Ma nägin täna jõle kahtlast unenägu. See sisaldas suurel määral ise mäest alla sõitvaid (loe: enesetapukalduvustega) autosid (kusjuures kaks neist olid rekkad ja ülejäänud minibussid) , kahtlaseid majasid mäe otsas, parve peal hulpivaid oimetukspekstud jääkarusid lehtmetsas ja põgenemiskatsetega vahele jäävaid nööri otsas kõlkuvaid kitsesid.
Mu mõttemaailm on kahtlane.
Wednesday, September 20, 2006
Sunday, September 17, 2006
Deira kurdab jälle.
Niisiis. Tegelikult pole mul üldse halb tuju ega midagi, lihtsalt otsustasin paar fakti kirja panna, mis viimase kuu aja jooksul mulle selgeks on saanud.
Miks ma ei salli nädalasi ja pikemaid reise.
Põhjus on lihtne. Ma pole sellistele reisidele seni veel kordagi sattunud mõne eriti lähedase ja mõnusa inimesega, kellega oleks 24/7 millestki rääkida, kellel oleks sarnane mõttemaailm minu omaga ja keda ma saaksin täiesti lambist kallistada ükskõik, millisel momendil ilma, et see inimene imestaks. Jah, ema võin ma reisil kallistada küll, aga see ei tähenda, et mul oleks eriline vestluskaaslane, sest te kindlasti mõistate, et ta on siiski mu ema ja seega omaette olend. Ma ei saa temaga suhelda samamoodi, nagu ma suhtlen näiteks Druga. Seega tunnen ma end emaga reisidel käies alati väheke mailmast äralõigatud ja üksikuna, sest mul pole ühtegi endavanust, kellega muljeid jagada ja juttu rääkida samas, kui ema saab alati mõne sõbranna kaasa võtta. See on see alaealiste elu.
Siis veel see Norra-reis gospelkooriga. Tore oli, ma ei vaidle vastu. Üldse mitte. Aga terve reisi aja tundsin ma end rohkem üksi kui ühegi reisi ajal kunagi varem. Teised seal kooris tunnevad üksteist juba mitu aastat ja on väga lähedased jne jne. Neil käivad kogu aeg kõikvõimalikud inside-joke'id ja vanade aegade meenutused ja ma tunnen pidevalt, et ma lihtsalt ei mahu sinna vahele. Kohe kuidagi mitte. Mulle tundub vahel, et ma olen nendest inmestest liiga erinev, mina ei suuda mõista neid ja nemad mind. Võib-olla on asi minus, võib-olla ma lihtsalt ei oska nende keskele sulanduda. Kindlasti on see suurelt osalt minu enese probleem. Aga ma lihtsalt ei oska mdagi ette võtta ega teha.
Oh well.
Miks ma ei salli nädalasi ja pikemaid reise.
Põhjus on lihtne. Ma pole sellistele reisidele seni veel kordagi sattunud mõne eriti lähedase ja mõnusa inimesega, kellega oleks 24/7 millestki rääkida, kellel oleks sarnane mõttemaailm minu omaga ja keda ma saaksin täiesti lambist kallistada ükskõik, millisel momendil ilma, et see inimene imestaks. Jah, ema võin ma reisil kallistada küll, aga see ei tähenda, et mul oleks eriline vestluskaaslane, sest te kindlasti mõistate, et ta on siiski mu ema ja seega omaette olend. Ma ei saa temaga suhelda samamoodi, nagu ma suhtlen näiteks Druga. Seega tunnen ma end emaga reisidel käies alati väheke mailmast äralõigatud ja üksikuna, sest mul pole ühtegi endavanust, kellega muljeid jagada ja juttu rääkida samas, kui ema saab alati mõne sõbranna kaasa võtta. See on see alaealiste elu.
Siis veel see Norra-reis gospelkooriga. Tore oli, ma ei vaidle vastu. Üldse mitte. Aga terve reisi aja tundsin ma end rohkem üksi kui ühegi reisi ajal kunagi varem. Teised seal kooris tunnevad üksteist juba mitu aastat ja on väga lähedased jne jne. Neil käivad kogu aeg kõikvõimalikud inside-joke'id ja vanade aegade meenutused ja ma tunnen pidevalt, et ma lihtsalt ei mahu sinna vahele. Kohe kuidagi mitte. Mulle tundub vahel, et ma olen nendest inmestest liiga erinev, mina ei suuda mõista neid ja nemad mind. Võib-olla on asi minus, võib-olla ma lihtsalt ei oska nende keskele sulanduda. Kindlasti on see suurelt osalt minu enese probleem. Aga ma lihtsalt ei oska mdagi ette võtta ega teha.
Oh well.
Subscribe to:
Posts (Atom)
