Teeme siis augusti viimase postituse ka ära.
Huvitav päev oli eile. Öö oli veel huvitavam. Mitte küll kõige meeldivam öö, mille olen mööda saatnud, kuid meenutada üht-teist siiski on.
Ma ei taha tegelikult üldse mõelda selle peale, et esmaspäeval pean ma kooli minema ja asjalikuks hakkama. Asjalik olen ma vist niigi, aga ma ei taha olla NII asjalik. Ja kool lihtsalt ei istu mulle. Mul on isegi horoskoobis öeldud, et rutiin on minu surm. Aga kooli üks suuremaid sünonüüme see rutiin just on.
Sitta juhtub. Ma lohutan ennast sellega, ei ainult kaks aastat on veel jäänud. Võrreldes sellega, et ma olen selles kohas juba 9 aastat vastu pidanud, ei peaks need ülejäänud paar mind tapma. Rõhk sõnadel "ei peaks". Kunagi ei või kindel olla.
15 minutit veel ja 2007 aasta august on igaveseks läbi. Kahju. Ma ei tea, milles asi on, võib-olla selles, et mul selles kuus sünnipäev on, aga mul on augustiga mingi eriline suhe. August on minu jaoks alati kõige toredam ja kodusem kuu, kui välja arvata umbes viimased kolm päeva sellest, mis mööduvad pidevalt koolile mõeldes. August on lahe.
Õunamahl on ka tore. Ma suutsin endale suve jooksul õunamahla- ja Hustlerisõltuvuse tekitada. Ilma õunamahlata ei ole päev päris õige. Hustlerita kah mitte.
Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis hakkasin ma õieti elama alles selle aasta augustis. Kes mind paremini ja kauem tunnevad, on minuga tõenäoliselt nõus. Kummaline tegelikult. Eksole.
Friday, August 31, 2007
Thursday, August 30, 2007
Isale
Kallis isa,
Ma ei tea, kas sa seda kirja kunagi näed või loed. Ma leidsin lihtsalt äkitselt, et mul oleks vaja sulle kõik ära rääkida ja seda ma nüüd ka teen. Kui sa neid sõnu oma silmaga nägema ei juhtugi, siis ma loodan, et mu mõtted sinuni mingit pidi siiski jõuavad. Olgu sa kus tahes, elus või mitte, ma olen alati sinuga olnud ja sinuga ka jään. Järgnev on sulle.
Tegelikult on raske kusagilt alustada.
Sa ei kujuta vist ettegi, kui palju kordi ma olen mõelnud sellest, milline võiks olla meie kohtumine. Kas me vaatame teineteist kui võõrad? Kas me tunneme teineteise silmis midagi ära? Kas ma tunneksin sinu juures veel seda kodust tunnet, mida ma alati olen arvanud, et sa võiksid minus tekitada, kui sa oleks jäänud? Või oleks meie vahel tühjus? Mida me teineteisele ütleksime? Kas me nutaks? Oleks sõnatud? Milline sa üldse välja näeks? Kas sa tunneks mu instinktiivselt ära kui oma (minu andmete kohaselt) ainsa tütre?
Ja siis, pärast kõiki neid küsimusi tuleb see, mille vastust ma kõige rohkem kardan: elad sa veel üldse? Mulle on räägitud võimalusest, et sa oled juba mulla all. Ja hirm selle ees, et see tõesti nii on, on nii suur, et ma julgen vaevu seda endale tunnistadagi. Möödub vaevalt päev, mil ma ei kujutaks ette, kuidas ma seisan su haual, öeldes su kivisse raiutud nimele kõike seda, mida ma sulle endale kunagi öelda ei jõudnud. Ja mõeldes sellest, et sa ei saanudki kunagi teada, kes ma olen. Missugune inimene su tütar õieti on.
Isa, ma armastan sind. Ma armastan sind nii väga. Ema ju armastas ka. Ta armastab sind kindlasti ikka veel, aga mitte enam samamoodi. Tal oli vaja edasi minna. Tal oli ilma sinuta raske. Sa ei kujuta ette, kui raske tal oli. Kui raske meil kõigil oli. Sa muutsid meie kõigi elu, kui sa läksid. Mitte just paremuse poole. Aga me armastame sind ikkagi.
