Ma olen mõelnud uue järjejutu kirjutamise peale. Venditupsumaa on praegu küll pooleli, aga ausalt öeldes ei ole ma Vendemendis käinud jumal teab mis iidamast-aadamast ajast ja see ei paelu mind enam karvavõrdki. Ja mul pole sellele isegi ploti. Seega pole mul õrna aimugi, mida sinna kirjutada. Kahjuks või õnneks pole mul ka erilist indu sellega tegelema hakata.
Hiljuti leidsin väga iidsed märkmed teatud ülihaige jutu kohta, mida ma tahtsin kirjutama hakata, aga ei saanud, sest kaotasin märkmed ära. :D Nüüd leidsin ma need üles ja avastasin, et need on ikka eriti koomilised. Ja otsustasin, et selle asja peaks kunagi valmis kirjutama.
Siis tuli mõte seda blogis järjejutuna teha. Selleks pean ma muidugi asja enne korralikult välja töötama, mis võtab omajagu aega, ja enne ei kavatse ma seda nagunii tegema hakata, kui ma pole oma praeguse projektiga valmis saanud, aga põhimõtteliselt on idee olemas ja uskuge mind, see on hea. Vähemalt on kõik need inimesed, kellele ma sellest seni rääkinud olen, kõvasti naernud.
Okei. Mul sai just jutt otsa, aga sõrmed hakkasid liikuma. Ma ei taha trükkimist lõpetada.
Noh, selle ülalpool mainitud jutu kohta võin uudishimulikele vihjeks öelda, et see sisaldab üht eriti pikka planeedinime. Kui kellelegi meelde tuleb, siis palju õnne.
Tegelikult hakkasime me Monaga seda kaheksandas klassis nalja pärast ajaviiteks tegema, et tundides igav ei oleks - mõtlesime lihtsalt hunnikus haigeid nimesid välja, mõnitades nii oma koolikaaslasi kui ka iseennast. Alles siis, kui nimed valmis olid, hakkas nende ümber lugu tekkima. See lugu tuli minu arvates päris hea. Hihi.
..
Ma pean minema puid katlaruumi laduma. Muidu pole mul tunni aja pärast enam midagi ahju panna. Tegelikult olingi ma ennast parasjagu selle jaoks riidesse panemas (siiamaani olin öösärgis tsillinud), kui äkki kargas pähe, et võiks blogisse midagi kirjutada.
Ma siis lähen nüüd puid laduma. Loen veel enne selle õuduse siin läbi ja üritan lauseehituse igal pool võimalikult loogiliseks muuta.
Nägesh.
P.S. Miks, pagan võtaks, peavad need 'word verification' tähekombinatsioonid olema alati eriti väikeste ja loetamatute tähtedega ja ikka nii pikad, et ma poole maa peal ära väsiks? (Jah, ma liialdan, aga see tõesti käib vahetevahel väga närvidele. Eriti kuna mingil idiootsel põhjusel nõuab Blogger iga kord, kui ma siia midagi kirjutan, et ma selle koodi kaks korda sisestaks. Ma ei pane seda peaaegu kunagi esimesel korral valesti, ehkki ta seda väidab. Ma olen kontrollinud. Urr, raisk.)
Friday, December 28, 2007
Eestlane olla on ikka ilus asi küll.
P.S. Lätlaste laulupeol võib küll olla rohkem lauljaid, aga protsentuaalselt on meie peol osalejaid kogu rahva hulgast ikka rohkem. Ha! (Uurige Laulupeo koduleheküljel UNESCO maailmapärandi hulka saamiseks tehtud avaldust.)
P.P.S. Ja nii palju, kui ma neid läti laule viitsisin kuulata, on eesti omad minu arvates ikka ilusamad ka.
P.P.P.S. Eesti keel kõlab lauldes paremini ka.
P.P.P.P.S. Ma lõpetan nüüd.
P.P.S. Ja nii palju, kui ma neid läti laule viitsisin kuulata, on eesti omad minu arvates ikka ilusamad ka.
P.P.P.S. Eesti keel kõlab lauldes paremini ka.
P.P.P.P.S. Ma lõpetan nüüd.
Friday, December 21, 2007
Goblin on äge.
Kirjutaks midagi.
Ma istun jälle Virus ja noulaifin. Mul pole lihtsalt kodus internetti. Elu on karm.
Bioloogiaolümpiaadil on nii palju kohustuslikku kirjandust. See on haige lihtsalt. Ainuüksi rakubioloogia teemal lasen ma emal täna välja printida 56 lk materjali, ja see on alles algus. Peale rakubioloogia on veel biokeemia, etoloogia, ökoloogia, geneetika ja evolutsioon, inimeste ja loomade anatoomia ja füsioloogia, zooloogia, taimede anatoomia ja füsioloogia.
Kristjan ilmus just välja. Nii et mu kirjutamine saab nüüd otsa.
Aga ma pole kurb, sest Kristjaniga on äge rääkida. Hihi.
Elagu bioloogia.
Ma istun jälle Virus ja noulaifin. Mul pole lihtsalt kodus internetti. Elu on karm.
Bioloogiaolümpiaadil on nii palju kohustuslikku kirjandust. See on haige lihtsalt. Ainuüksi rakubioloogia teemal lasen ma emal täna välja printida 56 lk materjali, ja see on alles algus. Peale rakubioloogia on veel biokeemia, etoloogia, ökoloogia, geneetika ja evolutsioon, inimeste ja loomade anatoomia ja füsioloogia, zooloogia, taimede anatoomia ja füsioloogia.
Kristjan ilmus just välja. Nii et mu kirjutamine saab nüüd otsa.
Aga ma pole kurb, sest Kristjaniga on äge rääkida. Hihi.
Elagu bioloogia.
Tuesday, December 18, 2007
I don't suck lemons. They do.
Mul on veel 10 minutit aega ja ma otsustain selle sisustada blogimise, mitte millegi kasuliku tegemisega. Tundke end nüüd erilisena, te kõik, kes te ihkate siit midagi uut leida. Ma olen siin teie pärast! :D
Jee!
Tegelikult pole mul õrna aimugi, millest kirjutada. Nagu ma vist varem juba maininud olen, on minu sees viimasel ajal liiga vähe konflikte, et tulla ja oma blogis avalikult maailma, inimeste ja muude jorsside idiootsuse ja (eba)normaalsuse kallal vinguda. Ja kui ongi konflikte, siis on need liiga isiklikud, et teil neist teada oleks vaja.
Tegelikult on see hämmastav. Inimesel on kõik hästi ja korraga ei ole tal enam millestki oma blogisse kirjutada. Huvitav, kas see on ainult mingi eestlaste kiiks, et kui midagi öelda, siis ikka selleks, et vinguda ja viriseda, muidu pole nagu millestki rääkida? Sest väga paljudes eestikeelsetes blogides olen ma tähele pannud, et just negatiivse kohta on inimestel eriti palju öelda ja kommenteerida. Ma ei väida, et see halb oleks, aga see on lihtsalt kuidagi veider, sest kas me kõik mitte ei taha, et kõik oleks hästi? Sellest hoolimata pöörame rohkem tähelepanu sellele, mis on halvasti.
Inimene on ikka üks veider loom.
...
Ma istun mingis Viru keskuse kohvikus ja mul on ropult külm. Ei tea, millest. Käed on kah kanged, trükkida ei ole just kõige lihtsam. Aga mulle meeldib trükkida, nii et ma teen seda ikkagi.
Mõtlesin eile, et see vist ongi see, mis mind minu püsimatuse juures võib aidata kirjutamisega korralikult sina peale saada - trükkimine. Ma kirjutan juba lihtsalt trükkimise pärast. Hihi. Mulle lihtsalt meeldib trükkida, noh. Ja tänu sellele meeldib mulle kirjutada ka rohkem. Ma viitsin seda tänu sellele rohkem teha. Ja kauem. Järjest.
Nonii. Mul vist hakkab sisu otsa saama, kui ma juba ühesõnalisi lauseid koostan. Nii et ma siis lähen. 10 minutit on läbi ka nagunii.
See ya.
Jee!
Tegelikult pole mul õrna aimugi, millest kirjutada. Nagu ma vist varem juba maininud olen, on minu sees viimasel ajal liiga vähe konflikte, et tulla ja oma blogis avalikult maailma, inimeste ja muude jorsside idiootsuse ja (eba)normaalsuse kallal vinguda. Ja kui ongi konflikte, siis on need liiga isiklikud, et teil neist teada oleks vaja.
Tegelikult on see hämmastav. Inimesel on kõik hästi ja korraga ei ole tal enam millestki oma blogisse kirjutada. Huvitav, kas see on ainult mingi eestlaste kiiks, et kui midagi öelda, siis ikka selleks, et vinguda ja viriseda, muidu pole nagu millestki rääkida? Sest väga paljudes eestikeelsetes blogides olen ma tähele pannud, et just negatiivse kohta on inimestel eriti palju öelda ja kommenteerida. Ma ei väida, et see halb oleks, aga see on lihtsalt kuidagi veider, sest kas me kõik mitte ei taha, et kõik oleks hästi? Sellest hoolimata pöörame rohkem tähelepanu sellele, mis on halvasti.
Inimene on ikka üks veider loom.
...
Ma istun mingis Viru keskuse kohvikus ja mul on ropult külm. Ei tea, millest. Käed on kah kanged, trükkida ei ole just kõige lihtsam. Aga mulle meeldib trükkida, nii et ma teen seda ikkagi.
Mõtlesin eile, et see vist ongi see, mis mind minu püsimatuse juures võib aidata kirjutamisega korralikult sina peale saada - trükkimine. Ma kirjutan juba lihtsalt trükkimise pärast. Hihi. Mulle lihtsalt meeldib trükkida, noh. Ja tänu sellele meeldib mulle kirjutada ka rohkem. Ma viitsin seda tänu sellele rohkem teha. Ja kauem. Järjest.
Nonii. Mul vist hakkab sisu otsa saama, kui ma juba ühesõnalisi lauseid koostan. Nii et ma siis lähen. 10 minutit on läbi ka nagunii.
See ya.
Wednesday, November 28, 2007
Friday, November 02, 2007
Mika - Grace Kelly
Mulle öeldi eile midagi väga ilusat, mis pani tõsiselt järele mõtlema selle üle, kuidas ülejäänud maailm mind näeb ja kuidas ma sellest tõenäoliselt kunagi terviklikku ja väheselgi määral objektiivset pilti ei saa. Keegi ei suuda endasse puutuvates asjades piisavalt objektiivne olla. Kui te tahate mulle vastu vaielda, siis - kas või mõttes - juurelge siiski veel korralikult. Mina olin ka enne eile kuuldud sõnu veendunud, et teadsin, mida üks või teine inimene võib minust arvata või miks keegi minu juures üht või teist moodi käitub.
Avastasin, et tegelikult ei tea ma sellest sittagi.
See võib ka hea asi olla. Minu puhul näiteks on. Ma sain totaalse enesekindlusesüsti. Good for me, eh?
Fakt on see, et tegemist on maailmaga, kus me ei näe teise inimese pähe ja ei suuda täpselt ära arvata tema mõtteid, kui me ei ole just üliundlikud. Aga isegi siis võivad teatud mõtete ja käitumismotiivide taga seisvad põhjused jääda mõistmatuks, sest me pole ju siiski kirjanikud, kes loo kõikide tegelaste pisemaidki elupöördeid ja tegutsemismotiive teavad. Enamasti ei tea meie kaaselajad neid isegi.
Mingi pseudointelligentne pask. :D
Avastasin, et tegelikult ei tea ma sellest sittagi.
See võib ka hea asi olla. Minu puhul näiteks on. Ma sain totaalse enesekindlusesüsti. Good for me, eh?
Fakt on see, et tegemist on maailmaga, kus me ei näe teise inimese pähe ja ei suuda täpselt ära arvata tema mõtteid, kui me ei ole just üliundlikud. Aga isegi siis võivad teatud mõtete ja käitumismotiivide taga seisvad põhjused jääda mõistmatuks, sest me pole ju siiski kirjanikud, kes loo kõikide tegelaste pisemaidki elupöördeid ja tegutsemismotiive teavad. Enamasti ei tea meie kaaselajad neid isegi.
Mingi pseudointelligentne pask. :D
Thursday, October 25, 2007
Sunday, October 21, 2007
sgsgnsgipgslkgbnls
Ilus rongisõit oli. Päike oli selline varajaselt värske, valgus oli ilus. Ja eriti lahe oli, kui ma alles rongi peale sain ja see sõitma hakkas, ning mööda veeresid kiilanevad härmatisega kaetud kuldsetest lehekestest mütsidega põõsad. Nii armas.
Selgitus: ma olin eile Türil, tädi sünnipäeva puhul.
Ja nüüd on kell 9:45 hommikul ja ma istun Viru keskuses, sest kell 11 hakkab proov ja ma ei jõua vahepeal koju minna.
...
Pole nagu millestki rääkida. Mul pole maailmaga mingeid überfilosoofilisi ja sügavamõttelisi monolooge jagada, sest mul tulevad viimased ajal kõik head ja vajalikud mõtted pigem inimestega vesteldes. Ja siis kuulevad need inimesed neist ideist juba nagunii, nii et milleks neid siis siin kordama hakata. Aga kirjutada tahaks küll. Mulle meeldib kirjutada tegelikult ju.
Kui ma seda ainult natuke kiiremini suudaksin teha. Ma ei tea, kas asi on lihtsalt selles, et mul on praegu sõrmed kanged (ehkki ei tundu olevat) või et ma tavapärasest vähem viimasel ajal trükkinud olen, aga ma teen seda nii kuradi aeglaselt. Ei ole vahva. Bläh.
Ja siis on mul täna veel sitta kanti õppida ka. Aga sellest pole midagi, küll ma hakkama saan.
Andke mulle mõni idee, millest kirjutada. Tõsiselt kohe. Ma tahan ju, aga ei tea, millest.
Tegelikult ma võiks Venditupsumaad edasi kirjutada. Aga ma pean enne ploti valmis tegema (jah, newsflash - mul ei ole seda ikka veel), mis on totaalselt omaette ooper. Ma pean siis ju kõigile tegelastele motiivid ka mõtlema. Sest korralik, nagu ma olen, ei suuda ma piisava pohhuismiga asjasse suhtuda, et lasta kõigel lihtsalt juhtuda, sest nii on lahe. Ehkki arvestades loo ja akarakterite senist kulgu, poleks sellises asjas midagi imestamisväärset.
Kes ei tea, millest jutt, need ei saaks ilmselt nagunii aru. Aga kui ikka väga teada tahate, siis: venditupsud.blogspot.com.
Praeguseks nägesh.
Selgitus: ma olin eile Türil, tädi sünnipäeva puhul.
Ja nüüd on kell 9:45 hommikul ja ma istun Viru keskuses, sest kell 11 hakkab proov ja ma ei jõua vahepeal koju minna.
...
Pole nagu millestki rääkida. Mul pole maailmaga mingeid überfilosoofilisi ja sügavamõttelisi monolooge jagada, sest mul tulevad viimased ajal kõik head ja vajalikud mõtted pigem inimestega vesteldes. Ja siis kuulevad need inimesed neist ideist juba nagunii, nii et milleks neid siis siin kordama hakata. Aga kirjutada tahaks küll. Mulle meeldib kirjutada tegelikult ju.
Kui ma seda ainult natuke kiiremini suudaksin teha. Ma ei tea, kas asi on lihtsalt selles, et mul on praegu sõrmed kanged (ehkki ei tundu olevat) või et ma tavapärasest vähem viimasel ajal trükkinud olen, aga ma teen seda nii kuradi aeglaselt. Ei ole vahva. Bläh.
Ja siis on mul täna veel sitta kanti õppida ka. Aga sellest pole midagi, küll ma hakkama saan.
Andke mulle mõni idee, millest kirjutada. Tõsiselt kohe. Ma tahan ju, aga ei tea, millest.
Tegelikult ma võiks Venditupsumaad edasi kirjutada. Aga ma pean enne ploti valmis tegema (jah, newsflash - mul ei ole seda ikka veel), mis on totaalselt omaette ooper. Ma pean siis ju kõigile tegelastele motiivid ka mõtlema. Sest korralik, nagu ma olen, ei suuda ma piisava pohhuismiga asjasse suhtuda, et lasta kõigel lihtsalt juhtuda, sest nii on lahe. Ehkki arvestades loo ja akarakterite senist kulgu, poleks sellises asjas midagi imestamisväärset.
Kes ei tea, millest jutt, need ei saaks ilmselt nagunii aru. Aga kui ikka väga teada tahate, siis: venditupsud.blogspot.com.
Praeguseks nägesh.
Wednesday, October 17, 2007
Bla
Mõtlesin, et oleks diip, aga mõtlesin ümber. Ma olen oma diibitsemised juba kõigi vajalike inimestega ära diibitsenud. Nüüd on veel ainult jäänud natuke iseenda ja maailmaga diibitseda, et selle kõige tulemuseni jõuda, mille sees ma praegu olen. Aga see võtab aega.
Hihihi.
Tegelikult olen ma lihtsalt niiiii-iiiii väsinud. *laiutab demonstratiivselt käsi*
Viimased kaks nädalat olen iga öö maganud keskmiselt 4 tundi, kui välja arvata nädalavahetus, kus ma sain kaks ööd küll 9 tundi magada, aga ega see eriti asja paremaks ei teinud, sest see uni oli valel ajal ja ei kosutanud (3:00-12:00 ja 4:00-13:00). Täna bussis jäin umbes 20 korda magama. Ja ärkasin jälle üles, sest ma lõin oma pea pidevalt millegi vastu ära. Ja siis jõudsin ma koju, lugesin natuke mingit vana omaloomingujura (mis, nagu ma üllatusega avastasin, on väga hea...) ja hakkasin õppima. Matemaatika, füüsika, ajalugu. Viimased kaks on veel õppimata.
Seega ma ei raiska enam oma aega ja lähen tegelen natuke (loe: enesetapjalikus koguses) endale teadmiste pähe tagumisega.
Hihihi.
