Eile käisime Druga Eragoni vaatamas. Mina seda (veel) lugenud pole, kui to read listis on see juba järgmine raamat. Sellegipoolest panin väga palju põhimõttelisi ebakõlasid tähele ja tegelikult oli kogu see asi liiga... Tolkien. Paolini haldjad on täpselt samasugused kui härra T-l: nõtked, ilusad, kiired, nad kannavad isegi sarnaseid riideid. Dru mainis midagi sellest, et haldjalinna pääsemiseks on vaja sõita mööda jõge kanuuga, mis on väga kerge ja kiire (tuleb tuttav ette?). Samuti on seal nii mõnigi nimi, mis oleks justkui LotRist maha kopeeritud või sinna paar tähte vahele pandud, et mingigi erinevus oleks. Näiteks Beori mäed. Dru mainis mulle eile jälle midagi mingist Ardweni-nimelisest järvest. Midagi oli veel, aga see ei tule meelde hetkel.
Ja siis see haldjakeel. Nii palju, kui mina seda filmis kuulsin, oli see väga ebaloogiline ja ebaloomulik. Loogiliselt võttes peaks nii voolujoonelistel ja nõtketel olenditel olema samuti väga sujuv ja vokaalirohke keel, nagu oli Tolkienil, kuid kõik näited, mida Eragoni filmis kuulda sai, olid midagi stiilis "rzskhmpstlegbvo".
See on kõik, mida ma praegu "Eragoni" kohta öelda tahan. Vist.
Stay tuned for more.
P.S. Kas Paolini avaldas esimese osa, kui ta oli 16 või 17? Tegelikult pole sel vahet, mul on ikkagi vaid kaheksa kuud aega, et teda ära omada.
Wednesday, December 27, 2006
Saturday, December 23, 2006
Jõulumeeleolu!
Üle kahe aasta on mul jälle jõulumeeleolu. Kui tore saab veel olla?
Paljud hädaldavad, et lumeta pole õigeid jõule, blabla. Jah, lund võiks ju olla. Aga mis on jõulude mõte? On see tõesti lumi? Ei ole ju. Jõulude mõte on olla koos lähedastega, võtta kõike rahulikult, elada mõnda aega kiirustamata.
Jõulud peavad tekkima südames, mitte taevas.
P.S. Üks väga hea vahend jõulumeeleolu säilitamiseks või tekitamiseks on mitte kingituste pärast põdemine. Mina tegin lihtsalt kooki kõigile, kes tahtsid ja probleem oligi lahendatud. Ei olnud mingit mööda poode jooksmist ja põdemist, mis saab siis, kui ma sellele või sellele kinki ei tee. Kes kinki tahtis ja viitsis sellele järgi tulla, see sai.
:)
Jõulud!
Paljud hädaldavad, et lumeta pole õigeid jõule, blabla. Jah, lund võiks ju olla. Aga mis on jõulude mõte? On see tõesti lumi? Ei ole ju. Jõulude mõte on olla koos lähedastega, võtta kõike rahulikult, elada mõnda aega kiirustamata.
Jõulud peavad tekkima südames, mitte taevas.
P.S. Üks väga hea vahend jõulumeeleolu säilitamiseks või tekitamiseks on mitte kingituste pärast põdemine. Mina tegin lihtsalt kooki kõigile, kes tahtsid ja probleem oligi lahendatud. Ei olnud mingit mööda poode jooksmist ja põdemist, mis saab siis, kui ma sellele või sellele kinki ei tee. Kes kinki tahtis ja viitsis sellele järgi tulla, see sai.
:)
Jõulud!
Friday, December 22, 2006
Mängiks vahelduseks Jumalat?
http://www.msnbc.msn.com/id/16299656/wid/11915773?GT1=8816
Kui haiglaseks ja ebaeetiliseks saavad inimesed veel minna?
Omamoodi ma isegi mõistan soovi saada lapsi, kes oleks vanematele endile sarnased, kuid kui see tähendab, et lapsele peaks külge pookima mingi geneetilise defekti, läheb asi normaalsuse piiridest välja.
Kes annab neile õiguse tuua meelega ilma puudega laps lihtsalt sellepärast, et nemad tahavad?
Argh, ma ei suuda ennast korralikult väljendadagi, nii närvi ajas see mind.
Ja nad teevad enda takistajatest veel süüdlased ka.
“You cannot tell me that I cannot have a child who’s going to look like me,” Reynolds said. “It’s just unbelievably presumptuous and they’re playing God.”
Kes siin tegelikult Jumalat mängib?
Kui haiglaseks ja ebaeetiliseks saavad inimesed veel minna?
Omamoodi ma isegi mõistan soovi saada lapsi, kes oleks vanematele endile sarnased, kuid kui see tähendab, et lapsele peaks külge pookima mingi geneetilise defekti, läheb asi normaalsuse piiridest välja.
Kes annab neile õiguse tuua meelega ilma puudega laps lihtsalt sellepärast, et nemad tahavad?
Argh, ma ei suuda ennast korralikult väljendadagi, nii närvi ajas see mind.
Ja nad teevad enda takistajatest veel süüdlased ka.
“You cannot tell me that I cannot have a child who’s going to look like me,” Reynolds said. “It’s just unbelievably presumptuous and they’re playing God.”
Kes siin tegelikult Jumalat mängib?
Tuesday, December 19, 2006
Kui tore.
Ma oleksin hetkeks olnud peaaegu valmis kodust jalga laskma. Lihtsalt sellepärast, et eemale saada. Avastus, et sa oled unustanud teha absoluutselt kõik olulise viimase kahe päeva jooksul, võib ikka ülimalt rööpast välja viia.
Aga siis avastasin ma, et mul pole kellegi juurde minna. Vähemalt mitte kellegi sellise juurde, kellel poleks vanemaid ja oleks korteris minu jaoks ruumi. On see hea? On siis tõesti parem, et ma olen siin kodus ja kuulan iga päev, kuidas ema minu kallal ainult möliseb ja targutab? Ma tean, et ma ei kõlba kuhugi ja ei tee mitte midagi ja olen muidu mõttetu ja ei saa mitte millegagi hakkama. Ma tean seda juba une pealt. Kui keegi tuleks mu juurde, kui ma magan, ja küsiks mult, kes ma olen, vastaksin vist automaatselt midagi stiilis "tütar, kes kuhugi ei kõlba". Vot nii tark olen ma. Vähemalt seda ma tean.
Aga siis avastasin ma, et mul pole kellegi juurde minna. Vähemalt mitte kellegi sellise juurde, kellel poleks vanemaid ja oleks korteris minu jaoks ruumi. On see hea? On siis tõesti parem, et ma olen siin kodus ja kuulan iga päev, kuidas ema minu kallal ainult möliseb ja targutab? Ma tean, et ma ei kõlba kuhugi ja ei tee mitte midagi ja olen muidu mõttetu ja ei saa mitte millegagi hakkama. Ma tean seda juba une pealt. Kui keegi tuleks mu juurde, kui ma magan, ja küsiks mult, kes ma olen, vastaksin vist automaatselt midagi stiilis "tütar, kes kuhugi ei kõlba". Vot nii tark olen ma. Vähemalt seda ma tean.
Sunday, December 17, 2006
Jõulukooki, anyone?
22. ja 23. detsembril on mul kavas küpsetada suuremas koguses õuna-kaneelikooki kõigile, kes ennast minu jaoks piisavalt sõbraks peavad, et end kohale vedada viitsivad. Minu poole. See on minu jõulukink teile sel aastal. Juua saab teed, kohvi, kakaod ja ilmselt ka mingisugust siirupi moodi asja. Ja glögi. Mis jõulud need ilma glögita oleksid. ^^ Peale söögi-joogi luban meelelahutust ka leiutada.
Seega kõik, kes tunnevad minu vastu piisavalt suurt sõprust, et end kohale vedada, saavad ennast südamega küpsetatud koogist ogaraks õgida.
Andke aga tulla, kummal päeval kohale ilmuda kavatsete. Deira shall be waiting.
Nimekiri (mis info saabudes täieneb):
22. detsember, reede
Dru
Jüri K
Kaarel
Melian
Hoar?
Masha
Getter
Stella
23. detsember, laupäev
Seega kõik, kes tunnevad minu vastu piisavalt suurt sõprust, et end kohale vedada, saavad ennast südamega küpsetatud koogist ogaraks õgida.
Andke aga tulla, kummal päeval kohale ilmuda kavatsete. Deira shall be waiting.
Nimekiri (mis info saabudes täieneb):
22. detsember, reede
Dru
Jüri K
Kaarel
Melian
Hoar?
Masha
Getter
Stella
23. detsember, laupäev
Friday, December 15, 2006
Olete te kunagi nii palju haiget saanud, et teil viskab kellestki/millestki totaalselt kopa ette ja tekib nii tohutu ükskõiksus, et probleemi poleks nagu kunagi olnudki?
