FUCK LOVE. FUCK EVERYTHING.

Kas ma tõesti olen see, kes 17-aastaselt ootab ikka vel oma printsi valgel hobusel (muidugi pikemas perspektiivis jääem mekõik teda elu lõpuni ootama, aga see esimene, see ilus, see täiuslik....)?

Millal minu kord tuleb?

Kunagi ammu mõtlesin ma ühe sõbranna kohta, et sis on küll maailma lõp käes, kui tema enne mind poisi saab. Ja maailma lõpp tuligi.

Ma ei suuda ennast väärtustada, ma ei suuda end hästi tunda. Mul ei ole hea meel selle üle, kes ma olen.

Mida ma teen kõige sellega, mis mulle seespool antud on selles kehas?

Ma säästan teid mõttevaevast: mul pole sellega MITTE SITTAGI teha.

There. I'm done.

Me and my sweet beloved guitar. Actually this one is not mine. Mine is black. Whatever. =oD 

Huhuhuu...

Just. Jälle mina. Ma pole siin vist sajandite viisi käinud. Aga mis teha. Aeg lendab, aga minu tiivad ei ole veel nii suured kui aja omad, ei jaksa sammu pidada, näed. Ja mu tervis andis ka alla. Eferdain oli tore, aga ilm ajas asja tuksi. Mu kostüüm, mis oli piisavalt suur, et selle alla oleks mahtunud kõik see 40 mängijat (ma olen selles TÄIESTI kindel), oli läbimärg ja polnud mingit võimalust seda kuivatada ka, nii et teise päeva alguses ma lihtsalt sõitsin koju, sest ma ei suutnud enam seda märga riidehunnikus selga ajada. Keep oli veest nii raske, et õlad valutasid ja ega mu kleidi slepp (meetrine) kuigi palju kergem polnud.

Oh well, vähemalt mängu esimene päev oli lõbus. Deiraneia pole vist elu sees ühe päeva jooksul nii paljudele meestele külge ajanud... Ja seda kõike ainult ühe küpsise pärast... (Selleks küpsiseks olid tegelikult Deira ja tema õuedaam.)

Tegelikult ma ei viitsi Eferdainist praegu rääkida. Võib-olla mainiks veel vaid seda, et mu rollimäng oli esimesest mängust kõvasti parem. Ja ma ise olen igatahes enda üle uhke.

Oh. Kooli pole nädal aega ju. Ja tunnistusega olin ma rahul. Kolm nelja. Geograafias sellepärast, et meie õpetaja on endine ülikooli õppejõud. Ülikool ja 9. klass EI ole sama asi. Ta kujutab ette, et peab meile lihtsalt loengut ja me saame siis kõik selgeks. Asi ei käi nii. 9. klassis igatahes mitte. 9. klassis tuleb ÕPETADA. Duh.
Eesti keeles lihtsalt sellepärast, et ma töödes mõne nõmeda vea olen teinud või mõni asi arusaamatuks on jäänud. Kõige rohkem jääb arusaamatuks siiski see, kuidas mul eesti keel neli tuli.
Ja viimaks - matemaatika. Seal kiskus hinde alla üks jooksev kolm, mille me saime rühmatöö eest. Lihtsalt ei läinud hästi. Ja koostööd polnud ka praktiliselt mingisugust. Mis teha.

Ja kes tuleb ütlema, et ma see veerand ei pingutanud, SAAB PEKSA. Mõni õhtu õppisin ennast vaeseomaks (ehkki sellised õhtud olid enamasti erandid).

Millega ma kõige rohkem rahul olen, on see, et ma keemia viie sain. Ma sain KEEMIA viie. Liiga lahe. Eelmine aasta oli kokkuvõttev hinne 4 - kaks viite, kaks nelja. See oleks liiga äge, kui see aasta keemia aastahinde viie saaks.

Minek on keemia ja bioloogia olümpiaadile. Päris äge. Tartu Teaduskoolis õpin ka keemiat. Veel ägedam. Keemia rokib.

Aga nüüd ma lõpetan selle mõttetu möla oma kooliasjadest. Kedagi ei huvita see ju nagunii. Peale minu. =oD

Nad on vist tõesti meeleheitel. :D Täna tuli muusikaõpetaja minu juurde ja hakkas mind patsutama ja paitama ja rääkis a la sellist juttu: "Triinu, kullake, ärme lähe tülli, kesole? Et sa täna ikka tuled koori jah? See oleks nii tore, kui sa tuleksid, ärme lähe tülli, onju?"

:D

Ma ei saa.

Aga tänane koor oli nii mõttetu ju. Ma õppisin ühest laulust kaks uut takti. Ja sain seda viis korda läbi laulda, oh mis rõõm. Tenor piuksus selja taga ja sopran kõlas kohati nagu õlitamata uks. :D Jah, alt oli tõesti ainuke normaalne häälerühm. Me rokime. :D

Aga nüüd ma lähen. Keemiat õppima. Mul tuleb homme mingi võistlus, teemaks keemia ajalugu ja laborivahendid. Oh joy. Mulle meeldis reaktsioonivõrrandeid rohkem kirjutada. Aga poh.

Nüüd on see kardetud päev möödas. Jaa. Kusjuures see oli täpselt nii nõme nagu ma ette kujutasin. Lohutuseks on mulle jäetud ainult mõte, et ta polnud oodatust hullem.