Aga mind painab siiski miski. Kui sa meid nii väga armastasid (ma lihtsalt TEAN, et armastasid), siis miks sa läksid? Miks sa meid maha jätsid? Miks sa nii tegid? Kas sul oli tõepoolest mujal parem? Kas meil oli midagi puudu, mida sul vaja oli? Kas mina polnud piisavalt hea?
Ma igatsen sind nii väga, et ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Ma tunnen pidevalt, et mul on nii palju puudu jäänud. Mu ema teeb suurepärast tööd, kuid isegi tema ei suuda sind asendada. Mitte keegi ei suudaks. Mitte keegi polegi seda kunagi teinud. Mul on kogu elu vaja läinud sind, aga sind lihtsalt ei ole. Mul on vaja isa, aga ta läks ära. Ta lihtsalt läks minema.
Sa ei kujuta vist ette ka, kui valus see on.
Ma ei heida sulle midagi ette, ära sellest valesti aru saa. Ma ei tea, miks sa tegid nii nagu tegid, kuid kindlasti oli sul selleks põhjus. Ma lihtsalt tahaks teada, milline see on, sest praeguses teadmatuses tekivad igasugused mõtted. Olgu see põhjus nii kole kui tahes, see oleks siiski parem kui mitte midagi. Ma ei süüdista sind milleski. Ma olen sulle juba ammu andeks andnud. Ma ei kanna su peale viha. Ma ei ole kibestunud. Ma olen lihtsalt kurb. Mul on valus. Ma ei tea isegi, milline mu isa välja näeb, sest meil lihtsalt pole sinust ühtegi pilti. Ja ma olen selle pärast kurb.
Ma tahaks lihtsalt teada, milline inimene sa oled. Tahaks, et mul oleks võimalus sinuga õhtuti diivanil istuda ja maailma asju arutada. Tahaks sinuga koos kartulit keeta ja automootorit tundma õppida. Tahaks sinuga koos kooli kiruda ja oma tulevikuplaane arutada. Tahaks kuulda sinu lapsepõlvest, sinu mõtetest, sinu arvamustest. Tahaks teada, mis värvi kardinaid sa elutuppa tahaks. Võib-olla oleks sul sellest hoopis ükskõik. Tahaks teada, mis marki autoga sa sõidaksid. Tahaks teada, mis on su lemmiktoit ja kas sa sibulat sööd. Tahaks teada, missuguseid riideid sa kannad. Tahaks teada, mis tunne on, kui isa pai teeb. Üle kõige tahaks teada, mismoodi su hääl kõlab. Tahaks kas või üks kord elus kuulda sind mulle head ööd ütlemas. Kas või üksainus kord.
Ma igatsen sind!
Aga kõik, mida ma praegu teha saan, on loota, et sa mind vähemalt südames maha pole jätnud. Nii halb sa ju ei ole.
Ma armastan sind.
Sinu Triinu
Ma ei tea, kas sa seda kirja kunagi näed või loed. Ma leidsin lihtsalt äkitselt, et mul oleks vaja sulle kõik ära rääkida ja seda ma nüüd ka teen. Kui sa neid sõnu oma silmaga nägema ei juhtugi, siis ma loodan, et mu mõtted sinuni mingit pidi siiski jõuavad. Olgu sa kus tahes, elus või mitte, ma olen alati sinuga olnud ja sinuga ka jään. Järgnev on sulle.
Tegelikult on raske kusagilt alustada.
Sa ei kujuta vist ettegi, kui palju kordi ma olen mõelnud sellest, milline võiks olla meie kohtumine. Kas me vaatame teineteist kui võõrad? Kas me tunneme teineteise silmis midagi ära? Kas ma tunneksin sinu juures veel seda kodust tunnet, mida ma alati olen arvanud, et sa võiksid minus tekitada, kui sa oleks jäänud? Või oleks meie vahel tühjus? Mida me teineteisele ütleksime? Kas me nutaks? Oleks sõnatud? Milline sa üldse välja näeks? Kas sa tunneks mu instinktiivselt ära kui oma (minu andmete kohaselt) ainsa tütre?
