Eile käisime Druga Eragoni vaatamas. Mina seda (veel) lugenud pole, kui to read listis on see juba järgmine raamat. Sellegipoolest panin väga palju põhimõttelisi ebakõlasid tähele ja tegelikult oli kogu see asi liiga... Tolkien. Paolini haldjad on täpselt samasugused kui härra T-l: nõtked, ilusad, kiired, nad kannavad isegi sarnaseid riideid. Dru mainis midagi sellest, et haldjalinna pääsemiseks on vaja sõita mööda jõge kanuuga, mis on väga kerge ja kiire (tuleb tuttav ette?). Samuti on seal nii mõnigi nimi, mis oleks justkui LotRist maha kopeeritud või sinna paar tähte vahele pandud, et mingigi erinevus oleks. Näiteks Beori mäed. Dru mainis mulle eile jälle midagi mingist Ardweni-nimelisest järvest. Midagi oli veel, aga see ei tule meelde hetkel.
Ja siis see haldjakeel. Nii palju, kui mina seda filmis kuulsin, oli see väga ebaloogiline ja ebaloomulik. Loogiliselt võttes peaks nii voolujoonelistel ja nõtketel olenditel olema samuti väga sujuv ja vokaalirohke keel, nagu oli Tolkienil, kuid kõik näited, mida Eragoni filmis kuulda sai, olid midagi stiilis "rzskhmpstlegbvo".
See on kõik, mida ma praegu "Eragoni" kohta öelda tahan. Vist.
Stay tuned for more.
P.S. Kas Paolini avaldas esimese osa, kui ta oli 16 või 17? Tegelikult pole sel vahet, mul on ikkagi vaid kaheksa kuud aega, et teda ära omada.
Wednesday, December 27, 2006
Saturday, December 23, 2006
Jõulumeeleolu!
Üle kahe aasta on mul jälle jõulumeeleolu. Kui tore saab veel olla?
Paljud hädaldavad, et lumeta pole õigeid jõule, blabla. Jah, lund võiks ju olla. Aga mis on jõulude mõte? On see tõesti lumi? Ei ole ju. Jõulude mõte on olla koos lähedastega, võtta kõike rahulikult, elada mõnda aega kiirustamata.
Jõulud peavad tekkima südames, mitte taevas.
P.S. Üks väga hea vahend jõulumeeleolu säilitamiseks või tekitamiseks on mitte kingituste pärast põdemine. Mina tegin lihtsalt kooki kõigile, kes tahtsid ja probleem oligi lahendatud. Ei olnud mingit mööda poode jooksmist ja põdemist, mis saab siis, kui ma sellele või sellele kinki ei tee. Kes kinki tahtis ja viitsis sellele järgi tulla, see sai.
:)
Jõulud!
Paljud hädaldavad, et lumeta pole õigeid jõule, blabla. Jah, lund võiks ju olla. Aga mis on jõulude mõte? On see tõesti lumi? Ei ole ju. Jõulude mõte on olla koos lähedastega, võtta kõike rahulikult, elada mõnda aega kiirustamata.
Jõulud peavad tekkima südames, mitte taevas.
P.S. Üks väga hea vahend jõulumeeleolu säilitamiseks või tekitamiseks on mitte kingituste pärast põdemine. Mina tegin lihtsalt kooki kõigile, kes tahtsid ja probleem oligi lahendatud. Ei olnud mingit mööda poode jooksmist ja põdemist, mis saab siis, kui ma sellele või sellele kinki ei tee. Kes kinki tahtis ja viitsis sellele järgi tulla, see sai.
:)
Jõulud!
Friday, December 22, 2006
Mängiks vahelduseks Jumalat?
http://www.msnbc.msn.com/id/16299656/wid/11915773?GT1=8816
Kui haiglaseks ja ebaeetiliseks saavad inimesed veel minna?
