Kas ma tõesti olen see, kes 17-aastaselt ootab ikka vel oma printsi valgel hobusel (muidugi pikemas perspektiivis jääem mekõik teda elu lõpuni ootama, aga see esimene, see ilus, see täiuslik....)?
Millal minu kord tuleb?
Kunagi ammu mõtlesin ma ühe sõbranna kohta, et sis on küll maailma lõp käes, kui tema enne mind poisi saab. Ja maailma lõpp tuligi.
Ma ei suuda ennast väärtustada, ma ei suuda end hästi tunda. Mul ei ole hea meel selle üle, kes ma olen.
Mida ma teen kõige sellega, mis mulle seespool antud on selles kehas?
Ma säästan teid mõttevaevast: mul pole sellega MITTE SITTAGI teha.
There. I'm done.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment