Mõtlesin,

et võiks midagi kirjutada. Pole seda juba tükk aega teinud. Kummaline küll, aga vahel lihtsalt tuleb tuju võtta kätte ja kukkuda trükkima. Aina klõbistada, kuni pea on mõtetest nii tühi, kui vähegi võimalik.

Tegelikult teeb mind natuke kurvaks see, et vastukaja oma blogile pean ma inimeste käest isiklikult välja nuruma, et üldse midagi kuulda. Ainuke, kes viimasel ajal mu blogi vabatahtlikult kommenteerib, on Margot, ja nõnda tundub ka, et tema on ainuke, kes seda loeb. Jah, ma tõepoolest kirjutasin mitte just kaua aega tagasi sellest, kuidas blogimine on tegelikult vaid meeletu janu tähelepanu järele, kuid mis parata - lihtsalt tekib tunne, et peaaegu mitte kedagi ei huvita mu mõtted ja kui huvitavadki, siis ei tekita need mingeid väljendamisväärseid ideid ega emotsioone. Äkki ma olen lihtsalt igav? Liiga eneses kinni (seda olen ma nagunii, nagu ka enamik ülejäänud inimestest)?

Eks ta ole. Tegelikult on blog ju lihtsalt koht, kus oma kõige olulisemat ja üpriski primitiivset vajadust rahuldada: rääkida iseendast.

Nüüd ma hakkan ennast juba kordama.

Mis veel... Ah jaa, ma avastasin, et suhtlemine on täitsa meeldiv tegevus, eriti, kui ise aktiivne olla ja mitte oodata, et kogu maailm sinu ümber tiirlema hakkaks, kui sa teed näo, et nii peaks asjad tegelikult olema (ma tean, sajandi avastus, eksole).

Päris keerulised laused sünnivad mul täna õhtul kirja panna, ma vaatan.

Tegelikult peaks ma nüüd magama minema sügavas lootuses, et vaheaja esimene päev ei ole lihtsalt mõttetult raisku läinud (mida see kohe kindlasti pole, sest ma nägin täna... LUPIT! :) ).

Seega, head ööd ja palju pehmeid ja karvaseid roosasid lillatäpilisi elevante teile voodi alla.

Reede?

Oeh, reede. Päev, mida ma sallin kõige vähem. Miks peab nädala viimane koolipäev olema kõige raskem? Mul poleks midagi selle vastu, kui esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev oleksid üks suur vaimne vägistamine ja ühest kohast teise jooksmine, sest siis ma jaksaksin, aga nädala lõpus tahaks juba lihtsalt ära koju teetassi ja hea raamatu juurde. Kas teil ei ole vahel sellist tunnet?

Selle asemel on mul reedeti seitse tundi, millest viimane matemaatika, siis kaks tundi koolikoori (täna on selle asemel ajaloo järeltöö) ja siis kaks tundi gospelkoori. Täna on kauemgi, sest ma olen kaks proovi puudunud (põskkoopapõletik) ja ei oska pooli laule ning pean seetõttu pärast proovi neid õppima jääma. Bläääääääääh.

Ja nii on olnud juba viimased kaks aastat. Reede on kõige pikem, raksem ja värdjam päev kogu nädala jooksul, ehkki võiks ja peaks olema tore.

*on õnnetu, magamata ja närvis ajaloo pärast*

Kana?

Talvel kanad ei mune, sest neil on muna-auk kinni külmunud.


P.S. Mineraalvesi ilma gaasita mulle ei meeldi, see on liiga vedel.

Palvä, ääää

Deira hakkab nüüd kaalus alla võtma ja palub tungivalt kõikidel oma kullakallikestel teda enam mitte kusagile rämpsu sööma (või puhvetisse) kutsuda. Peale selle võiks Deirat hoolega valvata ja keelata tal omandada ostu, varguse või ükskõik, millisel muul teel maiustusi ja saiakesi, samuti ei tasu talle selliseid asju pakkuda.

Täname tähelepanu eest.

P.S. On kellelgi aimu, kuidas teha 3GPP-tüüpi videofailist midagi, mida Windows Movie Maker aktsepteeriks (soovitatavalt MPEG4)?

"Click"

Film mehest, kes kaotab kõik, sest tahab kõike saada.

Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, sest esiteks on see liiga pikk ja keeruline jutt ja teiseks... ma vist hakkaksin (jälle) nutma.

Aga vaadake. Ehk paneb teidki mõtlema.

Kes me oleme?

Minapilt otsustab suurel määral, mida me endaga pihta hakkame, mida tahame ja millega tegeleme. See näitab meile, mida me väärtustame ja samas näitavad meie väärtused meile veel selgemalt, kes me oleme. Meie oleviku minapilt aitab paremini näha, mõista ja hinnata minevikku ja tehtud tegusid, näha neid teise vaatenurga alt, oleviku minapildi seisukohalt. Otsused ja plaanid oma tuleviku kohta teeme ikka oleviku mina suhtes. Kõik tahavad ju teha asju tulevikus paremini, olla targemad, tublimad, edukamad – praegusest endast peajagu üle. Vähe on inimesi, kes ei muutuks mitte mingi hinna eest. Muutumist ei saagi vältida, see on loomulik protsess, mis toimub samaaegselt elamisega. Isegi inimesed, kes sisuliselt ei ela (istuvad päevad läbi kodus ja unistavad suhtlemisest), muutuvad. Nemadki jõuavad arusaamistele ja teevad ostuseid. See, kui julge on keegi neid ellu viima, on igaühe enda teha ja sõltub juba nende minapildist ja eneseusust.