Omamoodi ma isegi mõistan soovi saada lapsi, kes oleks vanematele endile sarnased, kuid kui see tähendab, et lapsele peaks külge pookima mingi geneetilise defekti, läheb asi normaalsuse piiridest välja.
Kes annab neile õiguse tuua meelega ilma puudega laps lihtsalt sellepärast, et nemad tahavad?
Argh, ma ei suuda ennast korralikult väljendadagi, nii närvi ajas see mind.
Ja nad teevad enda takistajatest veel süüdlased ka.
“You cannot tell me that I cannot have a child who’s going to look like me,” Reynolds said. “It’s just unbelievably presumptuous and they’re playing God.”
Kes siin tegelikult Jumalat mängib?
Kui haiglaseks ja ebaeetiliseks saavad inimesed veel minna?
Omamoodi ma isegi mõistan soovi saada lapsi, kes oleks vanematele endile sarnased, kuid kui see tähendab, et lapsele peaks külge pookima mingi geneetilise defekti, läheb asi normaalsuse piiridest välja.
Kes annab neile õiguse tuua meelega ilma puudega laps lihtsalt sellepärast, et nemad tahavad?
Argh, ma ei suuda ennast korralikult väljendadagi, nii närvi ajas see mind.
Ja nad teevad enda takistajatest veel süüdlased ka.
“You cannot tell me that I cannot have a child who’s going to look like me,” Reynolds said. “It’s just unbelievably presumptuous and they’re playing God.”
Kes siin tegelikult Jumalat mängib?
Tuesday, December 19, 2006
Kui tore.
Ma oleksin hetkeks olnud peaaegu valmis kodust jalga laskma. Lihtsalt sellepärast, et eemale saada. Avastus, et sa oled unustanud teha absoluutselt kõik olulise viimase kahe päeva jooksul, võib ikka ülimalt rööpast välja viia.
Aga siis avastasin ma, et mul pole kellegi juurde minna. Vähemalt mitte kellegi sellise juurde, kellel poleks vanemaid ja oleks korteris minu jaoks ruumi. On see hea? On siis tõesti parem, et ma olen siin kodus ja kuulan iga päev, kuidas ema minu kallal ainult möliseb ja targutab? Ma tean, et ma ei kõlba kuhugi ja ei tee mitte midagi ja olen muidu mõttetu ja ei saa mitte millegagi hakkama. Ma tean seda juba une pealt. Kui keegi tuleks mu juurde, kui ma magan, ja küsiks mult, kes ma olen, vastaksin vist automaatselt midagi stiilis "tütar, kes kuhugi ei kõlba". Vot nii tark olen ma. Vähemalt seda ma tean.
Aga siis avastasin ma, et mul pole kellegi juurde minna. Vähemalt mitte kellegi sellise juurde, kellel poleks vanemaid ja oleks korteris minu jaoks ruumi. On see hea? On siis tõesti parem, et ma olen siin kodus ja kuulan iga päev, kuidas ema minu kallal ainult möliseb ja targutab? Ma tean, et ma ei kõlba kuhugi ja ei tee mitte midagi ja olen muidu mõttetu ja ei saa mitte millegagi hakkama. Ma tean seda juba une pealt. Kui keegi tuleks mu juurde, kui ma magan, ja küsiks mult, kes ma olen, vastaksin vist automaatselt midagi stiilis "tütar, kes kuhugi ei kõlba". Vot nii tark olen ma. Vähemalt seda ma tean.
Sunday, December 17, 2006
Jõulukooki, anyone?
22. ja 23. detsembril on mul kavas küpsetada suuremas koguses õuna-kaneelikooki kõigile, kes ennast minu jaoks piisavalt sõbraks peavad, et end kohale vedada viitsivad. Minu poole. See on minu jõulukink teile sel aastal. Juua saab teed, kohvi, kakaod ja ilmselt ka mingisugust siirupi moodi asja. Ja glögi. Mis jõulud need ilma glögita oleksid. ^^ Peale söögi-joogi luban meelelahutust ka leiutada.