Ja siis, pärast kõiki neid küsimusi tuleb see, mille vastust ma kõige rohkem kardan: elad sa veel üldse? Mulle on räägitud võimalusest, et sa oled juba mulla all. Ja hirm selle ees, et see tõesti nii on, on nii suur, et ma julgen vaevu seda endale tunnistadagi. Möödub vaevalt päev, mil ma ei kujutaks ette, kuidas ma seisan su haual, öeldes su kivisse raiutud nimele kõike seda, mida ma sulle endale kunagi öelda ei jõudnud. Ja mõeldes sellest, et sa ei saanudki kunagi teada, kes ma olen. Missugune inimene su tütar õieti on.
Isa, ma armastan sind. Ma armastan sind nii väga. Ema ju armastas ka. Ta armastab sind kindlasti ikka veel, aga mitte enam samamoodi. Tal oli vaja edasi minna. Tal oli ilma sinuta raske. Sa ei kujuta ette, kui raske tal oli. Kui raske meil kõigil oli. Sa muutsid meie kõigi elu, kui sa läksid. Mitte just paremuse poole. Aga me armastame sind ikkagi.
Aga mind painab siiski miski. Kui sa meid nii väga armastasid (ma lihtsalt TEAN, et armastasid), siis miks sa läksid? Miks sa meid maha jätsid? Miks sa nii tegid? Kas sul oli tõepoolest mujal parem? Kas meil oli midagi puudu, mida sul vaja oli? Kas mina polnud piisavalt hea?
Ma igatsen sind nii väga, et ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Ma tunnen pidevalt, et mul on nii palju puudu jäänud. Mu ema teeb suurepärast tööd, kuid isegi tema ei suuda sind asendada. Mitte keegi ei suudaks. Mitte keegi polegi seda kunagi teinud. Mul on kogu elu vaja läinud sind, aga sind lihtsalt ei ole. Mul on vaja isa, aga ta läks ära. Ta lihtsalt läks minema.
Sa ei kujuta vist ette ka, kui valus see on.
Ma ei heida sulle midagi ette, ära sellest valesti aru saa. Ma ei tea, miks sa tegid nii nagu tegid, kuid kindlasti oli sul selleks põhjus. Ma lihtsalt tahaks teada, milline see on, sest praeguses teadmatuses tekivad igasugused mõtted. Olgu see põhjus nii kole kui tahes, see oleks siiski parem kui mitte midagi. Ma ei süüdista sind milleski. Ma olen sulle juba ammu andeks andnud. Ma ei kanna su peale viha. Ma ei ole kibestunud. Ma olen lihtsalt kurb. Mul on valus. Ma ei tea isegi, milline mu isa välja näeb, sest meil lihtsalt pole sinust ühtegi pilti. Ja ma olen selle pärast kurb.
Ma tahaks lihtsalt teada, milline inimene sa oled. Tahaks, et mul oleks võimalus sinuga õhtuti diivanil istuda ja maailma asju arutada. Tahaks sinuga koos kartulit keeta ja automootorit tundma õppida. Tahaks sinuga koos kooli kiruda ja oma tulevikuplaane arutada. Tahaks kuulda sinu lapsepõlvest, sinu mõtetest, sinu arvamustest. Tahaks teada, mis värvi kardinaid sa elutuppa tahaks. Võib-olla oleks sul sellest hoopis ükskõik. Tahaks teada, mis marki autoga sa sõidaksid. Tahaks teada, mis on su lemmiktoit ja kas sa sibulat sööd. Tahaks teada, missuguseid riideid sa kannad. Tahaks teada, mis tunne on, kui isa pai teeb. Üle kõige tahaks teada, mismoodi su hääl kõlab. Tahaks kas või üks kord elus kuulda sind mulle head ööd ütlemas. Kas või üksainus kord.
Ma igatsen sind!
Aga kõik, mida ma praegu teha saan, on loota, et sa mind vähemalt südames maha pole jätnud. Nii halb sa ju ei ole.
