Kõik on tegelikult minu enda süü. Kõik mu õnnetus. Ma pean nüüd ise sellega hakkama saama.

Teistele inimestele ma ei kurda, sest neil on minutagi piisavalt probleeme. Tihtipeale on suurimaks probleemiks seesamune, et keegi ei viitsi neid kuulata omaenda probleemide pärast.

Inimene on ikka üks jube egotsentriline loom.

Näiteks seegi, kuidas ma praegu olen siin, ja ehkki ma võiksin seda võimalust, seda blogi kasutada millekski palju kasulikumaks, produktiivsemaks ja sügavamaks, räägin ma siin ikkagi ainult iseendast, heietan kogu aeg samu probleeme otsast otsani läbi ja jõuan iga kord täpselt samadele arusaamadele.

Igaühel on rääkida ainult üks lugu. Ja nad üritavad seda lugu rääkida võimalikult paljudes erinevates ... näh, mul ei tule see sõna meelde praegu. Teate küll, teatritükkide kohta öeldakse vahel: "Jaa, selle lavastaja ___ selle ja selle kirjaniku teosest on ikka huvitav ja omapärane."

See on mingi hästi keeruline sõna.

Kes välja mõtleb, saab mu käest pulgakommi.

Aga mul hakkab paremini minema, sest midagi muud ei jää mul üle lihtsalt. Ja teil ka mitte. Teie õnn ja õnnetus on täielikult teie enda kätes. Kui miski/keski ei meeldi, saage sellest/temast lahti. Kui see pole võimalik, kannatage natuke. Ja võtke teadmiseks, et kui te võtate teadmiseks, et mingi lahendus tuleb alati, kui piisavalt kõvasti uskuda, ja kui te selle teadmise järgi ka käitute, siis lahendus tulebki. Vot tak.

(Jälle midagi mõttetut ja äärmiselt vastikult enesekeskset Deiralt, teie ustavalt egoistilt, kes avastas täna, et hoolimata oma laiahaardelistest teadmistest teemal "Kõik inimesed on egoistid, bläblä", arvab ta ikka, et kogu maailm peab keerlema tema ümber.)

Nõme, kas pole.

EDIT ülelugemisel: Mulle tuli see sõna meelde. Interpretatsioon. Te ei saagi nüüd pulgakommi.

Mõtlesin, et peaks kirjutama midagi.

Pole ammu teile endast märku andnud.

Jah.

Tegelikult pole mul suurt midagi öeldagi. Kõik, mis vaja, on juba ammu ära öeldud neile, kellele peab.

Jah.

Viimasel ajal tilgub nagu kusagilt heast peast tekkinud reservist vaevaliselt (aga märgatavalt) energiat juurde, nii et ma ei tunnegi end iga päev, nagu oleksin suremas (eks see ole see Dynamisan). Välja arvatud täna. Täna ma otsustasin haigeks jääda ja halvasti tegin, sest halva enesetunde tõttu jäin hiljaks matemaatika tundi ja ei saanud ette teha homset tööd, mille pärast ma üldse täna kooli otsustasin ennast vedada. Ärge jääge haigeks, lapsed.

Sel nädalavahetusel sain teada kõige efektiivsema vahendi olemaks elus õnnelik ja saavutamaks oma eesmärke. Eluga tuleb mängida (või tantsida). Aga tuleb mängida nagu laps, mitte nagu täiskasvanu. Mängida tuleb mängulusti enese pärast, mitte tulemuse peale. Elus ei saa võita. Elu ei saa võita. Eluga tuleb mängida. Kui elul on sinuga lõbus, on sinul eluga ka lõbus. It's a give-and-receive kinda thing.

Ja seda ma peangi õppima tegema. Mängima mängu mängu pärast. Teie ka. Meie edukusele orienteeritud maailmas on see ehk raske, aga muudmoodi ellu jääda tundub minu jaoks igatahes veel raskem.