Seega kõik, kes tunnevad minu vastu piisavalt suurt sõprust, et end kohale vedada, saavad ennast südamega küpsetatud koogist ogaraks õgida.
Andke aga tulla, kummal päeval kohale ilmuda kavatsete. Deira shall be waiting.
Nimekiri (mis info saabudes täieneb):
22. detsember, reede
Dru
Jüri K
Kaarel
Melian
Hoar?
Masha
Getter
Stella
23. detsember, laupäev
Seega kõik, kes tunnevad minu vastu piisavalt suurt sõprust, et end kohale vedada, saavad ennast südamega küpsetatud koogist ogaraks õgida.
Andke aga tulla, kummal päeval kohale ilmuda kavatsete. Deira shall be waiting.
Nimekiri (mis info saabudes täieneb):
22. detsember, reede
Dru
Jüri K
Kaarel
Melian
Hoar?
Masha
Getter
Stella
23. detsember, laupäev
Friday, December 15, 2006
Olete te kunagi nii palju haiget saanud, et teil viskab kellestki/millestki totaalselt kopa ette ja tekib nii tohutu ükskõiksus, et probleemi poleks nagu kunagi olnudki?
Minuga juhtus eile nii. Valu kasvas vihaks ja nüüd on lihtsalt ükskõik. Ja ma saan temast üle. Sest ta pole seda kõike lihtsalt väärt. (Kui sa seda loed, siis palun vabandust. See on minu viis asjadega toimetulekuks.)
Ja rohkem nagu polegi midagi öelda. Ma kadestan inimesi, kes on võimelised oma mõtteid täielikult väljendama. Mina olen selle oskuse kusagile ära kaotanud. Või pole mul lihtsalt midagi öelda?
Minuga juhtus eile nii. Valu kasvas vihaks ja nüüd on lihtsalt ükskõik. Ja ma saan temast üle. Sest ta pole seda kõike lihtsalt väärt. (Kui sa seda loed, siis palun vabandust. See on minu viis asjadega toimetulekuks.)
Ja rohkem nagu polegi midagi öelda. Ma kadestan inimesi, kes on võimelised oma mõtteid täielikult väljendama. Mina olen selle oskuse kusagile ära kaotanud. Või pole mul lihtsalt midagi öelda?
Tuesday, December 12, 2006
avastus...?
Ma hirmutan inimesi. Või lihtsalt lükkan neid endast eemale. Olen küll sõbralik ja puha, aga ei lase kellelgi endasse piiluda. Kui ma ise ei taha näidata, siis saadan kõik persse.
Kas see on vale?
Ma tean, et ma peaks midagi teistmoodi tegema.
Kas see on vale?
Ma tean, et ma peaks midagi teistmoodi tegema.
Sunday, December 10, 2006
Saturday, December 09, 2006
Kartulipuder
Ma olen väsinud teesklemast. Ma olen väsinud ütlemast inimestele ilusaid asju vaid sellepärast, et ma ei viitsi või ei jaksa nendega pärast tülitseda ja nende solvumist pealt vaadata. Ńad jookseksid esimesel võimalusel kellegi juurde ja hakkaksid mind taga rääkima. Mul on kogemusi.
Ma olen väsinud sellest, et enamikke minu sõnasid kasutatakse ära vaid selleks, et iseendast rääkida. See pole alati nii ja kindlasti pole kõik sellised (aitäh neile), kuid enamik inimesi kuulab mind vaid selleks, et haarata kinni ühest sõnast või lausest ja sel teemal lõputult jaurata.
Ma tahaks, et keegi kuulaks mind ühe korra ära ilma vahele segamata, laseks mul kõik ära rääkida, end täiesti tühjaks lobiseda. Kõik, KÕIK räägiksin ära ja siis võiksin jälle tükk aega vait olla. Ma lihtsalt pole praegu võimeline inimesi kuulama, sest mu enda sees on nii palju, mis välja tulla tahab.
