Some words of wisdom

Sometimes people come into your life and you know right away they were meant to be there...to serve some sort of purpose, teach you a lesson, or to figure out who you are or who you want to become. You never know who these people may be but you lock eyes with them and you know that very moment that they will affect your life in some profound way.And sometimes things happen to you at the time that may seem horrible, painful, and unfair, but in reflection of you realize that without overcoming those obstacles you would never would realize your potential, strength, will power, or heart. Everything happens for a reason. Nothing happens by chance or by means of luck. Illness, love, and lost moments of true greatness and sheer stupidity all acure to test limits of your soul. Without these small tests, life would be like a smoothly paved, straight, flat road to know where safe and comfortable but dull and otterly pointless.The people you meet affect your life. The successes and the downfalls that you experience can create whom you are and the bad experiences can be learned from. In fact they are probably the most poignant and important ones. If someone hurts you, betrays you, or breaks your heart, forgive them because they have helped you learn about trust and the importance of being cautious to whom you open your heart to.If someone loves you, love them back unconditionally, not only because they love you, but also because they are teaching you to love and open your heart and eyes to little things. Make everything count. Appreciate everything you possibly can, for you may never experience it again.Talk to people whom you have never talked to before and actually listen. Let yourself fall in love, break free, and set your sights high. Hold your head up because you have ever right to. Tell yourself you're a great individual and believe in yourself, no on else will believe in you. Create your own life and then go out and live it.

Pirates of the Caribbean - Dead Man's Chest

Täna käisime rahvaga ülalpool mainitud filmi vaatamas. Jacki oli tore jälle näha. Teda on alati tore näha. :P Film tervikuna oli hea ja kolmanda osa suhtes paljulubav, AGA.

Mind häiris teise osa juures natuke see, et kogu lugu oli natuke liiga absurdini viidud. Paar ajuvaba klišeehõngulist nalja siin või seal ei tee paha. Esimene osa oli selles osas minu meelest väga maitsekalt arranžeeritud: tõsine stoori oli absurdiga mõnusalt ja parajas koguses läbi põimitud. Teises osas jäi aga vastupidine mulje: ajuvabadus, millesse oli üritatud pisut liini sisse luua. Kaks kolmandikku filmist paistis olevat lihtsalt mulitkakoomika elustamine, millel ei ole mingit otsest mõtet ja mis lõpuks pole enam isegi nauditav, tekib ainult juba-jälle-emotsioon.

Muidugi ei tohi unustada Elisabethi ja Jacki. WTF?! Elisabeth, mis sul arus oli?!? See oli päeva rõvedus, näha sind Jacki suudlemas! :D Mari ütles veel, et ta on sellest lausa õudusunenägusid näinud. Omfg.

Kes peale minu on pihta saanud, kes oli Davy Jonesi armastatu? :P (Või pigem - kellel on sama aimdus?)

Üldiselt rääkides oli film siiski hea ja pean tunnistama, et naerda sai igatahes kõvasti. Jacki taasnägemise nimel olen valmis filmi tegijatele kõik andestama. :) (Okei, peaaegu kõik.)

Terry Pratchett "Pyramids"

Sain just pealkirjas nimetatud raamatu läbi. Lugema hakkasin ma seda Tuneesias ja põhimõtteliselt oli ta mul loetud juba enne reisi lõppu, ainult viimsed 5 lehekülge vajusid kuidagi unustusse, kuni mul need täna hommikul jälle meelde tulid. Nüüd mõtlesin natuke muljetada.

Hea raamat oli. Pratchett on väga minu maitse, eriti see teos. Inglise keeles lugesin seda esimest korda, muidu kokku teist. Ikka veel suutis see mind oma ajuvabadusega üllatada. See on üks mu lemmikuid Pratchettilt ja üldiselt kah.

Kõigepealt riigi nimi, kus suure osa tegevusest toimus. Djelibeybi. HAAAH. See kisub ikka veel suunurgad üles. Miski selles lihtsalt ajab mind nii meeletult naerma. Tõlkes tähendavat see kusjuures kõrbe last.

Mulle meeldis, kuidas seal pilati kõikvõimalikke vanu tsivilisatsioone. Vana-Kreekat, -Roomat ja Egiptust. Irw. Üks koomilisemaid olukordi kogu raamatus oli "sõda" Ephebe ja Tsorti vahel (kaks suurt kõrberiiki, mille vahel tilluke Djelibeybi asub). Mõlema riigi väed hakkasid öö saabudes ehitama hiiglaslikke puust hobuseid, kuhu kõik mehed ära mahutati, pidades enesestmõistetavaks, et teise poole väed peavad hobuseid kingitusteks ja viivad need oma riigi pealinna. Ja nii need kaks sõjaväge siis istusid ööd otsa oma hobustes imestades, kuhu teise poole mehed jäävad. :D Näete, isegi Trooja sõjale ei jagunud Pratchettil halastust.

Maailma suurim matemaatik. Ma ei riku üllatust nende jaoks, kes pole veel raamatut lugenud, kuid seda lähiajal teha kavatsevad. Küll aga võtke teadmiseks, et tema nimi on You Bastard ja talle meeldib sülitada.