Minuga juhtus eile nii. Valu kasvas vihaks ja nüüd on lihtsalt ükskõik. Ja ma saan temast üle. Sest ta pole seda kõike lihtsalt väärt. (Kui sa seda loed, siis palun vabandust. See on minu viis asjadega toimetulekuks.)
Ja rohkem nagu polegi midagi öelda. Ma kadestan inimesi, kes on võimelised oma mõtteid täielikult väljendama. Mina olen selle oskuse kusagile ära kaotanud. Või pole mul lihtsalt midagi öelda?
Minuga juhtus eile nii. Valu kasvas vihaks ja nüüd on lihtsalt ükskõik. Ja ma saan temast üle. Sest ta pole seda kõike lihtsalt väärt. (Kui sa seda loed, siis palun vabandust. See on minu viis asjadega toimetulekuks.)
Ja rohkem nagu polegi midagi öelda. Ma kadestan inimesi, kes on võimelised oma mõtteid täielikult väljendama. Mina olen selle oskuse kusagile ära kaotanud. Või pole mul lihtsalt midagi öelda?
Tuesday, December 12, 2006
avastus...?
Ma hirmutan inimesi. Või lihtsalt lükkan neid endast eemale. Olen küll sõbralik ja puha, aga ei lase kellelgi endasse piiluda. Kui ma ise ei taha näidata, siis saadan kõik persse.
Kas see on vale?
Ma tean, et ma peaks midagi teistmoodi tegema.
Kas see on vale?
Ma tean, et ma peaks midagi teistmoodi tegema.
Sunday, December 10, 2006
Saturday, December 09, 2006
Kartulipuder
Ma olen väsinud teesklemast. Ma olen väsinud ütlemast inimestele ilusaid asju vaid sellepärast, et ma ei viitsi või ei jaksa nendega pärast tülitseda ja nende solvumist pealt vaadata. Ńad jookseksid esimesel võimalusel kellegi juurde ja hakkaksid mind taga rääkima. Mul on kogemusi.
Ma olen väsinud sellest, et enamikke minu sõnasid kasutatakse ära vaid selleks, et iseendast rääkida. See pole alati nii ja kindlasti pole kõik sellised (aitäh neile), kuid enamik inimesi kuulab mind vaid selleks, et haarata kinni ühest sõnast või lausest ja sel teemal lõputult jaurata.
Ma tahaks, et keegi kuulaks mind ühe korra ära ilma vahele segamata, laseks mul kõik ära rääkida, end täiesti tühjaks lobiseda. Kõik, KÕIK räägiksin ära ja siis võiksin jälle tükk aega vait olla. Ma lihtsalt pole praegu võimeline inimesi kuulama, sest mu enda sees on nii palju, mis välja tulla tahab.
Tegelikult pole mul mingit õigust neil teemadel vigiseda, sest see probleem on kõigil ja ei kao tõenäoliselt kunagi, kuid vahel peab ju välja ütlema, mida tunnen.
Ma olen väsinud sellest, et enamikke minu sõnasid kasutatakse ära vaid selleks, et iseendast rääkida. See pole alati nii ja kindlasti pole kõik sellised (aitäh neile), kuid enamik inimesi kuulab mind vaid selleks, et haarata kinni ühest sõnast või lausest ja sel teemal lõputult jaurata.
Ma tahaks, et keegi kuulaks mind ühe korra ära ilma vahele segamata, laseks mul kõik ära rääkida, end täiesti tühjaks lobiseda. Kõik, KÕIK räägiksin ära ja siis võiksin jälle tükk aega vait olla. Ma lihtsalt pole praegu võimeline inimesi kuulama, sest mu enda sees on nii palju, mis välja tulla tahab.
Tegelikult pole mul mingit õigust neil teemadel vigiseda, sest see probleem on kõigil ja ei kao tõenäoliselt kunagi, kuid vahel peab ju välja ütlema, mida tunnen.
Thursday, December 07, 2006
Mõned targad sõnad Susan Sontagi päevikust
31. detsember
Päevikupidamisest. Pinnapealne oleks päevikut võtta kui inimese privaatsete ja salajaste mõtete hoidlat, kui usaldusalust, kes on kurt, tumm ja kirjaoskamatu. Päevikus ma mitte lihtsalt et väljendan ennast palju avatumalt, kui saaksin seda teha ükskõik millise inimese ees, ma loon enda.