Tegelikult pole mul mingit õigust neil teemadel vigiseda, sest see probleem on kõigil ja ei kao tõenäoliselt kunagi, kuid vahel peab ju välja ütlema, mida tunnen.
Ma olen väsinud sellest, et enamikke minu sõnasid kasutatakse ära vaid selleks, et iseendast rääkida. See pole alati nii ja kindlasti pole kõik sellised (aitäh neile), kuid enamik inimesi kuulab mind vaid selleks, et haarata kinni ühest sõnast või lausest ja sel teemal lõputult jaurata.
Ma tahaks, et keegi kuulaks mind ühe korra ära ilma vahele segamata, laseks mul kõik ära rääkida, end täiesti tühjaks lobiseda. Kõik, KÕIK räägiksin ära ja siis võiksin jälle tükk aega vait olla. Ma lihtsalt pole praegu võimeline inimesi kuulama, sest mu enda sees on nii palju, mis välja tulla tahab.
Tegelikult pole mul mingit õigust neil teemadel vigiseda, sest see probleem on kõigil ja ei kao tõenäoliselt kunagi, kuid vahel peab ju välja ütlema, mida tunnen.
Thursday, December 07, 2006
Mõned targad sõnad Susan Sontagi päevikust
31. detsember
Päevikupidamisest. Pinnapealne oleks päevikut võtta kui inimese privaatsete ja salajaste mõtete hoidlat, kui usaldusalust, kes on kurt, tumm ja kirjaoskamatu. Päevikus ma mitte lihtsalt et väljendan ennast palju avatumalt, kui saaksin seda teha ükskõik millise inimese ees, ma loon enda.
Päevik on mu enesetäiuse tunnetuse kandja. See kujutab mind emotsionaalselt ja spirituaalselt sõltumatuna. Seega (oh häda!) see mitte lihtsalt ei salvesta mu tegelikku igapäevast elu, vaid pigem – paljudel juhtudel – pakub ka sellele alternatiivi.
Sageli valitseb vastuolu selle vahel, kuidas me mingi inimese suhtes käitume ja mida me tema vastu oma päevikusse kirjapandu järgi tunneme. Kuid see ei tähenda, et see, mida me teeme, on pinnapealne, ja et ainult see, mida me iseendale pihime, on sügav. Pihtimused, ma mõtlen muidugi siiraid pihtimusi, võivad olla palju pinnapealsemad kui teod. Ma mõtlen praegu selle peale, mida ma täna (kui ma läksin 122 Bd. St-G-le tema posti tooma) H päevikust enda kohta lugesin – selle napi, ebaõiglase, armutu hinnangu peale, mis ta mulle andis ja mis lõpeb järeldusega, et tegelikult ma ei meeldi talle, aga minu kirg tema vastu on meelepärane ja õigeaegne. Taevas teab, kuidas see haiget teeb, ja ma olen nördinud ja alandatud. Me teame harva, mida inimesed meist mõtlevad (või pigem mõtleme, mida nad meist mõtlevad)... Kas ma tunnen end süüdi, sest lugesin midagi, mis ei olnud minu silmadele mõeldud? Ei. Üks päeviku põhilisi (sotsiaalseid) funktsioone on just nimelt see, et teised inimesed seda salamahti loevad, inimesed (nagu vanemad + armukesed), kelle vastu inimene ainult oma päevikus on julmalt aus olnud. Kas H loeb seda kunagi?
…
Kirjutamine. Demoraliseeriv on kirjutada kavatsusega moraali lugeda, inimeste moraalseid standardeid kergitada.
Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik. Hea kirjanik.
Miks on kirjutamine oluline? Põhiliselt eneseupitamise seisukohast, ma arvan. Sest ma tahan olla see isik, kirjanik, ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi öelda. Miks siis juba mitte sedagi? Väike egoehitamine — nagu fait accompli, mida pakub see päevik – ja jõuangi välja veendumuseni, et minul (minul) on öelda midagi, mis peab öeldud saama.