Tegelikult olen ma lihtsalt niiiii-iiiii väsinud. *laiutab demonstratiivselt käsi*
Viimased kaks nädalat olen iga öö maganud keskmiselt 4 tundi, kui välja arvata nädalavahetus, kus ma sain kaks ööd küll 9 tundi magada, aga ega see eriti asja paremaks ei teinud, sest see uni oli valel ajal ja ei kosutanud (3:00-12:00 ja 4:00-13:00). Täna bussis jäin umbes 20 korda magama. Ja ärkasin jälle üles, sest ma lõin oma pea pidevalt millegi vastu ära. Ja siis jõudsin ma koju, lugesin natuke mingit vana omaloomingujura (mis, nagu ma üllatusega avastasin, on väga hea...) ja hakkasin õppima. Matemaatika, füüsika, ajalugu. Viimased kaks on veel õppimata.
Seega ma ei raiska enam oma aega ja lähen tegelen natuke (loe: enesetapjalikus koguses) endale teadmiste pähe tagumisega.
Saturday, October 13, 2007
The Random Tired What the Hell Am I Doing Moment
Jaa. Muusika on tore asi. Ma vist lähengi nüüd siit elutoast minema oma tuppa ja panen iTunesi tööle. Ma ei saa seda siin teha, sest ema magab kõrval.
Hea tunne on. Sai asja tehtud. Mängitud.
Aga see kord ootasin ma tegelikult endalt natuke paremat esitust, kui aus olla. Seega ma olen endas pettunud. Aga pole viga - uuesti ja paremini. Järgmisel nädalal.
Ma vaatan mingit veidrat filmi. Seal on lahe mees. Ta on kuum. Ja iseloomult väga intrigeeriv. Huviäratav. Temaga tahaks kohtuda. Kahju küll, et tegemist on ainult karakteriga.
Täna bussiterminalis vaatas mingi võõras noormees mulle otsa ja naeratas väga veidralt. See oli heasüdamlik naeratus, aga veider, kummastav isegi. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida, nii et ma kõndisin lihtsalt edasi, aga kui bussipeatusesse jõudsin, avastasin, et tahan tagasi minna ja talle sama armsalt vastu naeratada. Aga siis tuli buss.
Ja kui ma õhtul tagasi linna poole teel olin, sattusin bussipeatuses kokku ühe vanema mehega, kellega hakkasime juttu rääkima. Rääkisime terve bussisõidu ka. Ta oli tore. Naeratas palju. Tal olid silmade ääres naerukurrud. Ütles, et elab üksi Lasnamäel. Siis mõtlesin, et võiks talle külla minna kunagi. Kas või mõtetega või unes.
Trükkida on nii lahe.
Aga tegelikult ma nüüd tõesti lähen. Trükkida on küll tore, aga ma pean minema oma tuba koristama, et seal magada saaks. Ma olen väsinud. Varsti on tuduaeg. Noh, tegelikult on ammu juba tuduaeg. Seega adios, amigos.
Hoidke kõva.
Hea tunne on. Sai asja tehtud. Mängitud.
Aga see kord ootasin ma tegelikult endalt natuke paremat esitust, kui aus olla. Seega ma olen endas pettunud. Aga pole viga - uuesti ja paremini. Järgmisel nädalal.
Ma vaatan mingit veidrat filmi. Seal on lahe mees. Ta on kuum. Ja iseloomult väga intrigeeriv. Huviäratav. Temaga tahaks kohtuda. Kahju küll, et tegemist on ainult karakteriga.
Täna bussiterminalis vaatas mingi võõras noormees mulle otsa ja naeratas väga veidralt. See oli heasüdamlik naeratus, aga veider, kummastav isegi. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida, nii et ma kõndisin lihtsalt edasi, aga kui bussipeatusesse jõudsin, avastasin, et tahan tagasi minna ja talle sama armsalt vastu naeratada. Aga siis tuli buss.
Ja kui ma õhtul tagasi linna poole teel olin, sattusin bussipeatuses kokku ühe vanema mehega, kellega hakkasime juttu rääkima. Rääkisime terve bussisõidu ka. Ta oli tore. Naeratas palju. Tal olid silmade ääres naerukurrud. Ütles, et elab üksi Lasnamäel. Siis mõtlesin, et võiks talle külla minna kunagi. Kas või mõtetega või unes.
Trükkida on nii lahe.
Aga tegelikult ma nüüd tõesti lähen. Trükkida on küll tore, aga ma pean minema oma tuba koristama, et seal magada saaks. Ma olen väsinud. Varsti on tuduaeg. Noh, tegelikult on ammu juba tuduaeg. Seega adios, amigos.
Hoidke kõva.
Tuesday, October 09, 2007
Saturday, October 06, 2007
Ärge raisake oma aega selle lugemisega
Mõtlesin, et kirjutaks midagi. Igatsesin klahvide klõbinat kuulda. Kogu selle aja, kui ma olen kodus olnud, pole ma praktiliselt mitte midagi konstruktiivset teinud, see on täiesti masendav. Ma pole isegi lugenud midagi. Kui Wikipedia ja mingid mõttetud ajakirjad välja arvata. Eile, kui arsti juures käisin, ostsin endale poest ristsõnaajakirja, et mul oleks kodus vähemalt midagigi intelligentset teha. Te võite kolm korda arvata, kas ma olen selle üldse oma kotist väljagi võtnud.
Ma ei saa aru mis toimub.
Ma ei suuda lugeda, ei suuda õppida, ei suuda korralikult mõeldagi. Ainuke asi, mida ma teha suudan, on ajudeta arvutiekraani pihta jõllitada ja Simpsoneid või House'i vaadata. Või Top Geari. Aeg-ajalt magan või söön ka. Ja nuuskan ja köhin.
Ei ole normaalne.
Tegelikult mõtlesin täna sellest rutiinist välja hüpata, sest oleks vaja ajusid liigutama hakata juba. Ma tunnen, kuidas see nädalapikkune tegevus on kõike, mida mu kolju sisaldab, kärbuma pannud. Nii et ma siirdun nüüd dushi alla, et kõik see idiootsus endalt maha pesta ja asjalikuks (või vähemalt keskmiselt intelligentseks) hakata.
Ja shokolaadi enam ei söö. Tegelikult ma ei ole seda üldse nii palju söönud. Mu magusaisu on kusagile kaduma hakanud. Omg, Triinul on ikka tõsiselt midagi viga. :D
Ma ei saa aru mis toimub.
Ma ei suuda lugeda, ei suuda õppida, ei suuda korralikult mõeldagi. Ainuke asi, mida ma teha suudan, on ajudeta arvutiekraani pihta jõllitada ja Simpsoneid või House'i vaadata. Või Top Geari. Aeg-ajalt magan või söön ka. Ja nuuskan ja köhin.
Ei ole normaalne.
Tegelikult mõtlesin täna sellest rutiinist välja hüpata, sest oleks vaja ajusid liigutama hakata juba. Ma tunnen, kuidas see nädalapikkune tegevus on kõike, mida mu kolju sisaldab, kärbuma pannud. Nii et ma siirdun nüüd dushi alla, et kõik see idiootsus endalt maha pesta ja asjalikuks (või vähemalt keskmiselt intelligentseks) hakata.
Ja shokolaadi enam ei söö. Tegelikult ma ei ole seda üldse nii palju söönud. Mu magusaisu on kusagile kaduma hakanud. Omg, Triinul on ikka tõsiselt midagi viga. :D
Friday, October 05, 2007
| Your Intrapersonal Intelligence Score: 89% |
 Your Intrapersonal Intelligence is Very High You've spent a lot of time introspecting, and it's really paid off. You are comfortable with who you are, and you have a life philosophy that you are happy to live by. And you're always re-evaluating what you believe. Because you learn something new about yourself each day! |
Sunday, September 30, 2007
Weeeeee
Mingi lahe häppihäppi-väsimus. Tahaks magada, aga und ei ole. Samas nagu uni on, aga magada ei taha. See on huvitav tunne.
Friday, September 21, 2007
Thursday, September 20, 2007
The Whateverthehell Nostalgic Happyoutofmymind Moment
Meil ei ole tegelikult ühiseid mälestusigi eriti palju, aga vähemalt on kõik need, mis on, head. Iga kord, kui ma temaga koos olin, ma naersin.
Hämmastav, kuidas üks inimene suudab nii vähesega teise inimese hinge nii suure jälje jätta. Ma ei usu, et ma teda kunagi unustada suudan.
Iga kord, kui ma RHCP-d kuulan, tuleb ta mulle meelde. Iga kord.
Äkki see on midagi sügavamat, kui ma endale tunnistada tahan või oskan?
Selles mõttes, et... Ma tunnen ikka veel mingeid liblikate moodi asju, kui ma temale mõtlen.
*naeratab*
Hämmastav, kuidas üks inimene suudab nii vähesega teise inimese hinge nii suure jälje jätta. Ma ei usu, et ma teda kunagi unustada suudan.
Iga kord, kui ma RHCP-d kuulan, tuleb ta mulle meelde. Iga kord.
Äkki see on midagi sügavamat, kui ma endale tunnistada tahan või oskan?
Selles mõttes, et... Ma tunnen ikka veel mingeid liblikate moodi asju, kui ma temale mõtlen.
*naeratab*
Sunday, September 16, 2007
Thursday, September 13, 2007
Ma naersin täna nagu väike laps. : ) Ma pole seda teinud sellest ajast peale, kui ma olin... noh, väike laps.
Muuhulgas on Susanna lahe. :D
Ja Mona tuleb mulle reedel külla. Jeeeeeeeeeeeeeeeeee. Ta pole mul siin majas veel kordagi külas käinud, lõpuks ometi ta teeb seda! :D
Olge tublid, sööge palju putru ja ärge haigeks jääge. Ja ärge dushi all liiga palju vett kulutage, emad kipuvad selle peale pahaseks saama. Minu oma vähemalt küll.
Muuhulgas on Susanna lahe. :D
Ja Mona tuleb mulle reedel külla. Jeeeeeeeeeeeeeeeeee. Ta pole mul siin majas veel kordagi külas käinud, lõpuks ometi ta teeb seda! :D
Olge tublid, sööge palju putru ja ärge haigeks jääge. Ja ärge dushi all liiga palju vett kulutage, emad kipuvad selle peale pahaseks saama. Minu oma vähemalt küll.
Tuesday, September 11, 2007
Deira diibitseb
Tahaks kirjutada midagi ilusat. Tahaks kirjutada midagi intelligentset. Mu sees on mõtteid ja tundeid küll, mida tasuks teistele kuulutada. Aga ma lihtsalt ei oska ja ei viitsi ja tegelikult ei tea, kas ikka tõesti tahangi. Või kas on vaja.
Ma olen õppinud rahulolu. Ma olen õppinud õnnelik olema. Ma võin tõesti öelda, et olen õnnelik. Isegi, kui ma vingun või olen vihane või emotsen, annan ma endale aru, et tegelikult on kõik hästi ja see halb moment läheb üle. See on nii naljakas. Aasta tagasi olin ma justkui teine inimene. Aga eks seda tunneme me kõik. Me olemegi pidevas muutumises ja kui tagasi vaatame, tunneme end vaevu ära.
(Igatahes selle rahulolu jutuga tahtsin ma öelda seda, et võib-olla just selle pärast mul polegi eriti midagi, millest kirjutada. Sest enamasti kirjutatakse oma blogisse ju ikka kellegi või millegi üle vingumiseks. Minul lihtsalt pole millegi üle eriti vinguda praegu, kui mingid väga mõttetult pisikesed asjad välja arvata.)
Ma pean veel palju õppima muidugi. Pean õppima inimestega kannatlikum ja mõistvam olema. Ma tean, et ma pole alati täiuslik, ootan teilt seda, mida ma ise anda ei suuda või ei oska. Sellisel juhul katsuge mu tähelepanu lihtsalt kuidagi kenasti sellele pöörata (sest kui mulle midagi vihaga öelda, hakkan ma meelega seda tegema, ma lihtsalt ei suuda ennast kunagi tagasi hoida, järgi proovitud juba mustmiljon korda).
Ma olen see, kes ma olen, aga alati saab olla parem.
Ma olen õppinud rahulolu. Ma olen õppinud õnnelik olema. Ma võin tõesti öelda, et olen õnnelik. Isegi, kui ma vingun või olen vihane või emotsen, annan ma endale aru, et tegelikult on kõik hästi ja see halb moment läheb üle. See on nii naljakas. Aasta tagasi olin ma justkui teine inimene. Aga eks seda tunneme me kõik. Me olemegi pidevas muutumises ja kui tagasi vaatame, tunneme end vaevu ära.
(Igatahes selle rahulolu jutuga tahtsin ma öelda seda, et võib-olla just selle pärast mul polegi eriti midagi, millest kirjutada. Sest enamasti kirjutatakse oma blogisse ju ikka kellegi või millegi üle vingumiseks. Minul lihtsalt pole millegi üle eriti vinguda praegu, kui mingid väga mõttetult pisikesed asjad välja arvata.)
Ma pean veel palju õppima muidugi. Pean õppima inimestega kannatlikum ja mõistvam olema. Ma tean, et ma pole alati täiuslik, ootan teilt seda, mida ma ise anda ei suuda või ei oska. Sellisel juhul katsuge mu tähelepanu lihtsalt kuidagi kenasti sellele pöörata (sest kui mulle midagi vihaga öelda, hakkan ma meelega seda tegema, ma lihtsalt ei suuda ennast kunagi tagasi hoida, järgi proovitud juba mustmiljon korda).
Ma olen see, kes ma olen, aga alati saab olla parem.
Thursday, September 06, 2007
Pläma
Küpsised on ahjus ja seni, kuni need valmis saavad, tapan ma siin aega.
Koolis olen seni enda arvates täitsa hea alguse teinud. Ma ei võta midagi huvitavat (näiteks raamatuid) kaasa, nii et ma lihtsalt pean tunnis tähele panema ja kaasa töötama, muidu sureks ma lihtsalt igavusse. Mõjub hinnetele hästi. Soovitan.
Neljapäev on tore päev. Mulle meeldivad neljapäevad, sest kui ma pärast kooli koju lähen, siis tean, et homme on reede, homme on nädala viimane koolipäev. See on nii tore tunne. See on isegi toredam tunne mingil põhjusel kui see, mis reedel pärast tunde on.
Ma olen väsinud, nii et ma parem ei kirjuta enam midagi. Muidu ma varsti ei vastuta enam oma blogi sisu eest. Või noh, vastutan ikka. Aga ma ei suuda seda enam kontrollida.
Koolis olen seni enda arvates täitsa hea alguse teinud. Ma ei võta midagi huvitavat (näiteks raamatuid) kaasa, nii et ma lihtsalt pean tunnis tähele panema ja kaasa töötama, muidu sureks ma lihtsalt igavusse. Mõjub hinnetele hästi. Soovitan.
Neljapäev on tore päev. Mulle meeldivad neljapäevad, sest kui ma pärast kooli koju lähen, siis tean, et homme on reede, homme on nädala viimane koolipäev. See on nii tore tunne. See on isegi toredam tunne mingil põhjusel kui see, mis reedel pärast tunde on.
Ma olen väsinud, nii et ma parem ei kirjuta enam midagi. Muidu ma varsti ei vastuta enam oma blogi sisu eest. Või noh, vastutan ikka. Aga ma ei suuda seda enam kontrollida.
Monday, September 03, 2007
Panen tarka
According to Alfred Alexander (formally an ENT consultant to the home office), "a singer is a person of adequate musicality, who is gifted with a voice of such power and beauty that competent judges can recommend singing as a career". Alexander believes that 1 in 50,000 in the UK possess such gifts, which means in England (800,000 births a year average) 16 people are born with such a voice a year, making 500 "first class voices" active in any particular generation (taken as 30 years) at any one time.
Human voice is usually considered to have at least three voice registers; ranging from lowest to highest, they are the: chest register, head register, and falsetto. (The whistle register, comprising the highest notes that a human voice can reach, is also often considered a proper register, although individuals who are able to use it well are fairly rare.)
A melisma occurs when a singer switches pitch while singing the same syllable. It is used heavily in baroque vocal music, as well as to a somewhat lesser extent in popular music. Singers especially noted for their use of this are Mariah Carey, Celine Dion, Whitney Houston, Leona Lewis, Aretha Franklin, Christina Aguilera, Beverley Knight and Patti Labelle.
A vocal warm-up is usually required before the vocal cords are expected to perform at its full potential. Proper breathing technique is also a key factor in singing correctly.
Wikipedia
Human voice is usually considered to have at least three voice registers; ranging from lowest to highest, they are the: chest register, head register, and falsetto. (The whistle register, comprising the highest notes that a human voice can reach, is also often considered a proper register, although individuals who are able to use it well are fairly rare.)
A melisma occurs when a singer switches pitch while singing the same syllable. It is used heavily in baroque vocal music, as well as to a somewhat lesser extent in popular music. Singers especially noted for their use of this are Mariah Carey, Celine Dion, Whitney Houston, Leona Lewis, Aretha Franklin, Christina Aguilera, Beverley Knight and Patti Labelle.
A vocal warm-up is usually required before the vocal cords are expected to perform at its full potential. Proper breathing technique is also a key factor in singing correctly.
Wikipedia
Sunday, September 02, 2007
Me oleme Druga nüüd ühtekad
| Guys Think You're Easy to Be With... But Not Easy |
 You're definitely a flirt - and a good one. But you also know that you shouldn't make a move on any cute guy who passes by. You save your seductive moves for someone who already knows the real you. That way, your sex appeal is just part of the whole package. |
Saturday, September 01, 2007
Go Firefox!
Nonii. Nüüd olen ka mina jälle õigel teel - teel valgustatuse poole. Ma tõmbasin endale Mozilla Firefoxi. Maci versiooni muidugi. :P
Mind sundis selleks fakt, et Safari ei toeta igasugust Bloggeri posti editimise jura, mida mul pahatihti vaja läheb. Ja üldse on lihtsalt tore teada, et ma saan teha nii ja nii, kui ma tahan. Ma oleks seda ilmselt ka Safariga kuidagi teha saanud (näiteks keyboard shortcutidega), aga Mozilla on ka põhimõtteliselt lahedam ja värki.
Tegelikult käisin ma täna õhtul esimest korda meie uues ja toredas vannis. See oli äge. Hästi vahune ja mõnus. Nüüd on sees selline meeldivalt surisev rahulolu ja pea on kergelt uimane. Täna öösel tuleb hea uni. Kui nüüd ainult peavalust ka lahti saaks.