Tegelikult ei oska (või ei viitsi, suit yourselves) ma hetkel rohkemat öelda. Eriti informatiivne see postitus seega ei olnud. :P

Kokkuvõtteks võib öelda niipalju ebaolulist, et minu silmis on see meeletult hea raamat. Mind pani igatahes pidevalt kõva häälega naerma pahvatama.

Liek, teh wutev...

Niisiis. Vendementi foorumis puhkes ühe tsitaadi pärast päris paras... sõda. Ma arvan, et nii võib seda antud tingimustes nimetada küll.

Juhtus see teemas, kus üritati selgeks teha, kas paremad on kassid või koerad (algul polnud teema küll selle eesmärgiga loodud, kuid lõpuks kujunes asi nii välja). Dru tsiteeris siis paari ühes teises teemas minu postitatud rida (tõestamaks lihtsalt, et koerad jäävad oma omanikele lõputult truuks samas kui kasside jaoks on olulisem territoorium, kus nad elavad):

"See artikkel tuletas mulle meelde selle, kuidas üks mees pani oma koera kotti, koti suu sidus auto summuti külge, sõitis siis koti lohisedes prügimäele ja viskas koera koos kotiga sinna. Järgmisel hommikul oli (ikka veel elus) koer tagasi tema ukse ees. Talk about loyalty, huh?".

Millegipärast hakati selle eest kohe mulle näkku panema, mida ma esiteks ei mõista seetõttu, et tsiteerijaks oli Dru, teiseks seetõttu, et too postitus oli tehtud hoopis teises kontekstis ja omas algselt hoopis teist eesmärki ning kolmandaks sellepärast, et mina ei saa midagi parata selle suhtes, mis on juhtunud.

Liige nimega Harsh hakkas kohe pikalt-laialt rääkima sellest, kuidas see pole normaalne, et koer niimoodi omaniku juurde tagasi läheb ja mida iganes veel. Ma vastasin talle, et see on instinkt, mille koerad on pärinud huntidelt. Ka viimastel on kari, milles nad võivad olla ka kõige madalamal positsioonil kõigi peksukottideks ja jääda suurema osa ajast söömata; sellegipoolest ei lahku hunt oma karja juurest, sest see kari on tema oma, tema pere, millel on juht. Koeral on samamoodi vaja karja ja karjajuhti. Tolles kõneainet andnud näites polnud koeral ühtki teist karjajuhti, kelle juurde minna ja seetõttu pöörduski ta tagasi oma (pahatahtliku) omaniku juurde. See on minu seisukoht.

Harsh ei uskunud, et ma kunagi elus vägivalda näinud oleksin (mõni aeg varem tunnistasin talle, et olen küll, ja mitte vähe), kuna mul sellised seisukohad on.

Ma ei saa lihtsalt sellest aru, miks ta paneb mu mineviku kahtluse alla paari rea pärast, mille üle meie seisukohad ei ühti? Tema peab koera käitumist instinktide allasurumiseks ja ebanormaalseks. Mina leian hoopis, et koera jaoks oli see ainuke õige viis tegutseda (kuid ma ei öelnud kordagi, et seda normaalseks pean, väitsin otse vastupidist). Seepeale süüdistas Harsh mind selles, et ma kordagi inimestevastast vägivalda puudutanud ei ole ja ei usu, et ma kunagi elus vägivalda kogenud oleksin, kui mind selle teema juures ainult loomad huvitavad.

Minu arust oli jutt kogu aeg loomade vastasest vägivallast. Või olen ma midagi vahele jätnud?

Öelge nüüd, kas ma tõesti olen midagi nägemata jätnud? On mu seisukohad tõesti nii valed? Kas mul on tõesti abi vaja, nagu Harsh väidab (*roflmao* - tõesti)?

(Kui keegi tahab täpsemat ülevaadet, siis selle võite saada lugedes Vendemendi foorumi Vaidluste Toa teemat "Koerad ja kassid".)

[Kasabian - Cutt Off]

Noniiiiiiii. Tagasi Tuneesiast. Tegelikult jõudsin ma juba reedel, aga siis ei viitsinud midagi kirjutada ja ega ma täna ka sellest eriti huvitatud pole. Keda huvitab, küsige ise. Ja soovitatavalt mitte msni teel, sest ma ei viitsi sellest kirjutada.

Enivei, mida tegi Deira eile, küsite te? (Ilmselt mitte, aga loota ju võib.)

Eile käis Deira mööda Vanalinna ringi ja mängis koos Druga keskaegseid prostituute. See oli päris lõbus. Kõik IG tegelased jooksid meie eest ära. Aga turistidele me meeldisime - kogu aeg välusid kaamerad ja pilgud meie poole. ([Linkin Park - Numb]) Igatahes lõppes päev sedasi, et pidusööma oodates mängisid kõik rollimängijad Raekoja ees laudade ääres kaarte või pudelit. Meie nn "munk" istus enamasi kahe prostituudi vahel. Irw.

Mingi aeg õhtul sai Oldes süüa ka. See oli hea. Väga hea.

Ja kes veel pihta ei saanud (ma usun, et neid on nii mõnigi), siis rolli mängisime me mingi ürituse raames, mis kujutas endast terve päeva kestvat näite- ja rollimängu. Ja keskaegset turgu jne. Rüütliturniirid ja pulmad ja mida iganes seal ka ei toimunud.

Ja see olekski praeguseks kõik. Seemneke tuleb täna Tallinnasse! Hurraa! :D