Mu “mina” on nässakas, ettevaatlik, liiga mõistlik. Head kirjanikud on käratsevad enesearmastajad, isegi alpuseni välja. Mõistlikud inimesed, kriitikud, parandavad neid, aga nende mõistlikkus on parasiit, mis saab toitu geeniuse loomingulisest alpusest.
My god, ma olen temaga nii nõus.
Päevikupidamisest. Pinnapealne oleks päevikut võtta kui inimese privaatsete ja salajaste mõtete hoidlat, kui usaldusalust, kes on kurt, tumm ja kirjaoskamatu. Päevikus ma mitte lihtsalt et väljendan ennast palju avatumalt, kui saaksin seda teha ükskõik millise inimese ees, ma loon enda.
Päevik on mu enesetäiuse tunnetuse kandja. See kujutab mind emotsionaalselt ja spirituaalselt sõltumatuna. Seega (oh häda!) see mitte lihtsalt ei salvesta mu tegelikku igapäevast elu, vaid pigem – paljudel juhtudel – pakub ka sellele alternatiivi.
Sageli valitseb vastuolu selle vahel, kuidas me mingi inimese suhtes käitume ja mida me tema vastu oma päevikusse kirjapandu järgi tunneme. Kuid see ei tähenda, et see, mida me teeme, on pinnapealne, ja et ainult see, mida me iseendale pihime, on sügav. Pihtimused, ma mõtlen muidugi siiraid pihtimusi, võivad olla palju pinnapealsemad kui teod. Ma mõtlen praegu selle peale, mida ma täna (kui ma läksin 122 Bd. St-G-le tema posti tooma) H päevikust enda kohta lugesin – selle napi, ebaõiglase, armutu hinnangu peale, mis ta mulle andis ja mis lõpeb järeldusega, et tegelikult ma ei meeldi talle, aga minu kirg tema vastu on meelepärane ja õigeaegne. Taevas teab, kuidas see haiget teeb, ja ma olen nördinud ja alandatud. Me teame harva, mida inimesed meist mõtlevad (või pigem mõtleme, mida nad meist mõtlevad)... Kas ma tunnen end süüdi, sest lugesin midagi, mis ei olnud minu silmadele mõeldud? Ei. Üks päeviku põhilisi (sotsiaalseid) funktsioone on just nimelt see, et teised inimesed seda salamahti loevad, inimesed (nagu vanemad + armukesed), kelle vastu inimene ainult oma päevikus on julmalt aus olnud. Kas H loeb seda kunagi?
…
Kirjutamine. Demoraliseeriv on kirjutada kavatsusega moraali lugeda, inimeste moraalseid standardeid kergitada.
Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik. Hea kirjanik.
Miks on kirjutamine oluline? Põhiliselt eneseupitamise seisukohast, ma arvan. Sest ma tahan olla see isik, kirjanik, ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi öelda. Miks siis juba mitte sedagi? Väike egoehitamine — nagu fait accompli, mida pakub see päevik – ja jõuangi välja veendumuseni, et minul (minul) on öelda midagi, mis peab öeldud saama.
Mu “mina” on nässakas, ettevaatlik, liiga mõistlik. Head kirjanikud on käratsevad enesearmastajad, isegi alpuseni välja. Mõistlikud inimesed, kriitikud, parandavad neid, aga nende mõistlikkus on parasiit, mis saab toitu geeniuse loomingulisest alpusest.
My god, ma olen temaga nii nõus.
Õunakook ^^
Tegin kooki ja nüüd on tuju juba väga hea. Sain kiita ka. Wiiii.
Millegi üle vigiseda ja diipi juttu ajada pole hetkel küll millestki. Kahju. Tahaks kirjutada tegelikult. Midagi huvitavat. Vähemalt endale võiks huvitav olla, aga viimasel ajal tüütan iseendagi ära.
Bläh.
Aga kõik on ikkagi korras.
Rootsis on üks v-kujuline järv. Just avastasin.