Suvi on läbi. Võib-olla küll mitte meteoroloogilisest vaatepunktist, kuid koolilaste jaoks sai suvi läbi 1. septembri saabudes. Masendav, eksole. Aga nagu üks Edvini-nimeline isik mõned päevad tagasi ütles: "Üks asi on läbi sita kõndida, teine asi on läbi sita kõndida naeratusega."
Seega naeratage! Alati võiks hullem olla! : )
Mind sundis selleks fakt, et Safari ei toeta igasugust Bloggeri posti editimise jura, mida mul pahatihti vaja läheb. Ja üldse on lihtsalt tore teada, et ma saan teha nii ja nii, kui ma tahan. Ma oleks seda ilmselt ka Safariga kuidagi teha saanud (näiteks keyboard shortcutidega), aga Mozilla on ka põhimõtteliselt lahedam ja värki.
Tegelikult käisin ma täna õhtul esimest korda meie uues ja toredas vannis. See oli äge. Hästi vahune ja mõnus. Nüüd on sees selline meeldivalt surisev rahulolu ja pea on kergelt uimane. Täna öösel tuleb hea uni. Kui nüüd ainult peavalust ka lahti saaks.
Suvi on läbi. Võib-olla küll mitte meteoroloogilisest vaatepunktist, kuid koolilaste jaoks sai suvi läbi 1. septembri saabudes. Masendav, eksole. Aga nagu üks Edvini-nimeline isik mõned päevad tagasi ütles: "Üks asi on läbi sita kõndida, teine asi on läbi sita kõndida naeratusega."
Seega naeratage! Alati võiks hullem olla! : )
Friday, August 31, 2007
August saab kohe-kohe läbi
Teeme siis augusti viimase postituse ka ära.
Huvitav päev oli eile. Öö oli veel huvitavam. Mitte küll kõige meeldivam öö, mille olen mööda saatnud, kuid meenutada üht-teist siiski on.
Ma ei taha tegelikult üldse mõelda selle peale, et esmaspäeval pean ma kooli minema ja asjalikuks hakkama. Asjalik olen ma vist niigi, aga ma ei taha olla NII asjalik. Ja kool lihtsalt ei istu mulle. Mul on isegi horoskoobis öeldud, et rutiin on minu surm. Aga kooli üks suuremaid sünonüüme see rutiin just on.
Sitta juhtub. Ma lohutan ennast sellega, ei ainult kaks aastat on veel jäänud. Võrreldes sellega, et ma olen selles kohas juba 9 aastat vastu pidanud, ei peaks need ülejäänud paar mind tapma. Rõhk sõnadel "ei peaks". Kunagi ei või kindel olla.
15 minutit veel ja 2007 aasta august on igaveseks läbi. Kahju. Ma ei tea, milles asi on, võib-olla selles, et mul selles kuus sünnipäev on, aga mul on augustiga mingi eriline suhe. August on minu jaoks alati kõige toredam ja kodusem kuu, kui välja arvata umbes viimased kolm päeva sellest, mis mööduvad pidevalt koolile mõeldes. August on lahe.
Õunamahl on ka tore. Ma suutsin endale suve jooksul õunamahla- ja Hustlerisõltuvuse tekitada. Ilma õunamahlata ei ole päev päris õige. Hustlerita kah mitte.
Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis hakkasin ma õieti elama alles selle aasta augustis. Kes mind paremini ja kauem tunnevad, on minuga tõenäoliselt nõus. Kummaline tegelikult. Eksole.
Huvitav päev oli eile. Öö oli veel huvitavam. Mitte küll kõige meeldivam öö, mille olen mööda saatnud, kuid meenutada üht-teist siiski on.
Ma ei taha tegelikult üldse mõelda selle peale, et esmaspäeval pean ma kooli minema ja asjalikuks hakkama. Asjalik olen ma vist niigi, aga ma ei taha olla NII asjalik. Ja kool lihtsalt ei istu mulle. Mul on isegi horoskoobis öeldud, et rutiin on minu surm. Aga kooli üks suuremaid sünonüüme see rutiin just on.
Sitta juhtub. Ma lohutan ennast sellega, ei ainult kaks aastat on veel jäänud. Võrreldes sellega, et ma olen selles kohas juba 9 aastat vastu pidanud, ei peaks need ülejäänud paar mind tapma. Rõhk sõnadel "ei peaks". Kunagi ei või kindel olla.
15 minutit veel ja 2007 aasta august on igaveseks läbi. Kahju. Ma ei tea, milles asi on, võib-olla selles, et mul selles kuus sünnipäev on, aga mul on augustiga mingi eriline suhe. August on minu jaoks alati kõige toredam ja kodusem kuu, kui välja arvata umbes viimased kolm päeva sellest, mis mööduvad pidevalt koolile mõeldes. August on lahe.
Õunamahl on ka tore. Ma suutsin endale suve jooksul õunamahla- ja Hustlerisõltuvuse tekitada. Ilma õunamahlata ei ole päev päris õige. Hustlerita kah mitte.
Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis hakkasin ma õieti elama alles selle aasta augustis. Kes mind paremini ja kauem tunnevad, on minuga tõenäoliselt nõus. Kummaline tegelikult. Eksole.
Thursday, August 30, 2007
Isale
Kallis isa,
Ma ei tea, kas sa seda kirja kunagi näed või loed. Ma leidsin lihtsalt äkitselt, et mul oleks vaja sulle kõik ära rääkida ja seda ma nüüd ka teen. Kui sa neid sõnu oma silmaga nägema ei juhtugi, siis ma loodan, et mu mõtted sinuni mingit pidi siiski jõuavad. Olgu sa kus tahes, elus või mitte, ma olen alati sinuga olnud ja sinuga ka jään. Järgnev on sulle.
Tegelikult on raske kusagilt alustada.
Sa ei kujuta vist ettegi, kui palju kordi ma olen mõelnud sellest, milline võiks olla meie kohtumine. Kas me vaatame teineteist kui võõrad? Kas me tunneme teineteise silmis midagi ära? Kas ma tunneksin sinu juures veel seda kodust tunnet, mida ma alati olen arvanud, et sa võiksid minus tekitada, kui sa oleks jäänud? Või oleks meie vahel tühjus? Mida me teineteisele ütleksime? Kas me nutaks? Oleks sõnatud? Milline sa üldse välja näeks? Kas sa tunneks mu instinktiivselt ära kui oma (minu andmete kohaselt) ainsa tütre?
Ja siis, pärast kõiki neid küsimusi tuleb see, mille vastust ma kõige rohkem kardan: elad sa veel üldse? Mulle on räägitud võimalusest, et sa oled juba mulla all. Ja hirm selle ees, et see tõesti nii on, on nii suur, et ma julgen vaevu seda endale tunnistadagi. Möödub vaevalt päev, mil ma ei kujutaks ette, kuidas ma seisan su haual, öeldes su kivisse raiutud nimele kõike seda, mida ma sulle endale kunagi öelda ei jõudnud. Ja mõeldes sellest, et sa ei saanudki kunagi teada, kes ma olen. Missugune inimene su tütar õieti on.
Isa, ma armastan sind. Ma armastan sind nii väga. Ema ju armastas ka. Ta armastab sind kindlasti ikka veel, aga mitte enam samamoodi. Tal oli vaja edasi minna. Tal oli ilma sinuta raske. Sa ei kujuta ette, kui raske tal oli. Kui raske meil kõigil oli. Sa muutsid meie kõigi elu, kui sa läksid. Mitte just paremuse poole. Aga me armastame sind ikkagi.
Aga mind painab siiski miski. Kui sa meid nii väga armastasid (ma lihtsalt TEAN, et armastasid), siis miks sa läksid? Miks sa meid maha jätsid? Miks sa nii tegid? Kas sul oli tõepoolest mujal parem? Kas meil oli midagi puudu, mida sul vaja oli? Kas mina polnud piisavalt hea?
Ma igatsen sind nii väga, et ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Ma tunnen pidevalt, et mul on nii palju puudu jäänud. Mu ema teeb suurepärast tööd, kuid isegi tema ei suuda sind asendada. Mitte keegi ei suudaks. Mitte keegi polegi seda kunagi teinud. Mul on kogu elu vaja läinud sind, aga sind lihtsalt ei ole. Mul on vaja isa, aga ta läks ära. Ta lihtsalt läks minema.
Sa ei kujuta vist ette ka, kui valus see on.
Ma ei heida sulle midagi ette, ära sellest valesti aru saa. Ma ei tea, miks sa tegid nii nagu tegid, kuid kindlasti oli sul selleks põhjus. Ma lihtsalt tahaks teada, milline see on, sest praeguses teadmatuses tekivad igasugused mõtted. Olgu see põhjus nii kole kui tahes, see oleks siiski parem kui mitte midagi. Ma ei süüdista sind milleski. Ma olen sulle juba ammu andeks andnud. Ma ei kanna su peale viha. Ma ei ole kibestunud. Ma olen lihtsalt kurb. Mul on valus. Ma ei tea isegi, milline mu isa välja näeb, sest meil lihtsalt pole sinust ühtegi pilti. Ja ma olen selle pärast kurb.
Ma tahaks lihtsalt teada, milline inimene sa oled. Tahaks, et mul oleks võimalus sinuga õhtuti diivanil istuda ja maailma asju arutada. Tahaks sinuga koos kartulit keeta ja automootorit tundma õppida. Tahaks sinuga koos kooli kiruda ja oma tulevikuplaane arutada. Tahaks kuulda sinu lapsepõlvest, sinu mõtetest, sinu arvamustest. Tahaks teada, mis värvi kardinaid sa elutuppa tahaks. Võib-olla oleks sul sellest hoopis ükskõik. Tahaks teada, mis marki autoga sa sõidaksid. Tahaks teada, mis on su lemmiktoit ja kas sa sibulat sööd. Tahaks teada, missuguseid riideid sa kannad. Tahaks teada, mis tunne on, kui isa pai teeb. Üle kõige tahaks teada, mismoodi su hääl kõlab. Tahaks kas või üks kord elus kuulda sind mulle head ööd ütlemas. Kas või üksainus kord.
Ma igatsen sind!
Aga kõik, mida ma praegu teha saan, on loota, et sa mind vähemalt südames maha pole jätnud. Nii halb sa ju ei ole.
Ma armastan sind.
Sinu Triinu
Ma ei tea, kas sa seda kirja kunagi näed või loed. Ma leidsin lihtsalt äkitselt, et mul oleks vaja sulle kõik ära rääkida ja seda ma nüüd ka teen. Kui sa neid sõnu oma silmaga nägema ei juhtugi, siis ma loodan, et mu mõtted sinuni mingit pidi siiski jõuavad. Olgu sa kus tahes, elus või mitte, ma olen alati sinuga olnud ja sinuga ka jään. Järgnev on sulle.
Tegelikult on raske kusagilt alustada.
Sa ei kujuta vist ettegi, kui palju kordi ma olen mõelnud sellest, milline võiks olla meie kohtumine. Kas me vaatame teineteist kui võõrad? Kas me tunneme teineteise silmis midagi ära? Kas ma tunneksin sinu juures veel seda kodust tunnet, mida ma alati olen arvanud, et sa võiksid minus tekitada, kui sa oleks jäänud? Või oleks meie vahel tühjus? Mida me teineteisele ütleksime? Kas me nutaks? Oleks sõnatud? Milline sa üldse välja näeks? Kas sa tunneks mu instinktiivselt ära kui oma (minu andmete kohaselt) ainsa tütre?
Ja siis, pärast kõiki neid küsimusi tuleb see, mille vastust ma kõige rohkem kardan: elad sa veel üldse? Mulle on räägitud võimalusest, et sa oled juba mulla all. Ja hirm selle ees, et see tõesti nii on, on nii suur, et ma julgen vaevu seda endale tunnistadagi. Möödub vaevalt päev, mil ma ei kujutaks ette, kuidas ma seisan su haual, öeldes su kivisse raiutud nimele kõike seda, mida ma sulle endale kunagi öelda ei jõudnud. Ja mõeldes sellest, et sa ei saanudki kunagi teada, kes ma olen. Missugune inimene su tütar õieti on.
Isa, ma armastan sind. Ma armastan sind nii väga. Ema ju armastas ka. Ta armastab sind kindlasti ikka veel, aga mitte enam samamoodi. Tal oli vaja edasi minna. Tal oli ilma sinuta raske. Sa ei kujuta ette, kui raske tal oli. Kui raske meil kõigil oli. Sa muutsid meie kõigi elu, kui sa läksid. Mitte just paremuse poole. Aga me armastame sind ikkagi.
Aga mind painab siiski miski. Kui sa meid nii väga armastasid (ma lihtsalt TEAN, et armastasid), siis miks sa läksid? Miks sa meid maha jätsid? Miks sa nii tegid? Kas sul oli tõepoolest mujal parem? Kas meil oli midagi puudu, mida sul vaja oli? Kas mina polnud piisavalt hea?
Ma igatsen sind nii väga, et ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Ma tunnen pidevalt, et mul on nii palju puudu jäänud. Mu ema teeb suurepärast tööd, kuid isegi tema ei suuda sind asendada. Mitte keegi ei suudaks. Mitte keegi polegi seda kunagi teinud. Mul on kogu elu vaja läinud sind, aga sind lihtsalt ei ole. Mul on vaja isa, aga ta läks ära. Ta lihtsalt läks minema.
Sa ei kujuta vist ette ka, kui valus see on.
Ma ei heida sulle midagi ette, ära sellest valesti aru saa. Ma ei tea, miks sa tegid nii nagu tegid, kuid kindlasti oli sul selleks põhjus. Ma lihtsalt tahaks teada, milline see on, sest praeguses teadmatuses tekivad igasugused mõtted. Olgu see põhjus nii kole kui tahes, see oleks siiski parem kui mitte midagi. Ma ei süüdista sind milleski. Ma olen sulle juba ammu andeks andnud. Ma ei kanna su peale viha. Ma ei ole kibestunud. Ma olen lihtsalt kurb. Mul on valus. Ma ei tea isegi, milline mu isa välja näeb, sest meil lihtsalt pole sinust ühtegi pilti. Ja ma olen selle pärast kurb.
Ma tahaks lihtsalt teada, milline inimene sa oled. Tahaks, et mul oleks võimalus sinuga õhtuti diivanil istuda ja maailma asju arutada. Tahaks sinuga koos kartulit keeta ja automootorit tundma õppida. Tahaks sinuga koos kooli kiruda ja oma tulevikuplaane arutada. Tahaks kuulda sinu lapsepõlvest, sinu mõtetest, sinu arvamustest. Tahaks teada, mis värvi kardinaid sa elutuppa tahaks. Võib-olla oleks sul sellest hoopis ükskõik. Tahaks teada, mis marki autoga sa sõidaksid. Tahaks teada, mis on su lemmiktoit ja kas sa sibulat sööd. Tahaks teada, missuguseid riideid sa kannad. Tahaks teada, mis tunne on, kui isa pai teeb. Üle kõige tahaks teada, mismoodi su hääl kõlab. Tahaks kas või üks kord elus kuulda sind mulle head ööd ütlemas. Kas või üksainus kord.
Ma igatsen sind!
Aga kõik, mida ma praegu teha saan, on loota, et sa mind vähemalt südames maha pole jätnud. Nii halb sa ju ei ole.
Ma armastan sind.
Sinu Triinu
Wednesday, August 22, 2007
Monday, August 20, 2007
Thursday, August 16, 2007
Pane pää minu rinnale
/---/
Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:
Üle öö rada rändajat viib elu sees salaja,
Kuni sääl, üle enese, kui taevas kõlab su keelest,
Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest
Vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jäänd kumama.
/---/
(Ernst Enno)
Nagu jutt magus, muistene, nii mulle heliseb meelest:
Üle öö rada rändajat viib elu sees salaja,
Kuni sääl, üle enese, kui taevas kõlab su keelest,
Kuni sääl, üle enese, sa leiad lõpmata teel eest
Vaikist hääd, kuhu häädusest ei teadvust jäänd kumama.
/---/
(Ernst Enno)
Ämblikud seebiks!
Nonii. Nüüd on siis igapäevane shokidoos ka käes. Istun musumäel wifis (ärge küsige miks) ja minu koti peale ronis mõni hetk tagasi hiiglaslik roheline ämblik. Sellel olid nii rõvedalt suured jalad... Ja kui ma hakkasin teda minema lööma sõrmega, siis ta liigutas. Aga ta ei liikunud mitte minust eemale, vaid minu poole. See oli rõve. Ma siis raputasin ta lihtsalt hästi ettevaatlikult koti pealt maha, et ta koti sisse ei jõuaks. Sest siis oleks mul kohe tõsine paanika olnud.
Jah, ma kardan ämblikke. Ja mitte vähe.
Ja kui keegi tahab definitsiooni hiiglaslikule ämblikule, siis on see igasugune ämblik, mis võtab enda alla üle kahe ruutmillimeetri.
Ma ei taha täna enam ühtegi ämblikku näha. Meil on neid kodus piisavalt.
Ükskord hakkasin ma oma toas täiesti pahaaimamatult kardinaid aknal eest ära tõmbama ja nende küljest kukkus mulle peaaegu kaela üks suur must rõvedik. Õnneks maandus ta siiski põrandal. Ma tõin tolmuimeja, et temast lahti saada, aga kui ma oma tuppa tagasi jõudsin ei leidnud ma teda üles ja ma hakkasin nutma. Vot NII palju kardan ma ämblikke. Ja siis, kui ma juba totaalse närvivapustuse äärel olin, ilmus see värdjas välja ja ma imesin ta ära. Ownage.
Nüüd ma kardan, et see roheline värd tuleb tagasi.
Jah, ma kardan ämblikke. Ja mitte vähe.
Ja kui keegi tahab definitsiooni hiiglaslikule ämblikule, siis on see igasugune ämblik, mis võtab enda alla üle kahe ruutmillimeetri.
Ma ei taha täna enam ühtegi ämblikku näha. Meil on neid kodus piisavalt.