Hommikul oli meeldivaks üllatuseks matemaatika kontrolltöö, millest oli saanud Suur Tunnikontroll (mis sellegipoolest oli 2xA4 pikk). Ülesanded polnudki ajurebestavad ja mul on lootust see vist isegi 5 saada. Ma südamest loodan, et ma saan selle viie. Mul on VEEL lootust matemaatika veerand viis saada. Vist.

Vahet pole. Kedagi ei huvita minu koolimured. =oP

Raske ja väsitav oli tänane. Ja meeliülendava punkti pani asjale minu armas ja kallis muusikaõpetaja, kes mul täpselt enne koolimajast välja astumist suutis tuju ära rikkuda. Värdjas. Ta võiks mingil määral aktsepteerida fakti, et ISEGI TRIINU ei jaksa mõnel päeval koori tulla, sest ta on nii väsinud. VÄÄÄÄRDJJAAAAAAS. Täna viskas mul tõesti temast üle. Vaevu suutsin hoida end talle näkku ütlemast, mis ma tast arvan.

Värdjas noh. Värdjas, värdjas, värdjas. Mul pole lihtsalt sõnu.

Päh.

Nõme. Võib-olla ma stressan liiga palju. Ei, ma stressan täiesti kindlalt liiga palju. Aga nii palju on õppida. Ma ei viitsi muidugi väga palju kodus teha, aga ikkagi. Koolis on raske. Päev väsitab nii ära, et jõuan koju, vajun elutoaas diivani peale ja lihtsalt olen. Vahel ei jaksa isegi trenni minna. Mõni päev ei jõua, sest kodus on tõesti nii palju teha.

Värdjas 9. klass.

Eriti meie koolis.

Ma olen jälle meeletult palju sööma hakanud. 24/7 on mingi toidupala suus/käes. Masendav. Taskuraha kulub kahe esimese päevaga toidu peale ära. Edasi elan sõprade kulul, laenan raha ja ostan endale süüa. Ükskõik mida, peaasi, et oleks toit. Ah, need kooliaja rõõmud...

Täna oli töö, homme on kolm tööd, neist üks matemaatika kontrolltöö. Homseks on vaja ajaloos kirjutada arutlev kirjand. Ülehomme on ajaloos töö. Reedel on keemias veerandi tähtsaim kontrolltöö. Selle töö hinne pannakse tunnistusele. Laupäeval on kusagil karuperses mingi keemiavõistlus. Trenni ma ei jõua jälle. Kohe peale seda võistlust toimetatakse mind maale. Õhtul tagasi, jälle õppima. Järgmisel teisipäeval on bioloogias kontrolltöö. Ja keskmine hinne ei tohi langeda alla 4,2-e. Ja käitumine ei tohi olla 3. Ja me ei tohi üldse oma peadki vales suunas keerata, sest kohe on kellelgi selle kohta midagi öelda.

Persse noh.

Ja ma olen tagasi.

Sain toaga tegeletud ja puha. Jõudsin isegi väljas käia. Sain paari inimese seltsis selget sinist taevast nautida. Ja metsas kivi otsas kitarri mängida ja laulda. Sõna otseses mõttes. Te ei taha teada, milliste nägudega meid vaadati. :D

Aga lõbus oli. Otsast lõpuni saime vist kaks laulu lauldud. Oasise Wonderwall ja Stop Crying Your Heart Out. Ülejäänud lauludest laulsime ainult katkendeid, nii palju kui kellelegi meelde tuli. :D

Travist sai ka lõõritatud natuke. Ja biitleid.

Ja minu lauluhääl sai jälle kiita. Nii armas. Ehkki tegelikult oli ta täna otsustanud kusagile jalutama minna ja mind hoopis kurguvalu hoolde jätta. Aga mind sellised asjad ju ei takista. =oP

Just panin tegelikult kitarri käest. Mängisin natuke. Jube, kui palju ma unustanud olen. Sõrmed ei kannatanud ka eriti välja kitarrimängu täna. (Pole ka ime, kui kaks kuud pole kitarri kättegi võetud.)

Tegelikult peaks midagi asjalikku ka rääkima. Mitte et mul midagi öelda oleks.

Meil pole praegu kõlareid. Nii et ma ei saa muusikat kuulata. Pleier on olemas, aga kõrvaklappe pole. Päh. Tahan mp3-mägijat. Tahan, tahan, tahan.

Tahaks, et sellest bändist asja saaks. Sellest, mille nimeks saab kas Funkadelic Superfreaks, Secondary Guitar, The Buzzerfly või hoopis midagi muud. Voo Doo Dolls kõlaks ka lahedalt. Nagu Goo Goo Dolls.

Oh. Mul tuli just mõte. :D Ma kirjutan laulu pealkirjaga "I'm Burning Bugs In My Backyard". Just. Seda ma tegema hakkangi. Smell ya later.

Böö,

Deira

Huuuuhaaaaaaaaa

Jeah. Ma kolisin jälle. Ja taaskord pean oma blogi eesti keeles. Liiga palju inglise keelt viskab üle. =oP

Ega mul praegu polegi suurt midagi öelda, varsti peab koristama hakkama. Täna on kodus suurpuhastus.

Orhideed rokivad. Roosid ka, aga praegu rokivad orhideed rohkem.

Weeeeeeeeeeeeeeeee.

(Eks ma siis ütlen, kui midagi toimuma hakkab. Eksju.)

Böö,

Deira