia.

I don't suck lemons. They do.

Mul on veel 10 minutit aega ja ma otsustain selle sisustada blogimise, mitte millegi kasuliku tegemisega. Tundke end nüüd erilisena, te kõik, kes te ihkate siit midagi uut leida. Ma olen siin teie pärast! :D

Jee!

Tegelikult pole mul õrna aimugi, millest kirjutada. Nagu ma vist varem juba maininud olen, on minu sees viimasel ajal liiga vähe konflikte, et tulla ja oma blogis avalikult maailma, inimeste ja muude jorsside idiootsuse ja (eba)normaalsuse kallal vinguda. Ja kui ongi konflikte, siis on need liiga isiklikud, et teil neist teada oleks vaja.

Tegelikult on see hämmastav. Inimesel on kõik hästi ja korraga ei ole tal enam millestki oma blogisse kirjutada. Huvitav, kas see on ainult mingi eestlaste kiiks, et kui midagi öelda, siis ikka selleks, et vinguda ja viriseda, muidu pole nagu millestki rääkida? Sest väga paljudes eestikeelsetes blogides olen ma tähele pannud, et just negatiivse kohta on inimestel eriti palju öelda ja kommenteerida. Ma ei väida, et see halb oleks, aga see on lihtsalt kuidagi veider, sest kas me kõik mitte ei taha, et kõik oleks hästi? Sellest hoolimata pöörame rohkem tähelepanu sellele, mis on halvasti.

Inimene on ikka üks veider loom.

...

Ma istun mingis Viru keskuse kohvikus ja mul on ropult külm. Ei tea, millest. Käed on kah kanged, trükkida ei ole just kõige lihtsam. Aga mulle meeldib trükkida, nii et ma teen seda ikkagi.

Mõtlesin eile, et see vist ongi see, mis mind minu püsimatuse juures võib aidata kirjutamisega korralikult sina peale saada - trükkimine. Ma kirjutan juba lihtsalt trükkimise pärast. Hihi. Mulle lihtsalt meeldib trükkida, noh. Ja tänu sellele meeldib mulle kirjutada ka rohkem. Ma viitsin seda tänu sellele rohkem teha. Ja kauem. Järjest.

Nonii. Mul vist hakkab sisu otsa saama, kui ma juba ühesõnalisi lauseid koostan. Nii et ma siis lähen. 10 minutit on läbi ka nagunii.

See ya.