Ükskord hakkasin ma oma toas täiesti pahaaimamatult kardinaid aknal eest ära tõmbama ja nende küljest kukkus mulle peaaegu kaela üks suur must rõvedik. Õnneks maandus ta siiski põrandal. Ma tõin tolmuimeja, et temast lahti saada, aga kui ma oma tuppa tagasi jõudsin ei leidnud ma teda üles ja ma hakkasin nutma. Vot NII palju kardan ma ämblikke. Ja siis, kui ma juba totaalse närvivapustuse äärel olin, ilmus see värdjas välja ja ma imesin ta ära. Ownage.
Nüüd ma kardan, et see roheline värd tuleb tagasi.
Apples... Green apples...
Minu esimene blogipostitus uue läppariga. See on Apple'i läppar. See on MacBook. See on lahe.
Tegelikult mul midagi kuigi palju targemat ei olegi öelda praegu. Internet plõksib.
Tegelikult mul midagi kuigi palju targemat ei olegi öelda praegu. Internet plõksib.
Tuesday, August 14, 2007
Liblikad
Mona käskis mul midagi siia kirjutada, ehkki mu pea on igasugustest asjalikest mõtetest täiesti tühi.
Elu on lihtsalt naljakas. Ausõna. Suurema osa ajast ajab kõik, mis minuga juhtub, mind naerma. Varem või hiljem. Reedel jäin täpselt rongist maha ja ma olin enda peale nii vihane, et mu käed värisesid nii palju, et ma ei saanud õieti rahakottigi lahti teha, aga kui ma bussi peale jõudsin, siis juba naersin. Sest maailmale meeldibki mind mõnitada. Just selleks, et me õpiksin enda üle naerma. Kõige hullem, mis ühe inimesega juhtuda saab on see, kui ta ennast tõsiselt võtma hakkab.
Vot.
See ya later.
Yours truly,
Deira/Triinu
Elu on lihtsalt naljakas. Ausõna. Suurema osa ajast ajab kõik, mis minuga juhtub, mind naerma. Varem või hiljem. Reedel jäin täpselt rongist maha ja ma olin enda peale nii vihane, et mu käed värisesid nii palju, et ma ei saanud õieti rahakottigi lahti teha, aga kui ma bussi peale jõudsin, siis juba naersin. Sest maailmale meeldibki mind mõnitada. Just selleks, et me õpiksin enda üle naerma. Kõige hullem, mis ühe inimesega juhtuda saab on see, kui ta ennast tõsiselt võtma hakkab.
Vot.
See ya later.
Yours truly,
Deira/Triinu
Monday, August 13, 2007
Kõigile, kes tulevad mu sünnipäevale
Aeg ja koht muutusid.
24. august Jõgeval Steffi pool. Die sünnipäeva peame seal ka.
Aga tulge ikka.
:)
Tooge hästi lahedaid kinke.
24. august Jõgeval Steffi pool. Die sünnipäeva peame seal ka.
Aga tulge ikka.
:)
Tooge hästi lahedaid kinke.
Thursday, August 09, 2007
Sünnipäevakuulutus
Sellel aastal on minu sünnipäevaga sellised lood, et kõik, kes leiavad, et ma olen nende sõber, võivad tulla. Kutse eest loeb kink.
19. august, millalgi õhtul. Tulge koos kellegagi, kes oskab tulla või helistage mulle, kuidas sinna saada.
Woot.
Ah jaa, ja õnne ei tohi mulle soovida enne keskööd MITTE KEEGI. Selge? :D
19. august, millalgi õhtul. Tulge koos kellegagi, kes oskab tulla või helistage mulle, kuidas sinna saada.
Woot.
Ah jaa, ja õnne ei tohi mulle soovida enne keskööd MITTE KEEGI. Selge? :D
Monday, August 06, 2007
Rootsijuttu
Ylehomme kobin bussi peale, sest mind ootab ees viie tunni pikkune s6it Stockholmi poole. Elan praegu ema s6branna juures, kellel on hästi toredad lapsed ja kodu meeletult kaunis kohas Värmlandi maakonnas. Kui Eestisse j6uan, näitan pilte ka. Loodus lihtsalt hingematvalt kaunis siin, aus6na. Ja rootsi autojuhid on nii tsiviliseeritud, et lausa pisar tuleb silma.
Ma oskan nyyd langoshit teha muide. See on mingi ungari päritolu toit, mis koosneb 6lis keedetud saiapätsist ja selle peale hunnikus laotud erinevatest salatitest ja kastmetest. Kaloreid on seal ilmselt rohkem kui ma tahaks endale tunnistada, aga see on nii hea, et... pisar tuleb silma. :D
Rootsi on selle poolest ka meeldiv koht, et siin ei toimu praegu sellist tibirevolutsiooni nagu Eestis. Silm puhkab lausa, kui linna peal ringi jalutada. :D
Ma oskan nyyd langoshit teha muide. See on mingi ungari päritolu toit, mis koosneb 6lis keedetud saiapätsist ja selle peale hunnikus laotud erinevatest salatitest ja kastmetest. Kaloreid on seal ilmselt rohkem kui ma tahaks endale tunnistada, aga see on nii hea, et... pisar tuleb silma. :D
Rootsi on selle poolest ka meeldiv koht, et siin ei toimu praegu sellist tibirevolutsiooni nagu Eestis. Silm puhkab lausa, kui linna peal ringi jalutada. :D
Thursday, July 26, 2007
Rootsis
Täna sõidan minema, tulen tagasi 9nda hommikul. Mingi ligipääs internetile on mul seal kindlasti olemas, iimeili kaudu saab minuga kindlasti suhelda, kui väga vaja on.
Weeee!
Weeee!
Wednesday, July 25, 2007
Wednesday, July 18, 2007
Incarnations of Death
These are persons or things claiming to be incarnations of death. They probably aren't. The probability that such alleged incarnations are false can easily be proved:
- Choose a dead person of your choice. (DO NOT choose any dead person who is not your choice. This is a bad choice, or, actually, a bad non-choice.)
- Ensure you remember her/his death
- Can you remember it?
- NO: go back to step 1, choose anyone else. Try until you come up with someone whose death you can remember. Be patient, boy. Or girl.
- YES: go on, stupid. Nothing to see here.
- Recall her or his death.
- Was he or she killed by someone claiming to be death?
- NO: You see, there is no such thing as a true incarnation of death.
- YES: You see, there is such a thing as a true incarnation of death.
Because this all depends on your ability to remember someone else's death, it is all false. Therefore the idea of an incarnation of death is false as well. So please, to make sure this problem is settled, try to always carry a camera whenever you think you will die so you can take a picture of the possible true incarnation of death.
Uncyclopedia on niiiiiii lahe. :D
Friday, July 13, 2007
Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus
Ma tunnen ennast nagu peata kana ilma paanikata. Tõsiselt.
Ja siis veel see rõve tunne. Millal ma sellest üle saan?
Kõigil lugejatel on absoluutselt keelatud end ülalpool loetuga mingitki pidi seostada, sest see ei käinud mitte kellegi kohta. Ma lihtsalt vingusin natuke oma elu üle.
(Jah, ma murdsin oma lubadust enam mitte ühtegi emoposti teha. Ilmselt mitte esimest korda.)
P.S. Tegelikult on vastus olemas juba. Aga see teeks kellelegi ilmselt haiget.
Ja siis veel see rõve tunne. Millal ma sellest üle saan?
Kõigil lugejatel on absoluutselt keelatud end ülalpool loetuga mingitki pidi seostada, sest see ei käinud mitte kellegi kohta. Ma lihtsalt vingusin natuke oma elu üle.
(Jah, ma murdsin oma lubadust enam mitte ühtegi emoposti teha. Ilmselt mitte esimest korda.)
P.S. Tegelikult on vastus olemas juba. Aga see teeks kellelegi ilmselt haiget.
Saturday, July 07, 2007
I shall call him Squishy and he shall be mine, and he shall be my Squishy!
Tekkis lihtsalt igatsus blogimise järele.
See nädal on oma haiglasel moel olnud üks kõige teraapilisemaid selle aasta jooksul. Olen igasuguste inimeste koha pealt teatud selgusele jõudnud. Olen paar ust kinni pannud, mõne teise jälle lahti teinud.
Lahe.
Elu on tegelikult üks ilgelt lõbus asi. Ma avastasin, et hoolimata sellest, mida ma siin kunagi kirjutasin eluga mitte võidu peale mängimisest, ei oska ma seda ise teha. Minu nägemus mängust on vist juba liiga ära rikutud. Seega otsustasin ma eile teel Tallinnasse, et ma ei mängigi elu kui mingit mängu. Ma lihtsalt tantsin.
: )
See nädal on oma haiglasel moel olnud üks kõige teraapilisemaid selle aasta jooksul. Olen igasuguste inimeste koha pealt teatud selgusele jõudnud. Olen paar ust kinni pannud, mõne teise jälle lahti teinud.
Lahe.
Elu on tegelikult üks ilgelt lõbus asi. Ma avastasin, et hoolimata sellest, mida ma siin kunagi kirjutasin eluga mitte võidu peale mängimisest, ei oska ma seda ise teha. Minu nägemus mängust on vist juba liiga ära rikutud. Seega otsustasin ma eile teel Tallinnasse, et ma ei mängigi elu kui mingit mängu. Ma lihtsalt tantsin.
: )
Sunday, June 03, 2007
Monday, May 14, 2007
Thursday, May 03, 2007
Silmakirjalikkus
Kust läheb piir hea ja halva silmakirjalikkuse vahel? Kas see piir on üldse olemas?
Kui ma ei nõustu sõbraga ja tahaks talle kohutavalt öelda, et asjad ei ole nii, nagu ta arvab, aga selline teguviis teeks talle meeletult haiget või solvaks teda, kas siis ei oleks targem mõlema osapoole hingerahu nimel ette manada hea nägu ja kaasa mängida?
Ma leian, et stabiilsus ja vähemalt ajutine õnn on taolist niinimetatud silmakirjalikkust aeg-ajalt väärt. Ma ei tunne end halvasti, kui nii teen, sest elu on näidanud, et minu seisukohad pole paljudele vastuvõetavad või inimlikult mõistetavad kas siis nende endi sisemistel põhjustel või minu halva eneseväljendusoskuse tõttu. Nii et sageli ma lihtsalt hoian suu kinni ja ei ütle midagi, mis võiks lasta kuidagi välja paista minu vastakal arvamusel. Koju jõudes aga, kui hinge väga kriibib, võtan välja oma ilusa väikese Sõber Päeviku ja kirjutan sinna, mis asjast tegelikult arvan, kuigi seda juhtub harva.
Muidugi ei praktiseeri ma sellist asja kõigi peal. On inimesi, kellega ma olen alati peaaegu täiesti aus (absoluutselt kõike vist ei saa ega tasugi kellelegi rääkida). On inimesi, kellega ma silmakirjatsen vahel, kui antud hetkel paremat lahendust välja mõelda ei suuda või tõesti ei taha, et teine haiget saaks või solvuks või vihastaks. Lõpuks on ka need, kellega ma kahjuks või õnneks (eks seda otsustab aeg) pean (või tahan?) mingil tasemel silmakirjatsema iga päev, peaaegu igal momendil, kui nendega koos olen. Ma võin tunda siirast rõõmu nende seltskonnast, kuid samas tean, et meie mõistused töötavad nii erineval tasemel, et mul on parem oma tegelikke mõtteid üldse mitte avaldada.
Ma ei tunne ennast süüdi. Ma lihtsalt olen selline.
Kui ma ei nõustu sõbraga ja tahaks talle kohutavalt öelda, et asjad ei ole nii, nagu ta arvab, aga selline teguviis teeks talle meeletult haiget või solvaks teda, kas siis ei oleks targem mõlema osapoole hingerahu nimel ette manada hea nägu ja kaasa mängida?
Ma leian, et stabiilsus ja vähemalt ajutine õnn on taolist niinimetatud silmakirjalikkust aeg-ajalt väärt. Ma ei tunne end halvasti, kui nii teen, sest elu on näidanud, et minu seisukohad pole paljudele vastuvõetavad või inimlikult mõistetavad kas siis nende endi sisemistel põhjustel või minu halva eneseväljendusoskuse tõttu. Nii et sageli ma lihtsalt hoian suu kinni ja ei ütle midagi, mis võiks lasta kuidagi välja paista minu vastakal arvamusel. Koju jõudes aga, kui hinge väga kriibib, võtan välja oma ilusa väikese Sõber Päeviku ja kirjutan sinna, mis asjast tegelikult arvan, kuigi seda juhtub harva.
Muidugi ei praktiseeri ma sellist asja kõigi peal. On inimesi, kellega ma olen alati peaaegu täiesti aus (absoluutselt kõike vist ei saa ega tasugi kellelegi rääkida). On inimesi, kellega ma silmakirjatsen vahel, kui antud hetkel paremat lahendust välja mõelda ei suuda või tõesti ei taha, et teine haiget saaks või solvuks või vihastaks. Lõpuks on ka need, kellega ma kahjuks või õnneks (eks seda otsustab aeg) pean (või tahan?) mingil tasemel silmakirjatsema iga päev, peaaegu igal momendil, kui nendega koos olen. Ma võin tunda siirast rõõmu nende seltskonnast, kuid samas tean, et meie mõistused töötavad nii erineval tasemel, et mul on parem oma tegelikke mõtteid üldse mitte avaldada.
Ma ei tunne ennast süüdi. Ma lihtsalt olen selline.
Thursday, April 26, 2007
bugabuga
Me oleme kogu aeg idioodid. Iga kord vaatame natuke tagasi ja mõtleme, millised idioodid me oleme olnud. Praegu oleme ka idioodid.
Aga näed, maailm seisma ei jää.
Aga näed, maailm seisma ei jää.
Wednesday, April 18, 2007
Ma leidsin näitleja, kes on ilus JA tark. Vaau.
Tegelikult ei tulnud ma üldse sellest rääkima.
Eile olid mul mõned päris huvitavad momendid. Igasugune tahe ja mõte midagi teha läks ära. Mõtlesin kõigile oma unistusele ja küsisin endalt: milleks küll? Mida see mulle annab? Mida see teistele annab? Ja jõudsin järeldusele, et kõik on jumala mõttetu, ja et ma ei saa nagunii oma unistuste realiseerimisega mitte kunagi hakkama. Sest need on lihtsalt nii mõttetud ja ajuvabad ja võimatud saavutada ja kasutud pealekauba.
...
...
...
Otse loomulikult oli tegemist lihtsalt meeltesegadusega. Ega ma mingi värdjas ei ole, et endasse ei usu. :D
(See ei olnud vihje sellele, et need, kes endasse ei usu, on värdjad. Sorri.)
Tegelikult ei tulnud ma üldse sellest rääkima.
Eile olid mul mõned päris huvitavad momendid. Igasugune tahe ja mõte midagi teha läks ära. Mõtlesin kõigile oma unistusele ja küsisin endalt: milleks küll? Mida see mulle annab? Mida see teistele annab? Ja jõudsin järeldusele, et kõik on jumala mõttetu, ja et ma ei saa nagunii oma unistuste realiseerimisega mitte kunagi hakkama. Sest need on lihtsalt nii mõttetud ja ajuvabad ja võimatud saavutada ja kasutud pealekauba.
...
...
...
Otse loomulikult oli tegemist lihtsalt meeltesegadusega. Ega ma mingi värdjas ei ole, et endasse ei usu. :D
(See ei olnud vihje sellele, et need, kes endasse ei usu, on värdjad. Sorri.)
Friday, April 13, 2007
Pesupulbriooper
Suurem osa päevast on möödas. Jumal tänatud. Kõige parem ja samaaegaselt ka kõige hullem osa on aga alles ees. Oijeerum.
Mul ei ole tegelikult mitte midagi eriti tarka öelda. Millegipärast paistavad teised inimesed oma blogides alati mingit übertarka ja sügavat juttu nagu kahurist välja loopivat. Mina aina mõtlen ja mõtlen ja mitte midagi ei tule.
Juua tahaks.
Mul ei ole tegelikult mitte midagi eriti tarka öelda. Millegipärast paistavad teised inimesed oma blogides alati mingit übertarka ja sügavat juttu nagu kahurist välja loopivat. Mina aina mõtlen ja mõtlen ja mitte midagi ei tule.
Juua tahaks.
Wednesday, April 11, 2007
Monday, April 09, 2007
Ma olen natuke haige. Füüsiliselt. Jajah.
Inimesed saavad asjadest huvitavalt aru. Väga huvitavalt.
Mina aga ei saa sellest aru, miks on nii raske olla hea sõber (või hea tuttavgi) inimesega, kelle maailmavaade on sinu omast erinev. Mina saan sellega hakkama. Pole alati saanud, aga ma edenen.
Ah jaa, see on ju sellepärast, et ma TAHAN inimestega hästi läbi saada ja leian, et kõigil on õigus elust täpselt selline filosoofia arendada nagu nad ise tahavad, olgu see minu omast nii erinev kui tahes, ja et neil võib selle juureska õigus olla.
Teate mis on eriti ajuvaba?
Mitte mingit halli massi ei olegi ju olemas.
See on lihtsalt kellegi poolt välja mõeldud termin, mis pani seda Kedagi end erilisemana tundma.
Aga kõik on ju erilised. Kõik on erinevad. See, et me samu asju teeme (võib-olla isegi samal kellaajal) ei tähenda, et me mõtleme nende tegemise ajal samu mõtteid, et need äratavad meis samu emotsioone, et me elame samasuguseid elusid, tunneme samu inimesi (ja kui tunnemegi, siis kas me ikka tunneme neid samamoodi?), teame samu asju, usume samu asju.
Kõõõõiik on suhteline.
Blabla.
Sellest järeldub, et mingit universaalset tõde on raske leida. See on kindlasti kusagil olemas, aga seda püüda, sellest täielikult aru saada ei ole meie aja inimesel võimalik. Sest me kõik vaatame eri suunas ja arvame, et ainult see, mida meie näeme, on õige.
Isegi mina.
...
Aga kellelgi peab ju õigus olema?
Inimesed saavad asjadest huvitavalt aru. Väga huvitavalt.
Mina aga ei saa sellest aru, miks on nii raske olla hea sõber (või hea tuttavgi) inimesega, kelle maailmavaade on sinu omast erinev. Mina saan sellega hakkama. Pole alati saanud, aga ma edenen.
