Limonaad

See on hämmastav. See on häiriv. See on ebaloogiline. Aga eelkõige tekitab see minus kerget vastikust ja pahameelt enda vastu.

Ma loen teiste bloge, või räägin inimestega teistest inimestest. Ma kuulan ja loen, kuidas mõnel on probleemid ja kõik on nende pärast mures. Teiste inimeste muredest ja probleemidest saab üllatavalt palju jutuainet.

Ja siis, mingil hetkel, keset seda teemat avastan ma, et ma igatsen taga aega, mil ka mul olid probleemid. Aega, mil need probleemid mul elada ei lasknud. Justkui ei suudaks ma iseennast või enda elu elamis- ja ümberjutustamisväärseks pidada, kui mul ei ole pidevalt midagi, mille pärast meeleheitel ja mustas masenduses olla.

Miks see nii on?

Ma ei saaks ju nende probleemide pärast rohkem tähelepanu, vähemalt positiivset tähelepanu mitte. Kedagi ei huvitaks nagunii piisavalt, et mind aidata või kuulata. (Ma olen ise samuti selles süüdi olnud - lühinägelikkus ja egoism on inimlikud.)

Milleks ma siis seda kõike tagasi tahan?

Ma surun selle tahtmise iga kord maha, kui seda tunnen, sest tean, et mul ei ole neid jamasid vaja, et olla täisväärtuslik inimene.

Vot.