Päevik on mu enesetäiuse tunnetuse kandja. See kujutab mind emotsionaalselt ja spirituaalselt sõltumatuna. Seega (oh häda!) see mitte lihtsalt ei salvesta mu tegelikku igapäevast elu, vaid pigem – paljudel juhtudel – pakub ka sellele alternatiivi.
Sageli valitseb vastuolu selle vahel, kuidas me mingi inimese suhtes käitume ja mida me tema vastu oma päevikusse kirjapandu järgi tunneme. Kuid see ei tähenda, et see, mida me teeme, on pinnapealne, ja et ainult see, mida me iseendale pihime, on sügav. Pihtimused, ma mõtlen muidugi siiraid pihtimusi, võivad olla palju pinnapealsemad kui teod. Ma mõtlen praegu selle peale, mida ma täna (kui ma läksin 122 Bd. St-G-le tema posti tooma) H päevikust enda kohta lugesin – selle napi, ebaõiglase, armutu hinnangu peale, mis ta mulle andis ja mis lõpeb järeldusega, et tegelikult ma ei meeldi talle, aga minu kirg tema vastu on meelepärane ja õigeaegne. Taevas teab, kuidas see haiget teeb, ja ma olen nördinud ja alandatud. Me teame harva, mida inimesed meist mõtlevad (või pigem mõtleme, mida nad meist mõtlevad)... Kas ma tunnen end süüdi, sest lugesin midagi, mis ei olnud minu silmadele mõeldud? Ei. Üks päeviku põhilisi (sotsiaalseid) funktsioone on just nimelt see, et teised inimesed seda salamahti loevad, inimesed (nagu vanemad + armukesed), kelle vastu inimene ainult oma päevikus on julmalt aus olnud. Kas H loeb seda kunagi?
…
Kirjutamine. Demoraliseeriv on kirjutada kavatsusega moraali lugeda, inimeste moraalseid standardeid kergitada.
Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik. Hea kirjanik.
Miks on kirjutamine oluline? Põhiliselt eneseupitamise seisukohast, ma arvan. Sest ma tahan olla see isik, kirjanik, ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi öelda. Miks siis juba mitte sedagi? Väike egoehitamine — nagu fait accompli, mida pakub see päevik – ja jõuangi välja veendumuseni, et minul (minul) on öelda midagi, mis peab öeldud saama.
Mu “mina” on nässakas, ettevaatlik, liiga mõistlik. Head kirjanikud on käratsevad enesearmastajad, isegi alpuseni välja. Mõistlikud inimesed, kriitikud, parandavad neid, aga nende mõistlikkus on parasiit, mis saab toitu geeniuse loomingulisest alpusest.
My god, ma olen temaga nii nõus.
Päevikupidamisest. Pinnapealne oleks päevikut võtta kui inimese privaatsete ja salajaste mõtete hoidlat, kui usaldusalust, kes on kurt, tumm ja kirjaoskamatu. Päevikus ma mitte lihtsalt et väljendan ennast palju avatumalt, kui saaksin seda teha ükskõik millise inimese ees, ma loon enda.
Päevik on mu enesetäiuse tunnetuse kandja. See kujutab mind emotsionaalselt ja spirituaalselt sõltumatuna. Seega (oh häda!) see mitte lihtsalt ei salvesta mu tegelikku igapäevast elu, vaid pigem – paljudel juhtudel – pakub ka sellele alternatiivi.
Sageli valitseb vastuolu selle vahel, kuidas me mingi inimese suhtes käitume ja mida me tema vastu oma päevikusse kirjapandu järgi tunneme. Kuid see ei tähenda, et see, mida me teeme, on pinnapealne, ja et ainult see, mida me iseendale pihime, on sügav. Pihtimused, ma mõtlen muidugi siiraid pihtimusi, võivad olla palju pinnapealsemad kui teod. Ma mõtlen praegu selle peale, mida ma täna (kui ma läksin 122 Bd. St-G-le tema posti tooma) H päevikust enda kohta lugesin – selle napi, ebaõiglase, armutu hinnangu peale, mis ta mulle andis ja mis lõpeb järeldusega, et tegelikult ma ei meeldi talle, aga minu kirg tema vastu on meelepärane ja õigeaegne. Taevas teab, kuidas see haiget teeb, ja ma olen nördinud ja alandatud. Me teame harva, mida inimesed meist mõtlevad (või pigem mõtleme, mida nad meist mõtlevad)... Kas ma tunnen end süüdi, sest lugesin midagi, mis ei olnud minu silmadele mõeldud? Ei. Üks päeviku põhilisi (sotsiaalseid) funktsioone on just nimelt see, et teised inimesed seda salamahti loevad, inimesed (nagu vanemad + armukesed), kelle vastu inimene ainult oma päevikus on julmalt aus olnud. Kas H loeb seda kunagi?