Ah jaa, see on ju sellepärast, et ma TAHAN inimestega hästi läbi saada ja leian, et kõigil on õigus elust täpselt selline filosoofia arendada nagu nad ise tahavad, olgu see minu omast nii erinev kui tahes, ja et neil võib selle juureska õigus olla.
Teate mis on eriti ajuvaba?
Mitte mingit halli massi ei olegi ju olemas.
See on lihtsalt kellegi poolt välja mõeldud termin, mis pani seda Kedagi end erilisemana tundma.
Aga kõik on ju erilised. Kõik on erinevad. See, et me samu asju teeme (võib-olla isegi samal kellaajal) ei tähenda, et me mõtleme nende tegemise ajal samu mõtteid, et need äratavad meis samu emotsioone, et me elame samasuguseid elusid, tunneme samu inimesi (ja kui tunnemegi, siis kas me ikka tunneme neid samamoodi?), teame samu asju, usume samu asju.
Kõõõõiik on suhteline.
Blabla.
Sellest järeldub, et mingit universaalset tõde on raske leida. See on kindlasti kusagil olemas, aga seda püüda, sellest täielikult aru saada ei ole meie aja inimesel võimalik. Sest me kõik vaatame eri suunas ja arvame, et ainult see, mida meie näeme, on õige.
Isegi mina.
...
Aga kellelgi peab ju õigus olema?
Friday, March 30, 2007
Vigade parandus
Kaks inimest, keda taga nutta. Ma nägin ühte neist täna unes.
Tegelikult on üks neist ikka olulisem, aga teine on mu ellu lihtsalt nii suurepäraselt pealiskaudse, aga soojust ja ausust täis jälje jätnud, et mõtet temaga enam mitte kunagi kohtumisest on raske taluda.
Tegelikult on üks neist ikka olulisem, aga teine on mu ellu lihtsalt nii suurepäraselt pealiskaudse, aga soojust ja ausust täis jälje jätnud, et mõtet temaga enam mitte kunagi kohtumisest on raske taluda.
Wednesday, March 28, 2007
Kopp ees
Jees, see kõik on äge.
Hämmastavalt lihtne on ebameeldivatele asjadele mitte mõelda. Kusjuures probleemile mittemõtlemine ei ole veel probleemi ignoreerimine. Ja tegelikult võib probleem seda ignoreerides ära ka minna, kui ikka väga hoolega ignoda.
Lahendused on olemas enne kui probleemid.
Lahendused on alati kusagil olemas, sest ei ole ju ka küsimust ilma vastuseta.
Uu, ma olen nii diip.
Või siis üritan äärmiselt tarka paska suust välja ajada ja jätan endast ülimalt idiootliku mulje. Otsustage ise.
Läheks lahterdaks natuke inimesi.
Hämmastavalt lihtne on ebameeldivatele asjadele mitte mõelda. Kusjuures probleemile mittemõtlemine ei ole veel probleemi ignoreerimine. Ja tegelikult võib probleem seda ignoreerides ära ka minna, kui ikka väga hoolega ignoda.
Lahendused on olemas enne kui probleemid.
Lahendused on alati kusagil olemas, sest ei ole ju ka küsimust ilma vastuseta.
Uu, ma olen nii diip.
Või siis üritan äärmiselt tarka paska suust välja ajada ja jätan endast ülimalt idiootliku mulje. Otsustage ise.
Läheks lahterdaks natuke inimesi.
Tuesday, March 27, 2007
Pingviinide türannia on teel
Ja kui keegi tunneb, et inimesed temast aina kaugenevad, siis tegelikult on ikka tema see, kes teistest eemale triivib ja mingil hetkel avastavad kõik, et nad ei oska enam olla nende lähedal, kes on neile kallid.
Ja siis on neil valus.
Aga pole probleemi. Sest tegelikult on kõigil nagunii ainult üks inimene, keda nad päriselt taga nutavad ja see üks inimene teab seda tegelikult, aga ei saa midagi parata, sest ta on nii paganama kaugel...
P.S. Ja ma luban (et üritan teha nii), et see jääb minu viimaseks enesehaletsuslikuks postituseks siin blogis for ever.
Ja siis on neil valus.
Aga pole probleemi. Sest tegelikult on kõigil nagunii ainult üks inimene, keda nad päriselt taga nutavad ja see üks inimene teab seda tegelikult, aga ei saa midagi parata, sest ta on nii paganama kaugel...
P.S. Ja ma luban (et üritan teha nii), et see jääb minu viimaseks enesehaletsuslikuks postituseks siin blogis for ever.
Monday, March 19, 2007
"Kui sul on täisväärtuslik elu, saab sinust 10 paberit WC-rulli."
Kuna selle lause autor ei taha, et tema nimi avalikustataks, siis ma seda ei tee. Aga on ju osav?
Kadrinas oli hämmastav. Igat pidi. Siseringi laiali saatmise uudis ei olnud minule tõenäoliselt nii mõjuv kui neile, kes seal palju kauem on olnud. Juba esimestel momentidel oli näha, kuidas see tegelikult vaid tõestas, et sinna kuuluvad inimesed on sõbrad ka ilma siseringita.
Kirjutasin eile laulu.
Magamatus on hevi. Täna öösel ma vaevalt eriti magada saan, sest, nagu mõned ehk kuulnud on, toimuvad minu juures täna-homme Elesgali mitteametlikud kevadpäevad.
Ja mu hing on rahul. Sest nüüd saan ma muuhulgas ka iseendast aru. Ja teised ka. Ja ma saan jälle natuke rohkem teistest aru.
Tegelikult tunnen ma ennast kohutavalt süüdi, sest ma olen oma põhimõtetele viimasel ajal väga vastu elanud. Ja peale selle olen märkamata jätnud nii mõnegi inimese nende muredes, keda ei tohiks tähele panemata jätta, sest nad on palju paremat väärt.
Tuleb hakata teistmoodi elama.
Kadrinas oli hämmastav. Igat pidi. Siseringi laiali saatmise uudis ei olnud minule tõenäoliselt nii mõjuv kui neile, kes seal palju kauem on olnud. Juba esimestel momentidel oli näha, kuidas see tegelikult vaid tõestas, et sinna kuuluvad inimesed on sõbrad ka ilma siseringita.
Kirjutasin eile laulu.
Magamatus on hevi. Täna öösel ma vaevalt eriti magada saan, sest, nagu mõned ehk kuulnud on, toimuvad minu juures täna-homme Elesgali mitteametlikud kevadpäevad.
Ja mu hing on rahul. Sest nüüd saan ma muuhulgas ka iseendast aru. Ja teised ka. Ja ma saan jälle natuke rohkem teistest aru.
Tegelikult tunnen ma ennast kohutavalt süüdi, sest ma olen oma põhimõtetele viimasel ajal väga vastu elanud. Ja peale selle olen märkamata jätnud nii mõnegi inimese nende muredes, keda ei tohiks tähele panemata jätta, sest nad on palju paremat väärt.
Tuleb hakata teistmoodi elama.
Friday, March 16, 2007
Aia
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Mul on vist kusagilt valus.
P.S. Tahaks kedagi armastada või midagi. Vabatahtlikke?
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Aia.
Mul on vist kusagilt valus.
P.S. Tahaks kedagi armastada või midagi. Vabatahtlikke?
Tuesday, March 13, 2007
Natuke vingumist
Varem mõtlesin, et küll oleks tore, kui oleks keegi, kes topiks oma õla alla, kui pea norgu vajub või une tulles teki peale paneb ja siis vaatab, kuidas ma magan või midagi.
Oleks küll tore.
Aga ma oskan iseendale ka selline inimene olla. Kui kedagi teist pole, siis ei jää muud lihtsalt üle. Peale selle näen ma rõve välja, kui ma magan.
Mulle käib närvidele see, kuidas mõned inimesed ei saa aru, mis neil käes on. Nad võivad mõista, et see on hea, aga nad ei suuda seda headust ja kõike muud sellega kaasnevat tegelikult mõista. Nad ei saa aru. Ja kõige kohutavam on, et nad ei saa aru, et nad ei saa aru. Ja kui püüda neile seda selgitada, vaatavad nad sind lolli näoga, solvuvad ja lähevad sind kellegi juurde taga rääkima.
Ma-sen-dav.
Positiivsematel teemadel nii palju, et kevad on käes!! :) Ma juba tunnen, kuidas muutused väljaspool on seesmisele olemisele mõjuma hakanud. Oujeah. Olge teie ka toredad ja puha, ning palvetagem, et Deira saab lähemal ajal Interneti ja saab hakata tihemini oma blogisse postitama. Sest see on lõbus.
Oleks küll tore.
Aga ma oskan iseendale ka selline inimene olla. Kui kedagi teist pole, siis ei jää muud lihtsalt üle. Peale selle näen ma rõve välja, kui ma magan.
Mulle käib närvidele see, kuidas mõned inimesed ei saa aru, mis neil käes on. Nad võivad mõista, et see on hea, aga nad ei suuda seda headust ja kõike muud sellega kaasnevat tegelikult mõista. Nad ei saa aru. Ja kõige kohutavam on, et nad ei saa aru, et nad ei saa aru. Ja kui püüda neile seda selgitada, vaatavad nad sind lolli näoga, solvuvad ja lähevad sind kellegi juurde taga rääkima.
Ma-sen-dav.
Positiivsematel teemadel nii palju, et kevad on käes!! :) Ma juba tunnen, kuidas muutused väljaspool on seesmisele olemisele mõjuma hakanud. Oujeah. Olge teie ka toredad ja puha, ning palvetagem, et Deira saab lähemal ajal Interneti ja saab hakata tihemini oma blogisse postitama. Sest see on lõbus.
Thursday, March 01, 2007
Positiivsus
Viimasel ajal on olnud hea olla. Ma olen õppinud oma mõtteid kontrollima, ja seeläbi ka emotsioone ohjes hoidma. Te ehk kujutate ette, kui meeldiv see võib olla. Ei mingit üleliigset energiakulu mingi mõttetu tõmblemise ja vingumise ja närvitsemise peale. Elu on sipelgasiil.
Mul pole tegelikult midagi, millest kirjutada, kui aus olla. Ei ole viimasel ajal midagi erilist keelel ja meelel olnud, mida ilmtingimata jagama peaks teiega. Aga andke mulle ideid. Küsige minu arvamust mõne raamatu kohta või midagi. Mu To Read List ongi hakanud lühikeseks jääma. Seal on veel ainult 4 lugemata raamatut, millest üks on mul hetkel pooleli. Terry Pratchett. Yeah.
Kes tuleb minuga 2009. aastal San Fransiscosse? Või New Yorki. Või Londonisse. Või Pariisi. Või Marseille'sse. Või Nice'i. Või Cannes'i. Kuhu iganes elu mind (meid) viib või kuhu ma (me) minna otsustan. Anyone?
Tegelikult pole mul teile rohkem mitte midagi tarka öelda. Olge positiivsed; kui paha tuju tuleb, siis öelge endale, et te olete rase tarakan, siputage oma käsi ja kujutage ette, et need on teie tarakanijalad. Kohe läheb tuju heaks, ausõna. Kui ei usu, proovige järgi. Efekti suurendamiseks võite toas ringi ka hüpata.
See oleks siis kõik praeguseks. Baibai.
Ma olen rase tarakan, taruiraruiraraa...
Mul pole tegelikult midagi, millest kirjutada, kui aus olla. Ei ole viimasel ajal midagi erilist keelel ja meelel olnud, mida ilmtingimata jagama peaks teiega. Aga andke mulle ideid. Küsige minu arvamust mõne raamatu kohta või midagi. Mu To Read List ongi hakanud lühikeseks jääma. Seal on veel ainult 4 lugemata raamatut, millest üks on mul hetkel pooleli. Terry Pratchett. Yeah.
Kes tuleb minuga 2009. aastal San Fransiscosse? Või New Yorki. Või Londonisse. Või Pariisi. Või Marseille'sse. Või Nice'i. Või Cannes'i. Kuhu iganes elu mind (meid) viib või kuhu ma (me) minna otsustan. Anyone?
Tegelikult pole mul teile rohkem mitte midagi tarka öelda. Olge positiivsed; kui paha tuju tuleb, siis öelge endale, et te olete rase tarakan, siputage oma käsi ja kujutage ette, et need on teie tarakanijalad. Kohe läheb tuju heaks, ausõna. Kui ei usu, proovige järgi. Efekti suurendamiseks võite toas ringi ka hüpata.
See oleks siis kõik praeguseks. Baibai.
Ma olen rase tarakan, taruiraruiraraa...
Monday, February 19, 2007
Kõik on tegelikult minu enda süü. Kõik mu õnnetus. Ma pean nüüd ise sellega hakkama saama.
Teistele inimestele ma ei kurda, sest neil on minutagi piisavalt probleeme. Tihtipeale on suurimaks probleemiks seesamune, et keegi ei viitsi neid kuulata omaenda probleemide pärast.
Inimene on ikka üks jube egotsentriline loom.
Näiteks seegi, kuidas ma praegu olen siin, ja ehkki ma võiksin seda võimalust, seda blogi kasutada millekski palju kasulikumaks, produktiivsemaks ja sügavamaks, räägin ma siin ikkagi ainult iseendast, heietan kogu aeg samu probleeme otsast otsani läbi ja jõuan iga kord täpselt samadele arusaamadele.
Igaühel on rääkida ainult üks lugu. Ja nad üritavad seda lugu rääkida võimalikult paljudes erinevates ... näh, mul ei tule see sõna meelde praegu. Teate küll, teatritükkide kohta öeldakse vahel: "Jaa, selle lavastaja ___ selle ja selle kirjaniku teosest on ikka huvitav ja omapärane."
See on mingi hästi keeruline sõna.
Kes välja mõtleb, saab mu käest pulgakommi.
Aga mul hakkab paremini minema, sest midagi muud ei jää mul üle lihtsalt. Ja teil ka mitte. Teie õnn ja õnnetus on täielikult teie enda kätes. Kui miski/keski ei meeldi, saage sellest/temast lahti. Kui see pole võimalik, kannatage natuke. Ja võtke teadmiseks, et kui te võtate teadmiseks, et mingi lahendus tuleb alati, kui piisavalt kõvasti uskuda, ja kui te selle teadmise järgi ka käitute, siis lahendus tulebki. Vot tak.
(Jälle midagi mõttetut ja äärmiselt vastikult enesekeskset Deiralt, teie ustavalt egoistilt, kes avastas täna, et hoolimata oma laiahaardelistest teadmistest teemal "Kõik inimesed on egoistid, bläblä", arvab ta ikka, et kogu maailm peab keerlema tema ümber.)
Nõme, kas pole.
EDIT ülelugemisel: Mulle tuli see sõna meelde. Interpretatsioon. Te ei saagi nüüd pulgakommi.
Teistele inimestele ma ei kurda, sest neil on minutagi piisavalt probleeme. Tihtipeale on suurimaks probleemiks seesamune, et keegi ei viitsi neid kuulata omaenda probleemide pärast.
Inimene on ikka üks jube egotsentriline loom.
Näiteks seegi, kuidas ma praegu olen siin, ja ehkki ma võiksin seda võimalust, seda blogi kasutada millekski palju kasulikumaks, produktiivsemaks ja sügavamaks, räägin ma siin ikkagi ainult iseendast, heietan kogu aeg samu probleeme otsast otsani läbi ja jõuan iga kord täpselt samadele arusaamadele.
Igaühel on rääkida ainult üks lugu. Ja nad üritavad seda lugu rääkida võimalikult paljudes erinevates ... näh, mul ei tule see sõna meelde praegu. Teate küll, teatritükkide kohta öeldakse vahel: "Jaa, selle lavastaja ___ selle ja selle kirjaniku teosest on ikka huvitav ja omapärane."
See on mingi hästi keeruline sõna.
Kes välja mõtleb, saab mu käest pulgakommi.
Aga mul hakkab paremini minema, sest midagi muud ei jää mul üle lihtsalt. Ja teil ka mitte. Teie õnn ja õnnetus on täielikult teie enda kätes. Kui miski/keski ei meeldi, saage sellest/temast lahti. Kui see pole võimalik, kannatage natuke. Ja võtke teadmiseks, et kui te võtate teadmiseks, et mingi lahendus tuleb alati, kui piisavalt kõvasti uskuda, ja kui te selle teadmise järgi ka käitute, siis lahendus tulebki. Vot tak.
(Jälle midagi mõttetut ja äärmiselt vastikult enesekeskset Deiralt, teie ustavalt egoistilt, kes avastas täna, et hoolimata oma laiahaardelistest teadmistest teemal "Kõik inimesed on egoistid, bläblä", arvab ta ikka, et kogu maailm peab keerlema tema ümber.)
Nõme, kas pole.
EDIT ülelugemisel: Mulle tuli see sõna meelde. Interpretatsioon. Te ei saagi nüüd pulgakommi.
Tuesday, February 13, 2007
Mõtlesin, et peaks kirjutama midagi.
Pole ammu teile endast märku andnud.
Jah.
Tegelikult pole mul suurt midagi öeldagi. Kõik, mis vaja, on juba ammu ära öeldud neile, kellele peab.
Jah.
Viimasel ajal tilgub nagu kusagilt heast peast tekkinud reservist vaevaliselt (aga märgatavalt) energiat juurde, nii et ma ei tunnegi end iga päev, nagu oleksin suremas (eks see ole see Dynamisan). Välja arvatud täna. Täna ma otsustasin haigeks jääda ja halvasti tegin, sest halva enesetunde tõttu jäin hiljaks matemaatika tundi ja ei saanud ette teha homset tööd, mille pärast ma üldse täna kooli otsustasin ennast vedada. Ärge jääge haigeks, lapsed.
Sel nädalavahetusel sain teada kõige efektiivsema vahendi olemaks elus õnnelik ja saavutamaks oma eesmärke. Eluga tuleb mängida (või tantsida). Aga tuleb mängida nagu laps, mitte nagu täiskasvanu. Mängida tuleb mängulusti enese pärast, mitte tulemuse peale. Elus ei saa võita. Elu ei saa võita. Eluga tuleb mängida. Kui elul on sinuga lõbus, on sinul eluga ka lõbus. It's a give-and-receive kinda thing.
Ja seda ma peangi õppima tegema. Mängima mängu mängu pärast. Teie ka. Meie edukusele orienteeritud maailmas on see ehk raske, aga muudmoodi ellu jääda tundub minu jaoks igatahes veel raskem.