Ma armastan sind.
Sinu Triinu
Wednesday, August 22, 2007
Monday, August 20, 2007
Thursday, August 16, 2007
Pane pää minu rinnale
/---/
Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:
Üle öö rada rändajat viib elu sees salaja,
Kuni sääl, üle enese, kui taevas kõlab su keelest,
Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest
Vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jäänd kumama.
/---/
(Ernst Enno)
Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:
Üle öö rada rändajat viib elu sees salaja,
Kuni sääl, üle enese, kui taevas kõlab su keelest,
Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest
Vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jäänd kumama.
/---/
(Ernst Enno)
Ämblikud seebiks!
Nonii. Nüüd on siis igapäevane shokidoos ka käes. Istun musumäel wifis (ärge küsige miks) ja minu koti peale ronis mõni hetk tagasi hiiglaslik roheline ämblik. Sellel olid nii rõvedalt suured jalad... Ja kui ma hakkasin teda minema lööma sõrmega, siis ta liigutas. Aga ta ei liikunud mitte minust eemale, vaid minu poole. See oli rõve. Ma siis raputasin ta lihtsalt hästi ettevaatlikult koti pealt maha, et ta koti sisse ei jõuaks. Sest siis oleks mul kohe tõsine paanika olnud.
Jah, ma kardan ämblikke. Ja mitte vähe.
Ja kui keegi tahab definitsiooni hiiglaslikule ämblikule, siis on see igasugune ämblik, mis võtab enda alla üle kahe ruutmillimeetri.
Ma ei taha täna enam ühtegi ämblikku näha. Meil on neid kodus piisavalt.
Ükskord hakkasin ma oma toas täiesti pahaaimamatult kardinaid aknal eest ära tõmbama ja nende küljest kukkus mulle peaaegu kaela üks suur must rõvedik. Õnneks maandus ta siiski põrandal. Ma tõin tolmuimeja, et temast lahti saada, aga kui ma oma tuppa tagasi jõudsin ei leidnud ma teda üles ja ma hakkasin nutma. Vot NII palju kardan ma ämblikke. Ja siis, kui ma juba totaalse närvivapustuse äärel olin, ilmus see värdjas välja ja ma imesin ta ära. Ownage.
Nüüd ma kardan, et see roheline värd tuleb tagasi.
Jah, ma kardan ämblikke. Ja mitte vähe.
Ja kui keegi tahab definitsiooni hiiglaslikule ämblikule, siis on see igasugune ämblik, mis võtab enda alla üle kahe ruutmillimeetri.
Ma ei taha täna enam ühtegi ämblikku näha. Meil on neid kodus piisavalt.
Ükskord hakkasin ma oma toas täiesti pahaaimamatult kardinaid aknal eest ära tõmbama ja nende küljest kukkus mulle peaaegu kaela üks suur must rõvedik. Õnneks maandus ta siiski põrandal. Ma tõin tolmuimeja, et temast lahti saada, aga kui ma oma tuppa tagasi jõudsin ei leidnud ma teda üles ja ma hakkasin nutma. Vot NII palju kardan ma ämblikke. Ja siis, kui ma juba totaalse närvivapustuse äärel olin, ilmus see värdjas välja ja ma imesin ta ära. Ownage.
Nüüd ma kardan, et see roheline värd tuleb tagasi.
Apples... Green apples...
Minu esimene blogipostitus uue läppariga. See on Apple'i läppar. See on MacBook. See on lahe.
Tegelikult mul midagi kuigi palju targemat ei olegi öelda praegu. Internet plõksib.
Tegelikult mul midagi kuigi palju targemat ei olegi öelda praegu. Internet plõksib.
Tuesday, August 14, 2007
Liblikad
Mona käskis mul midagi siia kirjutada, ehkki mu pea on igasugustest asjalikest mõtetest täiesti tühi.
