Väikesed asjad ei ole need, mis loevad. Inimesed on need, kes loevad. Sinu mõtted on need, mis loevad. Sinu tunded loevad. See, kuidas sa maailma näed ja tajud loeb, sest sellest oleneb, milliseid inimesi sa tajud ja näed, ja millised sinu jaoks lihtsalt on kusagil olemas, ilma, et sul neist suurt midagi oleks.
Täna, kui ma jala koolist koju tulin, juhtus minuga midagi äärmiselt kummalist (ja ilusat). Ma tajusin asju. Esimest korda üle pika aja nägin ja tundsin ja mõistsin ma kõike täpselt sellisena, nagu see tegelikult on. Ma vaatasin inimesi ja nägin, kuidas nad on osa minust ja mina osa neist. Ma vaatasin seinu. Ma vaatasin maju. Ma nägin, mis nad tegelikult on. Ma nägin nende hinge. Ma vaatasin maja ja ei näinud lihtsalt maja. Ma nägin seda, mis see maja on.
Lund sadas, ma kuulasin muusikat, kõndisin ja lihtsalt vaatasin asju. Ja nautisin seda võimalust kõike jälle nii selgelt näha. Ma tean, et ma suudaksin seda igal ajal, kui ainult tahaksin ja oma mõtted piisavalt argipäevast eemale viiksin, kuid enamasti unustan ma selle ära. Ja nii ma siis käin päevast päeva mööda tänavaid ja mõtlen, et milleks ma seda kõike õigupoolest teen. Tänane oli aga erinev ja seeläbi järjekordne tõestus faktile, et ma olen Siin (just Siin ja mitte Seal) põhjusega. :)
Ma ei tea, kas ma olen mingi värdjas või midagi, et ma nii totaalselt veendunud olen, et see maailm, kus me elame, on tegelikult nii ilus ja hea, et üks inimhing seda vaevalt hoomata suudab. Enamik meist on võimeline keskenduma ainult kõigele halvale, mis kunagi juhtunud on, mis praegu toimub ja mis tulevikus veel tulla võib. Nii tehes jäetakse aga kõrvale kõik need vihjed ja võimalused, mis me saame. Kes teab, ehk oleksid sa täna sealsamas Harju tänava nurga peal kohanud inimest, kellest saanuks sinu edasise elu mõte ja kese, kui sa poleks nii veendunult enese ette vahtinud ja ainiti mõelnud sellest, kui sitt päev oli sul täna tööl või koolis või kuidas sa pead nüüd koju minema ja seal 110 telefonikõnet võtma, enne kui tõeliselt puhkama saad asuda.
Katsuge hinnata seda hetke, mis teile on antud ja ärge kulutage iga oma päeva muretsemisele ja vingumisele. (Mõõdukas koguses võib seda muidugi teha, teen minagi, kuid piiri tuleb tunda.) Siis võivad imelised asjad end teile ilmutada.
Südamest,
Deira
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Naljakas.
Bussiga koju sõites oli mul sama asi.
Ma kohtasin üht tuttavat bussi ooteplatvormil ja ma lihtsalt jälgisin teda - tema liigutusi, tema silmi ja suu ligutamist.
Ta oli väsind ja see, kuidas ta vaatas silmadega ja vaiksusega mere poole...
Ja see, kuidas ta lihtsalt oli. Ta on hea inimene ja südamest ka. Millegipärast ma lihtsalt olin heas tujus, et ma sain temaga lihtsalt vahepeal vaikuses sõita ja lihtsalt vaadata otsa talle.
Näha temas inimest, nagu iseend ja mõista, kui kaunid on inimesed on seestpool.
Südamest,
Riion.
Ma olen umbes sellist teksti rääkinud see nädal nii inglise keele kõnes kui ka eesti keele kirjandis.
La vita bella.
Post a Comment