Ma oleksin hetkeks olnud peaaegu valmis kodust jalga laskma. Lihtsalt sellepärast, et eemale saada. Avastus, et sa oled unustanud teha absoluutselt kõik olulise viimase kahe päeva jooksul, võib ikka ülimalt rööpast välja viia.
Aga siis avastasin ma, et mul pole kellegi juurde minna. Vähemalt mitte kellegi sellise juurde, kellel poleks vanemaid ja oleks korteris minu jaoks ruumi. On see hea? On siis tõesti parem, et ma olen siin kodus ja kuulan iga päev, kuidas ema minu kallal ainult möliseb ja targutab? Ma tean, et ma ei kõlba kuhugi ja ei tee mitte midagi ja olen muidu mõttetu ja ei saa mitte millegagi hakkama. Ma tean seda juba une pealt. Kui keegi tuleks mu juurde, kui ma magan, ja küsiks mult, kes ma olen, vastaksin vist automaatselt midagi stiilis "tütar, kes kuhugi ei kõlba". Vot nii tark olen ma. Vähemalt seda ma tean.
Mina ja minu mentaalne süüfilis
- Deira
- Tallinn, Estonia
- Kui ma parasjagu ei naerata, siis tõenäoliselt tunnen, et peaksin seda tegema. Kui mul on valus ja ma nutan, siis tõenäoliselt olen mõtetega juba hetkes, mil mul on parem. Kui ma olen vihane, vihkan eelkõige ennast, et end sellisesse emotsionaalselt idiootsesse olukorda panin. Muidu olen lihtsalt ilus ja tark.
3 comments:
Tibuke, minu juurde sa vaid alati tulla.
Küll me emale midagi kokku jahume vms, ... lähed minu voodisse. Minul pole selg haige, ma lähen põrandale ^^
Ja näädsa - veel üks põhjus, miks me enne ülikooli vaba aasta võtame ja tööle läheme ja siis omale enda elamise tekitame, eks? ;)
:)
:)
Mind hämmastab, kui identsed me elud on.
Post a Comment