Jah.
Tegelikult pole mul suurt midagi öeldagi. Kõik, mis vaja, on juba ammu ära öeldud neile, kellele peab.
Jah.
Viimasel ajal tilgub nagu kusagilt heast peast tekkinud reservist vaevaliselt (aga märgatavalt) energiat juurde, nii et ma ei tunnegi end iga päev, nagu oleksin suremas (eks see ole see Dynamisan). Välja arvatud täna. Täna ma otsustasin haigeks jääda ja halvasti tegin, sest halva enesetunde tõttu jäin hiljaks matemaatika tundi ja ei saanud ette teha homset tööd, mille pärast ma üldse täna kooli otsustasin ennast vedada. Ärge jääge haigeks, lapsed.
Sel nädalavahetusel sain teada kõige efektiivsema vahendi olemaks elus õnnelik ja saavutamaks oma eesmärke. Eluga tuleb mängida (või tantsida). Aga tuleb mängida nagu laps, mitte nagu täiskasvanu. Mängida tuleb mängulusti enese pärast, mitte tulemuse peale. Elus ei saa võita. Elu ei saa võita. Eluga tuleb mängida. Kui elul on sinuga lõbus, on sinul eluga ka lõbus. It's a give-and-receive kinda thing.
Ja seda ma peangi õppima tegema. Mängima mängu mängu pärast. Teie ka. Meie edukusele orienteeritud maailmas on see ehk raske, aga muudmoodi ellu jääda tundub minu jaoks igatahes veel raskem.
Wednesday, January 31, 2007
Bla. Viimasel ajal olen ma ennast kuidagi jubedalt üksikuna tundma hakanud. Ja ma mõtlen kogu aeg inimeste peale ja põen nende pärast ja lasen neil ennast närvi ajada. Eriti just ühel, kellel pole tarvis muud midagi, kui mulle üks telefonikõne teha ja mul on juba kuu aja annus teda kätte saadud. Pole isegi seda vaja. Ta ajab mind närvi juba sellega, et ma lihtsalt tean, kuidas ta on nii lõputult veendunud, et ta on Eriline. Et ta on Isiksus. Et ta Paistab Välja, Sest Ta On Niivõrd Silmapaistev Ja Eriline Ja Unustamatu.
Jah, silmapaistev on ta küll, aga ainult selle poolest, et ta mitte midagi kunagi lõpetada ei suuda ja et ta suudab enda isiksust vaid teiste inimeste kaudu realiseerida. Ta ei oska iseseisvalt olla. Tal on vaja, et teised oleksid veendunud ja talle kogu aeg kinnitaksid, kui eriline ta on, et ta suudaks ennast tunda olemasoleva isiksusena. Ja ehkki tema jutust see otseselt ei väljendu, suudab igaüks, kes teda natuke hoolikamalt kuulab, ridade vahelt välja lugeda, et ta on üks äärmiselt, tohutult, kirjeldamatult, meeletult EGOISTLIK inimene. Tema ego on nii suur, et see käib mul järel isegi siis, kui ma temast kilomeetrite kaugusel olen. Vastik, vastik, vastik. Ja ma tahaks talle nii väga seda kõike otse näkku öelda, mitte siin niimoodi jahuda, aga mul on juba selle sama inimesega sarnase olukorraga seoses kogemusi, nii et ma võin sajaprotsendilise kindlusega öelda, et esimene asi, mida ta tegema läheks pärast seda, kui ta on mulle kuulutanud, kuidas ta mind üldse ei vaja ja kuidas ma talle kogu aeg ainult haiget teen, on see, et ta jookseb kellegi juurde mind taga rääkima. Ja ta jääbki seda tegema seni, kuni mul asjast kopa ette viskab ja ma üritan ära leppida või temaga uue sõnasõja ette võtan.
Nii. Nüüd ma olen õnnelik, sain selle südamelt ära.
Kuidas teil kõigil läheb? Võtke minuga ühendust, helistage mulle keset ööd, mida iganes. Andke mulle endast märku, palun! Sest teid kõiki on liiga palju (ja mina liiga tuulepea), et ma jõuaks teie kõigiga ise pidevalt suhelda ja järje peal olla. Eriti, kuna mu telefoniarve seda väga ei kannata.
NB!
Inimesed, keda ma tahan enda juures näha sel nädalavahetusel, kui nad vähegi saavad, tahavad ja viitsivad tulla: Goblin, Galatea, Dani, Mialee, Riion, Mari (põhh). Arvestage sellega, et te peaksite siis ööseks kah jääma, sest ma elan nüüd kesklinnast kaaaaauuuuuugeeeeeellllllllll. Helistage mulle? *näeb armas välja ja loodab, et keegi tuleb ka*
Mängiks DnD-d, teeks nalja, ma toidaks teid ja oleks muidu tore. :)
Tänan tähelepanu eest,
Deira
Jah, silmapaistev on ta küll, aga ainult selle poolest, et ta mitte midagi kunagi lõpetada ei suuda ja et ta suudab enda isiksust vaid teiste inimeste kaudu realiseerida. Ta ei oska iseseisvalt olla. Tal on vaja, et teised oleksid veendunud ja talle kogu aeg kinnitaksid, kui eriline ta on, et ta suudaks ennast tunda olemasoleva isiksusena. Ja ehkki tema jutust see otseselt ei väljendu, suudab igaüks, kes teda natuke hoolikamalt kuulab, ridade vahelt välja lugeda, et ta on üks äärmiselt, tohutult, kirjeldamatult, meeletult EGOISTLIK inimene. Tema ego on nii suur, et see käib mul järel isegi siis, kui ma temast kilomeetrite kaugusel olen. Vastik, vastik, vastik. Ja ma tahaks talle nii väga seda kõike otse näkku öelda, mitte siin niimoodi jahuda, aga mul on juba selle sama inimesega sarnase olukorraga seoses kogemusi, nii et ma võin sajaprotsendilise kindlusega öelda, et esimene asi, mida ta tegema läheks pärast seda, kui ta on mulle kuulutanud, kuidas ta mind üldse ei vaja ja kuidas ma talle kogu aeg ainult haiget teen, on see, et ta jookseb kellegi juurde mind taga rääkima. Ja ta jääbki seda tegema seni, kuni mul asjast kopa ette viskab ja ma üritan ära leppida või temaga uue sõnasõja ette võtan.
Nii. Nüüd ma olen õnnelik, sain selle südamelt ära.
Kuidas teil kõigil läheb? Võtke minuga ühendust, helistage mulle keset ööd, mida iganes. Andke mulle endast märku, palun! Sest teid kõiki on liiga palju (ja mina liiga tuulepea), et ma jõuaks teie kõigiga ise pidevalt suhelda ja järje peal olla. Eriti, kuna mu telefoniarve seda väga ei kannata.
NB!
Inimesed, keda ma tahan enda juures näha sel nädalavahetusel, kui nad vähegi saavad, tahavad ja viitsivad tulla: Goblin, Galatea, Dani, Mialee, Riion, Mari (põhh). Arvestage sellega, et te peaksite siis ööseks kah jääma, sest ma elan nüüd kesklinnast kaaaaauuuuuugeeeeeellllllllll. Helistage mulle? *näeb armas välja ja loodab, et keegi tuleb ka*
Mängiks DnD-d, teeks nalja, ma toidaks teid ja oleks muidu tore. :)
Tänan tähelepanu eest,
Deira
Friday, January 19, 2007
Ilusad asjad ja mõttega maailm
Väikesed asjad ei ole need, mis loevad. Inimesed on need, kes loevad. Sinu mõtted on need, mis loevad. Sinu tunded loevad. See, kuidas sa maailma näed ja tajud loeb, sest sellest oleneb, milliseid inimesi sa tajud ja näed, ja millised sinu jaoks lihtsalt on kusagil olemas, ilma, et sul neist suurt midagi oleks.
Täna, kui ma jala koolist koju tulin, juhtus minuga midagi äärmiselt kummalist (ja ilusat). Ma tajusin asju. Esimest korda üle pika aja nägin ja tundsin ja mõistsin ma kõike täpselt sellisena, nagu see tegelikult on. Ma vaatasin inimesi ja nägin, kuidas nad on osa minust ja mina osa neist. Ma vaatasin seinu. Ma vaatasin maju. Ma nägin, mis nad tegelikult on. Ma nägin nende hinge. Ma vaatasin maja ja ei näinud lihtsalt maja. Ma nägin seda, mis see maja on.
Lund sadas, ma kuulasin muusikat, kõndisin ja lihtsalt vaatasin asju. Ja nautisin seda võimalust kõike jälle nii selgelt näha. Ma tean, et ma suudaksin seda igal ajal, kui ainult tahaksin ja oma mõtted piisavalt argipäevast eemale viiksin, kuid enamasti unustan ma selle ära. Ja nii ma siis käin päevast päeva mööda tänavaid ja mõtlen, et milleks ma seda kõike õigupoolest teen. Tänane oli aga erinev ja seeläbi järjekordne tõestus faktile, et ma olen Siin (just Siin ja mitte Seal) põhjusega. :)
Ma ei tea, kas ma olen mingi värdjas või midagi, et ma nii totaalselt veendunud olen, et see maailm, kus me elame, on tegelikult nii ilus ja hea, et üks inimhing seda vaevalt hoomata suudab. Enamik meist on võimeline keskenduma ainult kõigele halvale, mis kunagi juhtunud on, mis praegu toimub ja mis tulevikus veel tulla võib. Nii tehes jäetakse aga kõrvale kõik need vihjed ja võimalused, mis me saame. Kes teab, ehk oleksid sa täna sealsamas Harju tänava nurga peal kohanud inimest, kellest saanuks sinu edasise elu mõte ja kese, kui sa poleks nii veendunult enese ette vahtinud ja ainiti mõelnud sellest, kui sitt päev oli sul täna tööl või koolis või kuidas sa pead nüüd koju minema ja seal 110 telefonikõnet võtma, enne kui tõeliselt puhkama saad asuda.
Katsuge hinnata seda hetke, mis teile on antud ja ärge kulutage iga oma päeva muretsemisele ja vingumisele. (Mõõdukas koguses võib seda muidugi teha, teen minagi, kuid piiri tuleb tunda.) Siis võivad imelised asjad end teile ilmutada.
Südamest,
Deira
Täna, kui ma jala koolist koju tulin, juhtus minuga midagi äärmiselt kummalist (ja ilusat). Ma tajusin asju. Esimest korda üle pika aja nägin ja tundsin ja mõistsin ma kõike täpselt sellisena, nagu see tegelikult on. Ma vaatasin inimesi ja nägin, kuidas nad on osa minust ja mina osa neist. Ma vaatasin seinu. Ma vaatasin maju. Ma nägin, mis nad tegelikult on. Ma nägin nende hinge. Ma vaatasin maja ja ei näinud lihtsalt maja. Ma nägin seda, mis see maja on.
Lund sadas, ma kuulasin muusikat, kõndisin ja lihtsalt vaatasin asju. Ja nautisin seda võimalust kõike jälle nii selgelt näha. Ma tean, et ma suudaksin seda igal ajal, kui ainult tahaksin ja oma mõtted piisavalt argipäevast eemale viiksin, kuid enamasti unustan ma selle ära. Ja nii ma siis käin päevast päeva mööda tänavaid ja mõtlen, et milleks ma seda kõike õigupoolest teen. Tänane oli aga erinev ja seeläbi järjekordne tõestus faktile, et ma olen Siin (just Siin ja mitte Seal) põhjusega. :)
Ma ei tea, kas ma olen mingi värdjas või midagi, et ma nii totaalselt veendunud olen, et see maailm, kus me elame, on tegelikult nii ilus ja hea, et üks inimhing seda vaevalt hoomata suudab. Enamik meist on võimeline keskenduma ainult kõigele halvale, mis kunagi juhtunud on, mis praegu toimub ja mis tulevikus veel tulla võib. Nii tehes jäetakse aga kõrvale kõik need vihjed ja võimalused, mis me saame. Kes teab, ehk oleksid sa täna sealsamas Harju tänava nurga peal kohanud inimest, kellest saanuks sinu edasise elu mõte ja kese, kui sa poleks nii veendunult enese ette vahtinud ja ainiti mõelnud sellest, kui sitt päev oli sul täna tööl või koolis või kuidas sa pead nüüd koju minema ja seal 110 telefonikõnet võtma, enne kui tõeliselt puhkama saad asuda.
Katsuge hinnata seda hetke, mis teile on antud ja ärge kulutage iga oma päeva muretsemisele ja vingumisele. (Mõõdukas koguses võib seda muidugi teha, teen minagi, kuid piiri tuleb tunda.) Siis võivad imelised asjad end teile ilmutada.
Südamest,
Deira
Limonaad
See on hämmastav. See on häiriv. See on ebaloogiline. Aga eelkõige tekitab see minus kerget vastikust ja pahameelt enda vastu.
Ma loen teiste bloge, või räägin inimestega teistest inimestest. Ma kuulan ja loen, kuidas mõnel on probleemid ja kõik on nende pärast mures. Teiste inimeste muredest ja probleemidest saab üllatavalt palju jutuainet.
Ja siis, mingil hetkel, keset seda teemat avastan ma, et ma igatsen taga aega, mil ka mul olid probleemid. Aega, mil need probleemid mul elada ei lasknud. Justkui ei suudaks ma iseennast või enda elu elamis- ja ümberjutustamisväärseks pidada, kui mul ei ole pidevalt midagi, mille pärast meeleheitel ja mustas masenduses olla.
Miks see nii on?
Ma ei saaks ju nende probleemide pärast rohkem tähelepanu, vähemalt positiivset tähelepanu mitte. Kedagi ei huvitaks nagunii piisavalt, et mind aidata või kuulata. (Ma olen ise samuti selles süüdi olnud - lühinägelikkus ja egoism on inimlikud.)
Milleks ma siis seda kõike tagasi tahan?
Ma surun selle tahtmise iga kord maha, kui seda tunnen, sest tean, et mul ei ole neid jamasid vaja, et olla täisväärtuslik inimene.
Vot.
Ma loen teiste bloge, või räägin inimestega teistest inimestest. Ma kuulan ja loen, kuidas mõnel on probleemid ja kõik on nende pärast mures. Teiste inimeste muredest ja probleemidest saab üllatavalt palju jutuainet.
Ja siis, mingil hetkel, keset seda teemat avastan ma, et ma igatsen taga aega, mil ka mul olid probleemid. Aega, mil need probleemid mul elada ei lasknud. Justkui ei suudaks ma iseennast või enda elu elamis- ja ümberjutustamisväärseks pidada, kui mul ei ole pidevalt midagi, mille pärast meeleheitel ja mustas masenduses olla.
Miks see nii on?
Ma ei saaks ju nende probleemide pärast rohkem tähelepanu, vähemalt positiivset tähelepanu mitte. Kedagi ei huvitaks nagunii piisavalt, et mind aidata või kuulata. (Ma olen ise samuti selles süüdi olnud - lühinägelikkus ja egoism on inimlikud.)
Milleks ma siis seda kõike tagasi tahan?
Ma surun selle tahtmise iga kord maha, kui seda tunnen, sest tean, et mul ei ole neid jamasid vaja, et olla täisväärtuslik inimene.
Vot.
Thursday, January 18, 2007
Häiriv
Üks kärbes istus tassiäärele (kus juhuslikult oli sees minu tee) ja lihtsalt suri seal ära. Mina ei teinud midagi. Sellel kärbsel polnud mitte midagi füüsiliselt viga, vähemalt pealtnäha. Ta lihtsalt istus seal, ei liigutanud ja kui ma ta maha pühkisin, oli ikka sama kange edasi.
Nagu wtf.
Nagu wtf.
Tuesday, January 16, 2007
Informaatika tunnis
Just nimelt. Ma saan isegi enam-vähem aru, mis me siin teeme. Probleem on lihtsalt selles, et ma klikkan asjadest kogu aeg mööda või unustan midagi teha, sest ma mõtlen parasjagu andunult kohvist. Ja sellest poolikust pitsast, mis mind kodus ootab. *nämm...*
Ikkagi.
Kui midagi natuke mõttekamat mu superigava elu kohta kuulda (tegelikult küll lugeda) tahate, siis palun väga. Ma jõudsin nimelt otsusele. Ma otsustasin, et eesti keeles kirjutades ma läbi ei löö ja hakkama ei saa. (Seda muidugi juhul, kui ma üldse hakkan tulevikus tegelema kirjutamisega, mis viimasel ajal muutub jälle aina tõenäolisemaks.) Eestis lihtsalt pole piisavalt võimalusi ja värki. Siin ei ela kirjutamisest ära. Mõelge nüüd ise, kui hea elu oleks siin elukutselisel kirjanikul, kui isegi 3000 raamatu suurused tiraažid on kirjastajale kui taevalik unenägu.
...
Off to Europe we go then.
Nüüd sai tund läbi, nii et ma kaon koju oma pitsat sööma.
P.S. See pole üldse oluline, aga ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Nimelt oli mul plaanis täna Briti nõukogusse minna ja raamatukokku tagasi viia see raamat, mille ma sealt eelmisel nädalal laenutasin, aga ei saanudki seda täna läbi. Häbi tunnistada lausa, aga ma olin täna liiga asjalik, et tundides kõrvaliste asjadega tegeleda.
Ikkagi.
Kui midagi natuke mõttekamat mu superigava elu kohta kuulda (tegelikult küll lugeda) tahate, siis palun väga. Ma jõudsin nimelt otsusele. Ma otsustasin, et eesti keeles kirjutades ma läbi ei löö ja hakkama ei saa. (Seda muidugi juhul, kui ma üldse hakkan tulevikus tegelema kirjutamisega, mis viimasel ajal muutub jälle aina tõenäolisemaks.) Eestis lihtsalt pole piisavalt võimalusi ja värki. Siin ei ela kirjutamisest ära. Mõelge nüüd ise, kui hea elu oleks siin elukutselisel kirjanikul, kui isegi 3000 raamatu suurused tiraažid on kirjastajale kui taevalik unenägu.
...
Off to Europe we go then.
Nüüd sai tund läbi, nii et ma kaon koju oma pitsat sööma.