Inimesed saaksid nii paljudest oma probleemidest jagu, kui nad ainult muudaksid oma vaatenurka iseenda peale! Paljud ülekaalulised ei suuda midagi ette võtta, sest nad defineerivadki end lihtsalt ülekaalulise inimesena. Nad ei võta arvesse oma iseloomuomadusi ega andeid. Nende jaoks mina = mu kaal. Kui nad õpiksid vaid end nägema kellegi muuna, muudaksid võrduse parema poole näiteks ‚heaks kuulajaks’ või kasvõi ‚imeosavaks kohvikeetjaks’, muudaksid nad kogu oma maailmavaadet ja tõenäoliselt ka maailma vaadet neile. Tihtipeale on just puuduv perspektiivimuudatus see, mis motivatsiooni kapis kinni hoiab. Laske ta siis välja! Ja see ei kehti ainult kaaluprobleemidega inimeste, vaid kõigi kohta.

Kunagi öeldi: „Sa oled see, mida sööd.” Nüüd öeldakse ka, et oled see, mida vaatad, kuulad või loed. On see alati õige? Kas me peaksime ennast defineerima, võttes aluseks selle, mis tuleb väljaspoolt ja on suunatud meie pihta? Kas laseme ümbritseval maailmal meile öelda, kellena end defineerima peame? Seda näen mina eespool esile toodud lause taga. Mina isiklikult sõnastaksin lause ümber: „Sa sööd, vaatad, kuulad, loed seda, mis sa ise oled.” Nõnda sõnastatult annab lause mõista, et me demonstreerime oma minapilti enda valikute kaudu, mitte ei defineeri end neile tuginedes.

Nii et kes ma siis olen?

Ma olen eestlane.

Ma olen tahtejõuline.

Ma olen andekas.

Ma olen tütar.

Ma olen õde.

Ma olen sõber.

Ma olen kasulik.

Ma olen kindel oma uskumustes.

Ma olen ilus inimene.

Uuendused.

Nii-nii. Tegelesin natuke mõtlemisega ja leidsin, et võiks oma blogimise põhimõtteid ja meetodeid natuke muuta. Ma pole nimelt sugugi rahul oma senise teemavalikuga (mina ja minu äärmiselt igav elu). Tegin otsuse, et hakkan kirjutama teemadel, mis mind ennast ja ka teisi rohkem huvitaksid. Muidugi on tore iseendast rääkida, kes seda siis ei naudiks. Ma leian aga, et minu blog on seni olnud väga sisuhõre ja mõttetu, kui välja arvata mõned üksikud postitused. Tahaksin kirjutada millestki suuremast ja laiahaardelisemast kui seda on minu väike eluke.

Seega. Te võiksite mulle teada anda, millistel teemadel ma teie arvates filosofeerida või mille üle vigiseda võiksin. Siis saan ka oma lugejatele (kui neid üldse on :P) vastu tulla. Peale selle, äkki oskate siis ka ise sõna sekka öelda? Te ei kujuta ette, kui väga ma tahaks saada huvitavaid ja diskussioonile ärgitavaid kommentaare. Või lihtsalt kuulda ka teie arvamust.

Bla.

Bläh.

Mida blogimine annab? See on ju lihtsalt lootus tähelepanule, katse teadasaamiseks, kui paljud inimesed sinust huvituvad, kas neil on sulle midagi öelda jne. Mõni ütleb, et blogimine on lihtsalt püüe oma sõnumit maailmas levitada, öelda midagi olulist.

Küsimus.

Kas te olete oma blogis kunagi öelnud midagi, mis tõesti oli väärt trükkimist? Olete te kunagi öelnud midagi, mis kedagi mõtlema on pannud või end muutma sundinud? Olete te suutnud muuta paremaks kellegi maailma oma blogiga? Olge nüüd ausad. Ma ütlen ausalt - minu vastus neile küsimustele on tõenäoliselt ei. Ma ei tea, et minu päevategemised ja kahtlased unenäokirjeldused läheksid kellelegi ülimalt korda. Inimestel on parematki teha, kui lugeda, kuidas ma sain koolis halva hinde või et ma nägin unes kitse.

Ma ei kirjuta ju siia sellest, mida ma tõeliselt oma sisimas tunnen. Ei kirjuta siia, kellesse salaja armunud olen, keda ei salli, kellel pea maha tahaksin võtta ja mida iganes veel. kas teie kirjutate? Ei? No näete siis. Tegelikult on blogimine üks äärmiselt pealiskaudne tegevus. Sa näitad oma kesta, näitad seda, mida teised niigi näevad samas, kui see, mis on sees, mis on tõesti oluline ja minda inimesed näha võiksid või nägema peaksid, jääb varjule. Ja alatiseks.

Võib-olla olen ainult mina selline. Mõned inimesed juba teavad minu probleemidest usalduse ja eneseavamisega. Aga siiski tundub mulle, et enamik blogijaid räägivad palju, ütlemata tegelikult midagi olulist.

Deira: "Nad võiks selliseid jullasid poes ka müüa."

Danel: "Miks?"

Deira: "No neid on nii hea tassile taha panna ju."

Danel: "Sa võid niisama ka tassile taha panna."

Deira: "Ma ei saa ju tassile taha panna ilma jullata."