Mida blogimine annab? See on ju lihtsalt lootus tähelepanule, katse teadasaamiseks, kui paljud inimesed sinust huvituvad, kas neil on sulle midagi öelda jne. Mõni ütleb, et blogimine on lihtsalt püüe oma sõnumit maailmas levitada, öelda midagi olulist.
Küsimus.
Kas te olete oma blogis kunagi öelnud midagi, mis tõesti oli väärt trükkimist? Olete te kunagi öelnud midagi, mis kedagi mõtlema on pannud või end muutma sundinud? Olete te suutnud muuta paremaks kellegi maailma oma blogiga? Olge nüüd ausad. Ma ütlen ausalt - minu vastus neile küsimustele on tõenäoliselt ei. Ma ei tea, et minu päevategemised ja kahtlased unenäokirjeldused läheksid kellelegi ülimalt korda. Inimestel on parematki teha, kui lugeda, kuidas ma sain koolis halva hinde või et ma nägin unes kitse.
Ma ei kirjuta ju siia sellest, mida ma tõeliselt oma sisimas tunnen. Ei kirjuta siia, kellesse salaja armunud olen, keda ei salli, kellel pea maha tahaksin võtta ja mida iganes veel. kas teie kirjutate? Ei? No näete siis. Tegelikult on blogimine üks äärmiselt pealiskaudne tegevus. Sa näitad oma kesta, näitad seda, mida teised niigi näevad samas, kui see, mis on sees, mis on tõesti oluline ja minda inimesed näha võiksid või nägema peaksid, jääb varjule. Ja alatiseks.
Võib-olla olen ainult mina selline. Mõned inimesed juba teavad minu probleemidest usalduse ja eneseavamisega. Aga siiski tundub mulle, et enamik blogijaid räägivad palju, ütlemata tegelikult midagi olulist.
Mina ja minu mentaalne süüfilis
- Deira
- Tallinn, Estonia
- Kui ma parasjagu ei naerata, siis tõenäoliselt tunnen, et peaksin seda tegema. Kui mul on valus ja ma nutan, siis tõenäoliselt olen mõtetega juba hetkes, mil mul on parem. Kui ma olen vihane, vihkan eelkõige ennast, et end sellisesse emotsionaalselt idiootsesse olukorda panin. Muidu olen lihtsalt ilus ja tark.
2 comments:
sinu esimeses lõigus on palju tõde küll, aga samas blogi kirjutamine aitab ka ennast arendada ja selgeks mõelda. vähemalt sel juhul, kui mõeldakse ikka ka lugejatele ja nähakse eneseväljendusega vaeva. ja samas kui on jõle tahtmine kellelegi midagi rääkida, aga kedagi pole, siis võib ka blogi alternatiivina kasutada.
bloge on ju erinevaid. mõni kirjutab puhtalt hinnetest või muust iseendaga seotust, mis heal juhul vähemalt tuttavaid huvitab. mõni mõtleb aga avalikult kirjutades esmajoones võõrale lugejale ja lähtub sellest, mis teda huvitada võib. sel juhul kirjutab ta kas iseenda elu ja privaatsete mõtete huvitavatest osadest või näiteks ainult oma sellistest mõtetest, mis ei ole saanud inspiratsiooni tema konkreetsest elust, vaid välismõjutustelt. mõni arutleb ainult uudiste üle. suur roll on ka sellel, kuidas kirjutatakse.
bloge ei olda eriti aldid kommenteerima. tean omast käest, nii kommenteerija kui loomulikult ka blogijana. ma ei tea, mida minu sõnad põhjustada on võinud. aga ma tean, et teiste blogid on mind kindlasti kokkuvõttes arendanud, või vähemalt minu silmaringi laiendanud.
ma loodan, et seda kommentaari sa ikka loed, sest mulle tundub, et sulle jäävad kommentaarid kahe silma vahele, kuna ma ei ole vist ühtegi sinupoolset vastust ühelegi siinsele kommentaarile näinud.
Kõigepealt tänan kõige pikema ja sisukama kommentaari eest, mille ma kunagi saanud olen. Aitäh. Ma pole oma teistele kommentaaridele eriti vastama kippunud, sest tavaliselt pole midagi, millele vastata. Enamasti saan kommentaare sellistele postitustele, mis minu arvates seda sugugi ei vääri samas, kui need teemad, millele tagasisidet ootan (nagu praegunegi) jäävad tihtipeale vastukajata.
Bloge ja blogijaid on muidugi erinevaid, täiesti õigus. Ausalt öeldes pole ma veel suutnud leida blogi, mis mind tõeliselt paeluks (ma pole VÄGA hoolega otsinud ka..), see võib olla üks minu kerge kibestumuse põhjuseid. Enamik mu tuttavaidki kirjutavad vaid oma igapäevaelust ja tegemistest, mis aitab küll nende eludega kursis olla, kuid midagi jääb puudu (just see arenemise ja silmaringi laienemise aspekt).
Tegin just ka väikese tagasivaate enda sissekannetele ja avastasin, et olen ka ise suurel määral süüdi selles, mille üle hädaldan. Võib-olla just sellepärast ongi blogimine minu jaoks oma võlu kaotamas. Hehe. Palki enda silmas tavaliselt ju ei nähtagi. Peaksin vast lihtsalt püüdma kirjutada sellest, millest ise lugeda tahaksin.
... Just nimelt.
Post a Comment