P.S. See pole üldse oluline, aga ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Nimelt oli mul plaanis täna Briti nõukogusse minna ja raamatukokku tagasi viia see raamat, mille ma sealt eelmisel nädalal laenutasin, aga ei saanudki seda täna läbi. Häbi tunnistada lausa, aga ma olin täna liiga asjalik, et tundides kõrvaliste asjadega tegeleda.
Saturday, January 13, 2007
Ei midagi erilist
Ma üritasin täna oma matemaatika õpetajale selgeks teha, miks ma tahan Treffnerisse minna. Tema hakkas mulle selle peale seletama, et humanitaarsuund on ükskõik, millises koolis täiesti mõttetu, mingu ma parem seal kas reaalklassi või üldse Reaalkooli ja olgu mõnus.
Käige kanni.
Ma teen, mida ma tahan. Millal ma viimati allusin käsule ja tegin seda vabatahtlikult? Selliseid asju juhtub vaid siis, kui vastupidine mulle nii palju sitta kaela tooks, et selle koristamine rohkem vaeva nõuaks kui käsu kohene täitmine. Muidu - kõtt minu ego juurest.
On asjad, mida ma teen ja on asjad, mida ma ei tee - lihtsalt sellepärast. Ma ei tee neid, sest ma ei tee neid. See on ainus seletus, mis ma suudan sellele tuua. Mitte et ma neid teha ei tahaks, ma lihtsalt... ei tee. Ja kõik. Koduste töödega on näiteks nii. I don't do it. Why? Because I just don't do it.
Käige kanni.
Ma teen, mida ma tahan. Millal ma viimati allusin käsule ja tegin seda vabatahtlikult? Selliseid asju juhtub vaid siis, kui vastupidine mulle nii palju sitta kaela tooks, et selle koristamine rohkem vaeva nõuaks kui käsu kohene täitmine. Muidu - kõtt minu ego juurest.
On asjad, mida ma teen ja on asjad, mida ma ei tee - lihtsalt sellepärast. Ma ei tee neid, sest ma ei tee neid. See on ainus seletus, mis ma suudan sellele tuua. Mitte et ma neid teha ei tahaks, ma lihtsalt... ei tee. Ja kõik. Koduste töödega on näiteks nii. I don't do it. Why? Because I just don't do it.
Pealkiri
Apgreidisin. Nüüd ei näe ma kommentaarides nende nimesid, kes veel pole apgreidinud. Nime koha peal ütleb ainult "Anonymous". (Seega oleks tore, kui te igaks juhuks vähemalt mõnda aega lisaksite kommentaari lõppu oma nime.)
See ei ole lahe. Aga muidu paistab küll normaalne olevat.
Muide, öelge mulle, mis uuest template'ist arvate. Minu meelest on suhteliselt vinge.
Võib-olla teen mingi aeg postituse mõnel diipil ja sõgavamõttelisel (ma jätsin selle kirjavea sinna meelega, sest see kõlab nii lahedalt) teemal, et te kõik saaksite jälle lugeda ja õhates tõdeda, et ma olen ikka äärmiselt... diip või midagi.
See ei ole lahe. Aga muidu paistab küll normaalne olevat.
Muide, öelge mulle, mis uuest template'ist arvate. Minu meelest on suhteliselt vinge.
Võib-olla teen mingi aeg postituse mõnel diipil ja sõgavamõttelisel (ma jätsin selle kirjavea sinna meelega, sest see kõlab nii lahedalt) teemal, et te kõik saaksite jälle lugeda ja õhates tõdeda, et ma olen ikka äärmiselt... diip või midagi.
Thursday, January 11, 2007
Ma tahan aina enam siit ****** koolist kaduda.
Erik Ehasoo: Kuidas on võimalik koolis unistama õppida?
10.01.2007 00:01
Erik Ehasoo, Rocca al Mare kooli õpilane
Kuna olen lõpetanud Tallinna Inglise kolledžis põhikooli ja lõpetamas Rocca al Mare koolis keskkooli, on minult tihti küsitud: «Kumb kool on parem?». Kahjuks pole Eesti ühiskond vastuseks valmis – me tunneme Euroopa tuuli, kuid triivime siiski veel nõukogulikus laines.
Rocca al Mare kool (RaM) ja Tallinna Inglise kolledž (TIK) on mõlemad äärmuslikud – üks euroopaliku suhtumisega ja lapsesõbralik, teine nõukogudeaegne «eliitkool», mis võistleb Prantsuse lütseumiga esimese koha pärast Eesti «parimate» koolide TOPis.
Inglise kolledž andis mulle palju juurde – käitumisoskuse, distsipliini ja kohusetunde, tugevad algteadmised, kuid ei andnud midagi juurde isiksusena. Sain alles pärast koolist lahkumist aru, et olin vaid ühiskonna subjekt, osa süsteemist.
Võib öelda, et isiksusena sündisin alles kooli vahetades. Kõige hullem on see, et vabatahtlikult poleks ma kooli vahetanud. Mul puudus selleks lihtsalt julgus, sest lapsest saati oli mulle sisendatud, et kolledž on väga hea kool, mis tuleb igal juhul lõpetada, vastasel juhul pole lootust elus läbi lüüa. Loomulikult uskusin seda siiralt.
Siiski oli Rocca al Mare kooli sattumine minu lühikese elu paremaid sündmusi, mis võis juhtuda. Olles varem omandanud tugevad algteadmised ja kohusetunde, õpetas see kool kasvatama isiksust, ja mis veel tähtsam – õppisin unistama. Seda ei oleks endises koolis võinud ette kujutadagi.
Kõigi ühine «unistus» TIKis oli esialgu põhikooli, hiljem keskkooli eksamite sooritamine võimalikult rohkete punktidega, sest see tagavat sissepääsu igasse ülikooli ning see omakorda eduka elu. Kas peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks saada?
Ka Rocca al Mare koolil on puudusi, näiteks on see kadedamaid ja ihnemaid koole, mida tean. Kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub tavalistest munitsipaalkoolidest märksa sagedamini väitma, et neil ei ole raha.
Lohutust pakub aga see, et osa sellest rahast teeb mõne erivajadusega lapse elu paremaks ja inimväärsemaks, sest raha läheb ka selliste koolide rajamiseks, mis ei hakka kunagi kasumit tooma. Üldises plaanis on see siiski humaanne õppeasutus, mis kasvatab inimesi, mitte ei töötle ideaalseid mutreid ühiskonna jaoks.
Moto kui kvaliteettööstus?
Koole saab võrrelda ka motode järgi. RaMi moto «Unistused muudavad maailma» näitab selgelt, et kool pakub võimalust kasvatada arukaid ja õnnelikke ühiskonnategelasi.
TIKi moto «For Excellence We Strive» («Me püüdleme ideaalsuse poole») sobiks suurepäraselt näiteks mõne kvaliteetse autofirma või kalli tekstiilitootja motoks – töötame parima nimel.
Kõlab küll ahvatlevalt, sest kes ei tahaks ideaalset last, kuid siin on kaks probleemi.
Ent ükski inimene ei ole ideaalne, ning selle asemel et kõiki ühtlaselt «kuldseteks» lihvida, tuleks teadvustada iga inimese vigu ning arendada nende tugevamaid külgi.
Tänapäeval aga, eriti Euroopas ja mujal maailmas, hinnatakse järjest enam just isiksust, mitte omandatud kooliteadmisi, mida võib hõlpsasti asendada ka arvuti.
Möödunud aasta novembris esitas Eesti Õpilasesinduste Liit pöördumise, milles taunis koolide edetabelite avaldamist meedias. Pöördumine sai palju vastukaja, nii sellise suhtumise pooldajatelt kui ka vastastelt.
Väidan, et edetabelid ei ole iseenesest halvad, vaid suhtumine neisse on vale. Edetabeleid tehakse palju ning iga asja kohta. Koolide edetabel on asi, mis näitab hästi, kuidas kellelgi sel aastal eksamitel läks, kuid ei näita, kui hea mõni kool on.
Ligi 75 protsenti koolis antavatest teadmistest ei lähe inimesel kunagi elus vaja. Tõelisi teadmisi annavad kogemused ja elamused, mida õpilane saab koolivälisest tegevusest.
Eliitkoolid seda aga ei paku. Vähegi tavalisemal õpilasel, kellel ei tule kõik n-ö loomulikust intelligentsist, kulub kogu vaba aeg õppimisele. Näiteks minul oli põhikoolis vaba ainult reede õhtu. Laupäeval pidin jälle tööle hakkama, sest nagu õpetajad ütlesid: «Nädalavahetusel on ju aega õppida». Sama kehtis ka koolivaheaegade kohta. Nüüdseks olen aga koolivälise tööga saavutanud hindamatuid kogemusi ja väärtusi, mida ma Inglise kolledžis poleks iialgi omandanud.
Ilmekalt on õpiorgiat iseloomustanud Prantsuse lütseumi juht Lauri Leesi, kes ütleb, et suurimaks probleemiks on see, et 175 õppepäeva aastas ei saa pühendada õppetööle, vaid maha peab arvutama kõiksugused aktused ja näiteks ka Prantsuse suursaadiku visiidi kooli. Kuid mis võiks prantsuse keele kallakuga koolis õpilasi veel rohkem motiveerida, kui vestlus sellise inimesega ja temalt kogemuste saamine?
Kool näitamiseks
Koolis valitsevast õhkkonnast saab ehk kõige parema ülevaate avalikel esinemistel ning üritustel. Nii pakkus mulle suurepäraseid elamusi mitme Tallinna kooli kirikukontsertidel osalemine. Erinevused koolide vahel olid silmatorkavad.
Mitme «tavakooli» kontserdi ajal täitus vaid pool saalist, õpilased olid üsna ebaviisakad ja koorid ei paistnud silma erilise lauluoskusega. Prantsuse lütseum tõmbas tähelepanu oma erilise viisakuse ja vaoshoitusega. Kirik oli paksult rahvast täis, esinemiste ajal valitses täielik vaikus, koorid laulsid hästi ja üldse tundus kõik ideaalne, isegi liiga ideaalne.
Direktor Lauri Leesi tuli isiklikult varem kohale ning kinnitas pinkide külge sildid klasside istekohtadega. Hämmastav oli, kuidas Leesi korraldas pärast kontserdi lõppemist klass klassi haaval väljumise.
Pärast Prantsuse lütseumi tuli kirikusse RaM ning nende kahe kooli vahel oli hämmastav erinevus. Mäletan, et kui kolledžis käisin, oli kirikutraditsioon kohustus, kus pidi tunnikese vaikides vastu pidama. Keskkoolis on see muutunud aga rõõmsaks viimaseks koolipäevaks, mil saab sõpradele häid jõule soovida, koolikaaslasi esinemas näha ning õpetaja Jaagu huvitavat jõululugu kuulata.
Seda erinevust oli näha ka lütseumi õpilaste olekus: nende nägudelt ja suhtumisest peegeldus, et see oli kohustuslik üritus, kus pidi korralikult istuma ja ootama, mil see läbi saab.
Ka koorid olid erinevad. Lütseumi õpilased, kõik ühte vormi riietatud, püüdsid kramplikult sõnu meenutada. RaMilased aga naeratasid, liikusid rütmiga kaasa, tegid näpuga nipsu ja olid kuidagi märksa vabamad. Kindlasti ei saa öelda, et nad laulsid halvemini kui eelmise kooli koor.
Kõige hullem oli aga see, et kui RaMi koor oli publikuga ühel tasandil, sulandus oma sõpradega ühte, siis eliitkooli koor oli pandud esinema rõdule, kust enamik publikust neid ei näinudki ning see, kes tahtis näha, pidi üle õla vaatama.
Õnnelikud inimesed
Lauri Leesi on avalikult tunnistanud, et ei taha, et tema õpilastest saaksid lihttöölised. RaMi ideoloogia aga väidab, et tuleb teha seda, mida süda ütleb. Miks ei võiks inimene olla õnnelik kraavikaevaja, kui ta teab, et ei salli kunagi kontori- või laboritööd?
Eesti vajab ka lihttöölisi, kuid mis veel olulisem – Eesti vajab õnnelikke inimesi. Selle
märkamata jätmine viib meid ajude väljavoolu poole.
Isegi Eesti õpilased märgivad, et kasulikum on olla hea töömees kui kesise kõrghariduse omanik. Ning kas Lauri Leesi ja tema õpilased peaksid endid tähtsateks ja õnnelikeks, kui nende naaber saaks poole rohkem palka ning naabri tööpäevad lõpeksid ammu enne nende omi.
Siiski on mul hea meel, et kuigi RaMi kool pole edetabelis esimeste hulgas ning kooli õppemaks on tohutult suur, on see siiski üks kolmest koolist, kuhu ühele kohale kandideerib kõige rohkem inimesi.
Inimesed mõistavad, et see kooliharidus on väärt investeerimist. Samuti olen väga tänulik Inglise kolledžile saadud vundamendi eest. Tänan Rocca al Mare kooli nende tiibade eest, mis andsid mulle võimaluse vundamendilt õhku tõusta.
Arvamus
Lauri Leesi, Prantsuse lütseumi direktor:
Jääb mulje, et Inglise kolledž on õppimiskallakuga kool ning seega stagneerunud.
Ikka on ju teatud eas poisi jaoks oivaline õpetaja too, kes paneb napi vastuse eest hea hinde, ega anna kodus palju õppida. Inglise kolledžis Erikul nii häid õpetajaid polnud.
Rõõmustav on, et Erik leidis oma koha meie nii mitmepalgelisel haridusmaastikul.
Kool peaks olema spaahotelli tüüpi puhkekoht. Tarkuse omandamine on raske tööks. Et Erik õppis unistama just uues koolis, seda ma küll ei usu. Eks me kõik hakka teatud eas unistama, asugu see kool Tallinnas, Kärdlas või Nuustakul.
Toomas Kruusmägi, Inglise kolledži direktor:
Tunneme rõõmu, et noor inimene on saanud aru lihtsast asjast: õnn algab iseenesest ja koht õnnelikuks olemiseks on ainult dekoratsioon.
Mitmekesisus on vajalik nii bioloogilises kui ka sotsiaalses ja hariduslikus plaanis. Veelgi enam – mitmekesisus on rikkus.
Inimesed on erinevad, koolid on erinevad, riigid on erinevad, elukooslused on erinevad. Kõik see mitmekesisus on vaid tajude-kogemuste-ilmaelu rikastamiseks.
P.S. Palun vabandust, et ma ei ole lojaalne oma koolile ja mida iganes, aga ma ei saa sinna midagi parata, et olen 100% nõus artikli autoriga.
P.P.S. Allikas: http://postimees.ee/100107/esileht/arvamus/238234.php?r==
10.01.2007 00:01
Erik Ehasoo, Rocca al Mare kooli õpilane
Kuna olen lõpetanud Tallinna Inglise kolledžis põhikooli ja lõpetamas Rocca al Mare koolis keskkooli, on minult tihti küsitud: «Kumb kool on parem?». Kahjuks pole Eesti ühiskond vastuseks valmis – me tunneme Euroopa tuuli, kuid triivime siiski veel nõukogulikus laines.
Rocca al Mare kool (RaM) ja Tallinna Inglise kolledž (TIK) on mõlemad äärmuslikud – üks euroopaliku suhtumisega ja lapsesõbralik, teine nõukogudeaegne «eliitkool», mis võistleb Prantsuse lütseumiga esimese koha pärast Eesti «parimate» koolide TOPis.
Inglise kolledž andis mulle palju juurde – käitumisoskuse, distsipliini ja kohusetunde, tugevad algteadmised, kuid ei andnud midagi juurde isiksusena. Sain alles pärast koolist lahkumist aru, et olin vaid ühiskonna subjekt, osa süsteemist.
Võib öelda, et isiksusena sündisin alles kooli vahetades. Kõige hullem on see, et vabatahtlikult poleks ma kooli vahetanud. Mul puudus selleks lihtsalt julgus, sest lapsest saati oli mulle sisendatud, et kolledž on väga hea kool, mis tuleb igal juhul lõpetada, vastasel juhul pole lootust elus läbi lüüa. Loomulikult uskusin seda siiralt.
Siiski oli Rocca al Mare kooli sattumine minu lühikese elu paremaid sündmusi, mis võis juhtuda. Olles varem omandanud tugevad algteadmised ja kohusetunde, õpetas see kool kasvatama isiksust, ja mis veel tähtsam – õppisin unistama. Seda ei oleks endises koolis võinud ette kujutadagi.
Kõigi ühine «unistus» TIKis oli esialgu põhikooli, hiljem keskkooli eksamite sooritamine võimalikult rohkete punktidega, sest see tagavat sissepääsu igasse ülikooli ning see omakorda eduka elu. Kas peame elama selle nimel, et homme rikkaks saada? Miks mitte täna õnnelikuks saada?
Ka Rocca al Mare koolil on puudusi, näiteks on see kadedamaid ja ihnemaid koole, mida tean. Kool, kuhu iga õpilane maksab mitukümmend tuhat krooni aastas, kipub tavalistest munitsipaalkoolidest märksa sagedamini väitma, et neil ei ole raha.
Lohutust pakub aga see, et osa sellest rahast teeb mõne erivajadusega lapse elu paremaks ja inimväärsemaks, sest raha läheb ka selliste koolide rajamiseks, mis ei hakka kunagi kasumit tooma. Üldises plaanis on see siiski humaanne õppeasutus, mis kasvatab inimesi, mitte ei töötle ideaalseid mutreid ühiskonna jaoks.
Moto kui kvaliteettööstus?
Koole saab võrrelda ka motode järgi. RaMi moto «Unistused muudavad maailma» näitab selgelt, et kool pakub võimalust kasvatada arukaid ja õnnelikke ühiskonnategelasi.
TIKi moto «For Excellence We Strive» («Me püüdleme ideaalsuse poole») sobiks suurepäraselt näiteks mõne kvaliteetse autofirma või kalli tekstiilitootja motoks – töötame parima nimel.
Kõlab küll ahvatlevalt, sest kes ei tahaks ideaalset last, kuid siin on kaks probleemi.
Ent ükski inimene ei ole ideaalne, ning selle asemel et kõiki ühtlaselt «kuldseteks» lihvida, tuleks teadvustada iga inimese vigu ning arendada nende tugevamaid külgi.