Elu on lihtsalt naljakas. Ausõna. Suurema osa ajast ajab kõik, mis minuga juhtub, mind naerma. Varem või hiljem. Reedel jäin täpselt rongist maha ja ma olin enda peale nii vihane, et mu käed värisesid nii palju, et ma ei saanud õieti rahakottigi lahti teha, aga kui ma bussi peale jõudsin, siis juba naersin. Sest maailmale meeldibki mind mõnitada. Just selleks, et me õpiksin enda üle naerma. Kõige hullem, mis ühe inimesega juhtuda saab on see, kui ta ennast tõsiselt võtma hakkab.
Vot.
See ya later.
Yours truly,
Deira/Triinu
Elu on lihtsalt naljakas. Ausõna. Suurema osa ajast ajab kõik, mis minuga juhtub, mind naerma. Varem või hiljem. Reedel jäin täpselt rongist maha ja ma olin enda peale nii vihane, et mu käed värisesid nii palju, et ma ei saanud õieti rahakottigi lahti teha, aga kui ma bussi peale jõudsin, siis juba naersin. Sest maailmale meeldibki mind mõnitada. Just selleks, et me õpiksin enda üle naerma. Kõige hullem, mis ühe inimesega juhtuda saab on see, kui ta ennast tõsiselt võtma hakkab.
Vot.
See ya later.
Yours truly,
Deira/Triinu
Monday, August 13, 2007
Kõigile, kes tulevad mu sünnipäevale
Aeg ja koht muutusid.
24. august Jõgeval Steffi pool. Die sünnipäeva peame seal ka.
Aga tulge ikka.
:)
Tooge hästi lahedaid kinke.
24. august Jõgeval Steffi pool. Die sünnipäeva peame seal ka.
Aga tulge ikka.
:)
Tooge hästi lahedaid kinke.
Thursday, August 09, 2007
Sünnipäevakuulutus
Sellel aastal on minu sünnipäevaga sellised lood, et kõik, kes leiavad, et ma olen nende sõber, võivad tulla. Kutse eest loeb kink.
19. august, millalgi õhtul. Tulge koos kellegagi, kes oskab tulla või helistage mulle, kuidas sinna saada.
Woot.
Ah jaa, ja õnne ei tohi mulle soovida enne keskööd MITTE KEEGI. Selge? :D
19. august, millalgi õhtul. Tulge koos kellegagi, kes oskab tulla või helistage mulle, kuidas sinna saada.
Woot.
Ah jaa, ja õnne ei tohi mulle soovida enne keskööd MITTE KEEGI. Selge? :D
Monday, August 06, 2007
Rootsijuttu
Ylehomme kobin bussi peale, sest mind ootab ees viie tunni pikkune s6it Stockholmi poole. Elan praegu ema s6branna juures, kellel on hästi toredad lapsed ja kodu meeletult kaunis kohas Värmlandi maakonnas. Kui Eestisse j6uan, näitan pilte ka. Loodus lihtsalt hingematvalt kaunis siin, aus6na. Ja rootsi autojuhid on nii tsiviliseeritud, et lausa pisar tuleb silma.
Ma oskan nyyd langoshit teha muide. See on mingi ungari päritolu toit, mis koosneb 6lis keedetud saiapätsist ja selle peale hunnikus laotud erinevatest salatitest ja kastmetest. Kaloreid on seal ilmselt rohkem kui ma tahaks endale tunnistada, aga see on nii hea, et... pisar tuleb silma. :D
Rootsi on selle poolest ka meeldiv koht, et siin ei toimu praegu sellist tibirevolutsiooni nagu Eestis. Silm puhkab lausa, kui linna peal ringi jalutada. :D
Ma oskan nyyd langoshit teha muide. See on mingi ungari päritolu toit, mis koosneb 6lis keedetud saiapätsist ja selle peale hunnikus laotud erinevatest salatitest ja kastmetest. Kaloreid on seal ilmselt rohkem kui ma tahaks endale tunnistada, aga see on nii hea, et... pisar tuleb silma. :D
Rootsi on selle poolest ka meeldiv koht, et siin ei toimu praegu sellist tibirevolutsiooni nagu Eestis. Silm puhkab lausa, kui linna peal ringi jalutada. :D
Subscribe to:
Posts (Atom)