Roosad mõmmikesed. :D (mitte eriti naljakas nali, millest ainult Dru aru saab)
Millegi üle vigiseda ja diipi juttu ajada pole hetkel küll millestki. Kahju. Tahaks kirjutada tegelikult. Midagi huvitavat. Vähemalt endale võiks huvitav olla, aga viimasel ajal tüütan iseendagi ära.
Bläh.
Aga kõik on ikkagi korras.
Rootsis on üks v-kujuline järv. Just avastasin.
Roosad mõmmikesed. :D (mitte eriti naljakas nali, millest ainult Dru aru saab)
Wednesday, December 06, 2006
Mõttetu päbla
Kõik on nii imelik viimasel ajal. Mul on täiesti ükskõik. Koolist. Ma õpin küll ja üritan hinded korras hoida, aga kui ma milleski nelja (või kolme) saan, siis silm ei pilgu ka. Mõtlen "oh well, mis siis ikka" ja ongi asi selja taha pandud.
Saaks ma kõik ainult niimoodi selja taha visata ja enam mitte sinna vaadata. Vaikselt isegi õnnestub, aga kõik ei unune nii lihtsalt kui matemaatika neli. Mõned asjad ei hoiavad sust ise kinni ja ei lase lahti enne, kui lähed väljaspoolt abi otsima või kui aeg on käes. Ja kõige valusamad asjad hakkavad haiget tegema alles siis, kui sa avastad, et nüüd peaks vist nagu valus olema või midagi. Nii ei ole aus.
Ja MSN on üks suur sohitegemise koht. Kes aru ei saa, pole vajagi.
Praegu on imelik olla. Selline närviline rahu on hinges. Tegin otsuse ja püüan kõigest väest mitte mõelda selle peale, kas see ikka õige on. Kaua ma ikka ümber mõtlen. :P
Ma tean, et see ei ütle nüüd kellelegi suurt midagi, aga ma sain eile Triinuga rääkida! ^^ Ta oli üle 296230497623407634673 aasta jälle msnis ja ehkki meie vestlus koosnes kahe peale kokku umbes 10 lausest, oli see ikkagi lõpmata tore. Ma igatsen teda kohutavalt taga. Kuuled, Triin, tule Eestisse! Kähku! = ) Siis saame jälle päev otsa mööda Vanalinna konnata. Või hoopis koos sinu geniaalseid praekartuleid küpsetada ja minu õunakooki teha.
Saaks ma kõik ainult niimoodi selja taha visata ja enam mitte sinna vaadata. Vaikselt isegi õnnestub, aga kõik ei unune nii lihtsalt kui matemaatika neli. Mõned asjad ei hoiavad sust ise kinni ja ei lase lahti enne, kui lähed väljaspoolt abi otsima või kui aeg on käes. Ja kõige valusamad asjad hakkavad haiget tegema alles siis, kui sa avastad, et nüüd peaks vist nagu valus olema või midagi. Nii ei ole aus.
Ja MSN on üks suur sohitegemise koht. Kes aru ei saa, pole vajagi.
Praegu on imelik olla. Selline närviline rahu on hinges. Tegin otsuse ja püüan kõigest väest mitte mõelda selle peale, kas see ikka õige on. Kaua ma ikka ümber mõtlen. :P
Ma tean, et see ei ütle nüüd kellelegi suurt midagi, aga ma sain eile Triinuga rääkida! ^^ Ta oli üle 296230497623407634673 aasta jälle msnis ja ehkki meie vestlus koosnes kahe peale kokku umbes 10 lausest, oli see ikkagi lõpmata tore. Ma igatsen teda kohutavalt taga. Kuuled, Triin, tule Eestisse! Kähku! = ) Siis saame jälle päev otsa mööda Vanalinna konnata. Või hoopis koos sinu geniaalseid praekartuleid küpsetada ja minu õunakooki teha.
Monday, December 04, 2006
Subscribe to:
Posts (Atom)