Tänapäeval aga, eriti Euroopas ja mujal maailmas, hinnatakse järjest enam just isiksust, mitte omandatud kooliteadmisi, mida võib hõlpsasti asendada ka arvuti.
Möödunud aasta novembris esitas Eesti Õpilasesinduste Liit pöördumise, milles taunis koolide edetabelite avaldamist meedias. Pöördumine sai palju vastukaja, nii sellise suhtumise pooldajatelt kui ka vastastelt.
Väidan, et edetabelid ei ole iseenesest halvad, vaid suhtumine neisse on vale. Edetabeleid tehakse palju ning iga asja kohta. Koolide edetabel on asi, mis näitab hästi, kuidas kellelgi sel aastal eksamitel läks, kuid ei näita, kui hea mõni kool on.
Ligi 75 protsenti koolis antavatest teadmistest ei lähe inimesel kunagi elus vaja. Tõelisi teadmisi annavad kogemused ja elamused, mida õpilane saab koolivälisest tegevusest.
Eliitkoolid seda aga ei paku. Vähegi tavalisemal õpilasel, kellel ei tule kõik n-ö loomulikust intelligentsist, kulub kogu vaba aeg õppimisele. Näiteks minul oli põhikoolis vaba ainult reede õhtu. Laupäeval pidin jälle tööle hakkama, sest nagu õpetajad ütlesid: «Nädalavahetusel on ju aega õppida». Sama kehtis ka koolivaheaegade kohta. Nüüdseks olen aga koolivälise tööga saavutanud hindamatuid kogemusi ja väärtusi, mida ma Inglise kolledžis poleks iialgi omandanud.
Ilmekalt on õpiorgiat iseloomustanud Prantsuse lütseumi juht Lauri Leesi, kes ütleb, et suurimaks probleemiks on see, et 175 õppepäeva aastas ei saa pühendada õppetööle, vaid maha peab arvutama kõiksugused aktused ja näiteks ka Prantsuse suursaadiku visiidi kooli. Kuid mis võiks prantsuse keele kallakuga koolis õpilasi veel rohkem motiveerida, kui vestlus sellise inimesega ja temalt kogemuste saamine?
Kool näitamiseks
Koolis valitsevast õhkkonnast saab ehk kõige parema ülevaate avalikel esinemistel ning üritustel. Nii pakkus mulle suurepäraseid elamusi mitme Tallinna kooli kirikukontsertidel osalemine. Erinevused koolide vahel olid silmatorkavad.
Mitme «tavakooli» kontserdi ajal täitus vaid pool saalist, õpilased olid üsna ebaviisakad ja koorid ei paistnud silma erilise lauluoskusega. Prantsuse lütseum tõmbas tähelepanu oma erilise viisakuse ja vaoshoitusega. Kirik oli paksult rahvast täis, esinemiste ajal valitses täielik vaikus, koorid laulsid hästi ja üldse tundus kõik ideaalne, isegi liiga ideaalne.
Direktor Lauri Leesi tuli isiklikult varem kohale ning kinnitas pinkide külge sildid klasside istekohtadega. Hämmastav oli, kuidas Leesi korraldas pärast kontserdi lõppemist klass klassi haaval väljumise.
Pärast Prantsuse lütseumi tuli kirikusse RaM ning nende kahe kooli vahel oli hämmastav erinevus. Mäletan, et kui kolledžis käisin, oli kirikutraditsioon kohustus, kus pidi tunnikese vaikides vastu pidama. Keskkoolis on see muutunud aga rõõmsaks viimaseks koolipäevaks, mil saab sõpradele häid jõule soovida, koolikaaslasi esinemas näha ning õpetaja Jaagu huvitavat jõululugu kuulata.
Seda erinevust oli näha ka lütseumi õpilaste olekus: nende nägudelt ja suhtumisest peegeldus, et see oli kohustuslik üritus, kus pidi korralikult istuma ja ootama, mil see läbi saab.
Ka koorid olid erinevad. Lütseumi õpilased, kõik ühte vormi riietatud, püüdsid kramplikult sõnu meenutada. RaMilased aga naeratasid, liikusid rütmiga kaasa, tegid näpuga nipsu ja olid kuidagi märksa vabamad. Kindlasti ei saa öelda, et nad laulsid halvemini kui eelmise kooli koor.
Kõige hullem oli aga see, et kui RaMi koor oli publikuga ühel tasandil, sulandus oma sõpradega ühte, siis eliitkooli koor oli pandud esinema rõdule, kust enamik publikust neid ei näinudki ning see, kes tahtis näha, pidi üle õla vaatama.
Õnnelikud inimesed
Lauri Leesi on avalikult tunnistanud, et ei taha, et tema õpilastest saaksid lihttöölised. RaMi ideoloogia aga väidab, et tuleb teha seda, mida süda ütleb. Miks ei võiks inimene olla õnnelik kraavikaevaja, kui ta teab, et ei salli kunagi kontori- või laboritööd?
Eesti vajab ka lihttöölisi, kuid mis veel olulisem – Eesti vajab õnnelikke inimesi. Selle
märkamata jätmine viib meid ajude väljavoolu poole.
Isegi Eesti õpilased märgivad, et kasulikum on olla hea töömees kui kesise kõrghariduse omanik. Ning kas Lauri Leesi ja tema õpilased peaksid endid tähtsateks ja õnnelikeks, kui nende naaber saaks poole rohkem palka ning naabri tööpäevad lõpeksid ammu enne nende omi.
Siiski on mul hea meel, et kuigi RaMi kool pole edetabelis esimeste hulgas ning kooli õppemaks on tohutult suur, on see siiski üks kolmest koolist, kuhu ühele kohale kandideerib kõige rohkem inimesi.
Inimesed mõistavad, et see kooliharidus on väärt investeerimist. Samuti olen väga tänulik Inglise kolledžile saadud vundamendi eest. Tänan Rocca al Mare kooli nende tiibade eest, mis andsid mulle võimaluse vundamendilt õhku tõusta.
Arvamus
Lauri Leesi, Prantsuse lütseumi direktor:
Jääb mulje, et Inglise kolledž on õppimiskallakuga kool ning seega stagneerunud.
Ikka on ju teatud eas poisi jaoks oivaline õpetaja too, kes paneb napi vastuse eest hea hinde, ega anna kodus palju õppida. Inglise kolledžis Erikul nii häid õpetajaid polnud.
Rõõmustav on, et Erik leidis oma koha meie nii mitmepalgelisel haridusmaastikul.
Kool peaks olema spaahotelli tüüpi puhkekoht. Tarkuse omandamine on raske tööks. Et Erik õppis unistama just uues koolis, seda ma küll ei usu. Eks me kõik hakka teatud eas unistama, asugu see kool Tallinnas, Kärdlas või Nuustakul.
Toomas Kruusmägi, Inglise kolledži direktor:
Tunneme rõõmu, et noor inimene on saanud aru lihtsast asjast: õnn algab iseenesest ja koht õnnelikuks olemiseks on ainult dekoratsioon.
Mitmekesisus on vajalik nii bioloogilises kui ka sotsiaalses ja hariduslikus plaanis. Veelgi enam – mitmekesisus on rikkus.
Inimesed on erinevad, koolid on erinevad, riigid on erinevad, elukooslused on erinevad. Kõik see mitmekesisus on vaid tajude-kogemuste-ilmaelu rikastamiseks.
P.S. Palun vabandust, et ma ei ole lojaalne oma koolile ja mida iganes, aga ma ei saa sinna midagi parata, et olen 100% nõus artikli autoriga.
P.P.S. Allikas: http://postimees.ee/100107/esileht/arvamus/238234.php?r==
Tuesday, January 09, 2007
Vihane, ja põhjusega.
Tegelesin siin natuke blogide uurimisega. Järeldus, millele jõudsin, ajab närvi.
Tülgastavalt palju on mingeid haigeid wannabe'sid, kes arvavad, et nad on lõpp erilised ja lahedad. Nad saavad selle arvamise tõttu tähelepanu ja siis on nad õnnelikud ja nende ego on jälle toita saanud.
Ja millega nad siis seda kõike saavutavad? Millega nad tõestavad oma erilisust?
Nad kirjutavad oma blogis, lõpmatult, kuidas maailm on nende vastu nii kuri ja paha ja keegi ei hooli neist ja boifrend jättis maha, omgomgomg. Siis kuulutatakse suurelt ja uhkelt, et meie enam ei jaksa, sulgeme igaveseks, mitte keegi ei pääse enam meie südamele ligi! "Ma lihtsalt ei jaksa enam... Kõik see... Oijummal... Ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele enam vastu astuda.... Koolis on nii raske ja vanemad ei mõista mind... Te keegi ei tea, milline ma tegelikult olen... Keegi ei mõista mind, mul pole siin maailmas mitte kedagi... Ja SELLEPÄRAST ma ennast lõigungi! Jah! Ma vihkan ennast selle pärast KA! Ma ei vääri enam elu.. Niu..."
MINGE PERSSE. Lugege mõne geniaalse luuletaja elulugu. Või tulge minu käest küsima, kuidas on seni möödunud minu ja minu ema elu. Ja SIIS vaatame, kas te veel leiate endal õiguse olevat hädaldada.
Krt, inimesed, kellel pole tegelikult mitte midagi viga, üritavad tähelepanu saada sellega, et vinguvad aina ja kuulutavad iga nädal, kuidas nad enam ei jaksa ja nüüd on lõpp.
Ma vean oma lemmiktassi peale kihla, et 99% neist vingupüksidest pole päris elu ja raskusi näinudki.
AAARRRRGGHHHHHHHHHH!!!!!!!
*peksab midagi*
P.S. Unetus r0x0rz.
Tülgastavalt palju on mingeid haigeid wannabe'sid, kes arvavad, et nad on lõpp erilised ja lahedad. Nad saavad selle arvamise tõttu tähelepanu ja siis on nad õnnelikud ja nende ego on jälle toita saanud.
Ja millega nad siis seda kõike saavutavad? Millega nad tõestavad oma erilisust?
Nad kirjutavad oma blogis, lõpmatult, kuidas maailm on nende vastu nii kuri ja paha ja keegi ei hooli neist ja boifrend jättis maha, omgomgomg. Siis kuulutatakse suurelt ja uhkelt, et meie enam ei jaksa, sulgeme igaveseks, mitte keegi ei pääse enam meie südamele ligi! "Ma lihtsalt ei jaksa enam... Kõik see... Oijummal... Ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele enam vastu astuda.... Koolis on nii raske ja vanemad ei mõista mind... Te keegi ei tea, milline ma tegelikult olen... Keegi ei mõista mind, mul pole siin maailmas mitte kedagi... Ja SELLEPÄRAST ma ennast lõigungi! Jah! Ma vihkan ennast selle pärast KA! Ma ei vääri enam elu.. Niu..."
MINGE PERSSE. Lugege mõne geniaalse luuletaja elulugu. Või tulge minu käest küsima, kuidas on seni möödunud minu ja minu ema elu. Ja SIIS vaatame, kas te veel leiate endal õiguse olevat hädaldada.
Krt, inimesed, kellel pole tegelikult mitte midagi viga, üritavad tähelepanu saada sellega, et vinguvad aina ja kuulutavad iga nädal, kuidas nad enam ei jaksa ja nüüd on lõpp.
Ma vean oma lemmiktassi peale kihla, et 99% neist vingupüksidest pole päris elu ja raskusi näinudki.
AAARRRRGGHHHHHHHHHH!!!!!!!
*peksab midagi*
P.S. Unetus r0x0rz.
Sunday, January 07, 2007
Veel miskit, mis väärib eraldi pealkirja
Täna sain kuulda sellist asja.
9. septembril anno 2007 saavad indigolapsed teada oma ülesande siin elus. Kuidas, beats me.
Kes usub, kes mitte.
9. septembril anno 2007 saavad indigolapsed teada oma ülesande siin elus. Kuidas, beats me.
Kes usub, kes mitte.
Mul on maailma kõige mõnusam kodu!
Käisin täna maja peal üle tüki aja jälle. Kuidagi juhtuvad asjad alati nii minema, et mul on vabal ajal sada ja kaheksa muud huvitavamat asja teha, kui poolelioleval ehitusel käia. Nüüd siis sain jälle sinna jalga tõsta ja mul jäi suu lahti.
Meie maja on nii ilus. Nii väljast kui seest. Meid ümbritsevad põhiliselt ainult mingid küprokkastid kolmest küljest (meie maja taha ei saa enam midagi ehitada, sest seal on Peeter I aegsed katakombid, mis on muinsuskaitse all, muhahahahahaaaaa), mis muudab meie kodu kohe eriti silmapaistvaks ja armsaks ja... koduseks. Ning ehkki me seal veel sees ei ela ja siseviimistlus on veel suures osas tegemata (tegelikult teine korrus on juba valmis ja sisustatud, esimene on ainult pooleli), on seal juba tõeline kodutunne. Meeletult hea lihtsalt. Ma olen suhteliselt kindel, et rollimänguritele hakkab see paik meeldima, ehkki see on kesklinnast kaugel (ja Tallinnast väljas).
Mõnnamõnnamõnnamõnna.
Ma saan seal DnDmaratone korraldada! Teine korrus on meil tervenisti külaliste päralt, seal on kaks tuba ja isegi miniköök! Mis saab veel parem olla, ah?
Äärmiselt vaimustuses,
Deira
Meie maja on nii ilus. Nii väljast kui seest. Meid ümbritsevad põhiliselt ainult mingid küprokkastid kolmest küljest (meie maja taha ei saa enam midagi ehitada, sest seal on Peeter I aegsed katakombid, mis on muinsuskaitse all, muhahahahahaaaaa), mis muudab meie kodu kohe eriti silmapaistvaks ja armsaks ja... koduseks. Ning ehkki me seal veel sees ei ela ja siseviimistlus on veel suures osas tegemata (tegelikult teine korrus on juba valmis ja sisustatud, esimene on ainult pooleli), on seal juba tõeline kodutunne. Meeletult hea lihtsalt. Ma olen suhteliselt kindel, et rollimänguritele hakkab see paik meeldima, ehkki see on kesklinnast kaugel (ja Tallinnast väljas).
Mõnnamõnnamõnnamõnna.
Ma saan seal DnDmaratone korraldada! Teine korrus on meil tervenisti külaliste päralt, seal on kaks tuba ja isegi miniköök! Mis saab veel parem olla, ah?
Äärmiselt vaimustuses,
Deira
Friday, January 05, 2007
Thursday, January 04, 2007
Väikesed mõtted
Mul on kaitseingel ja kõik saab korda.
Täna teen jälle kooki ja lähen Põhja-Elesgali koosolekule. Saan ennast jälle kasulikuna tunda.
Üldse peaksin ma oma tegemisi ja mõtteid korrastama ja organiseerima hakkama. Endaga järje peale jõudma, et peas ei valitseks enam seisukord, kus prahihunnikud mu enda mõistuse hääle ära summutavad. Siis saaksin kõike normaalselt teha ja kõigile kasulik olla, eriti endale. Praegu ei tee ma muud, kui aina karuteeneid. Teile. Nendele. Iseendale. Ja kõigile, kes veel puutumata jäid.
Ma kirjutaks pikemalt ja huvitavamalt, aga siin lihtsalt pole enam midagi öelda. Andke andeks, et ma teid täna lõbustada ei saanud.
Täna teen jälle kooki ja lähen Põhja-Elesgali koosolekule. Saan ennast jälle kasulikuna tunda.
Üldse peaksin ma oma tegemisi ja mõtteid korrastama ja organiseerima hakkama. Endaga järje peale jõudma, et peas ei valitseks enam seisukord, kus prahihunnikud mu enda mõistuse hääle ära summutavad. Siis saaksin kõike normaalselt teha ja kõigile kasulik olla, eriti endale. Praegu ei tee ma muud, kui aina karuteeneid. Teile. Nendele. Iseendale. Ja kõigile, kes veel puutumata jäid.
Ma kirjutaks pikemalt ja huvitavamalt, aga siin lihtsalt pole enam midagi öelda. Andke andeks, et ma teid täna lõbustada ei saanud.
Monday, January 01, 2007
Head uut aastat!
Aastavahetus oli hoopis teistsugune ja parem, kui ma ootasin ja loota oskasin. Tõepoolest, ma pole vist ühelgi varasemal korral olnud aastat vahetades nii õnnelik. Hea tunne oli seal köögis istuda ja öö otsa rääkida, rääkida ja veel kord rääkida.
Vähe on inimesi, kellega vesteldes on tunne, et su sõnad ei jõua talle läbi kõrvade mitte ajju, vaid hinge, ja neid tõesti mõistetakse nii, nagu sina neist aru saad. Selline tunne oli aeg-ajalt, et ma olen lõpuks jõudnud inimeste juurde, keda ma olen kogu selle aja oodanud - kellega mul on rohkem ühist kui pinna pealt välja pasitab ning kellel on mulle midagi öelda ja õpetada, millel on väärtust.
Adumus, et minagi kedagi nii puudutada olen suutnud, on ülimalt hea. Ma olen oluline, mul on siin maailmas koht. See aasta tuleb ilmselt eriline ja teistsugune, sest ma suutsin seda niivõrd heade emotsioonidega alustada.
Uue aasta lubadus (mille ma juba mõnda aega tagasi andsin): Luban, et püüan elada rohkem teiste nimel, kui enda.
Vähe on inimesi, kellega vesteldes on tunne, et su sõnad ei jõua talle läbi kõrvade mitte ajju, vaid hinge, ja neid tõesti mõistetakse nii, nagu sina neist aru saad. Selline tunne oli aeg-ajalt, et ma olen lõpuks jõudnud inimeste juurde, keda ma olen kogu selle aja oodanud - kellega mul on rohkem ühist kui pinna pealt välja pasitab ning kellel on mulle midagi öelda ja õpetada, millel on väärtust.
Adumus, et minagi kedagi nii puudutada olen suutnud, on ülimalt hea. Ma olen oluline, mul on siin maailmas koht. See aasta tuleb ilmselt eriline ja teistsugune, sest ma suutsin seda niivõrd heade emotsioonidega alustada.
Uue aasta lubadus (mille ma juba mõnda aega tagasi andsin): Luban, et püüan elada rohkem teiste nimel, kui enda.
Subscribe to:
Posts (Atom)