…
Kirjutamine. Demoraliseeriv on kirjutada kavatsusega moraali lugeda, inimeste moraalseid standardeid kergitada.
Miski peale laiskuse ei takista mind olemast kirjanik. Hea kirjanik.
Miks on kirjutamine oluline? Põhiliselt eneseupitamise seisukohast, ma arvan. Sest ma tahan olla see isik, kirjanik, ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi öelda. Miks siis juba mitte sedagi? Väike egoehitamine — nagu fait accompli, mida pakub see päevik – ja jõuangi välja veendumuseni, et minul (minul) on öelda midagi, mis peab öeldud saama.
Mu “mina” on nässakas, ettevaatlik, liiga mõistlik. Head kirjanikud on käratsevad enesearmastajad, isegi alpuseni välja. Mõistlikud inimesed, kriitikud, parandavad neid, aga nende mõistlikkus on parasiit, mis saab toitu geeniuse loomingulisest alpusest.
My god, ma olen temaga nii nõus.
Õunakook ^^
Tegin kooki ja nüüd on tuju juba väga hea. Sain kiita ka. Wiiii.
Millegi üle vigiseda ja diipi juttu ajada pole hetkel küll millestki. Kahju. Tahaks kirjutada tegelikult. Midagi huvitavat. Vähemalt endale võiks huvitav olla, aga viimasel ajal tüütan iseendagi ära.
Bläh.
Aga kõik on ikkagi korras.
Rootsis on üks v-kujuline järv. Just avastasin.
Roosad mõmmikesed. :D (mitte eriti naljakas nali, millest ainult Dru aru saab)
Millegi üle vigiseda ja diipi juttu ajada pole hetkel küll millestki. Kahju. Tahaks kirjutada tegelikult. Midagi huvitavat. Vähemalt endale võiks huvitav olla, aga viimasel ajal tüütan iseendagi ära.
Bläh.
Aga kõik on ikkagi korras.
Rootsis on üks v-kujuline järv. Just avastasin.
Roosad mõmmikesed. :D (mitte eriti naljakas nali, millest ainult Dru aru saab)
Wednesday, December 06, 2006
Mõttetu päbla
Kõik on nii imelik viimasel ajal. Mul on täiesti ükskõik. Koolist. Ma õpin küll ja üritan hinded korras hoida, aga kui ma milleski nelja (või kolme) saan, siis silm ei pilgu ka. Mõtlen "oh well, mis siis ikka" ja ongi asi selja taha pandud.
Saaks ma kõik ainult niimoodi selja taha visata ja enam mitte sinna vaadata. Vaikselt isegi õnnestub, aga kõik ei unune nii lihtsalt kui matemaatika neli. Mõned asjad ei hoiavad sust ise kinni ja ei lase lahti enne, kui lähed väljaspoolt abi otsima või kui aeg on käes. Ja kõige valusamad asjad hakkavad haiget tegema alles siis, kui sa avastad, et nüüd peaks vist nagu valus olema või midagi. Nii ei ole aus.
Ja MSN on üks suur sohitegemise koht. Kes aru ei saa, pole vajagi.
Praegu on imelik olla. Selline närviline rahu on hinges. Tegin otsuse ja püüan kõigest väest mitte mõelda selle peale, kas see ikka õige on. Kaua ma ikka ümber mõtlen. :P
Ma tean, et see ei ütle nüüd kellelegi suurt midagi, aga ma sain eile Triinuga rääkida! ^^ Ta oli üle 296230497623407634673 aasta jälle msnis ja ehkki meie vestlus koosnes kahe peale kokku umbes 10 lausest, oli see ikkagi lõpmata tore. Ma igatsen teda kohutavalt taga. Kuuled, Triin, tule Eestisse! Kähku! = ) Siis saame jälle päev otsa mööda Vanalinna konnata. Või hoopis koos sinu geniaalseid praekartuleid küpsetada ja minu õunakooki teha.
Saaks ma kõik ainult niimoodi selja taha visata ja enam mitte sinna vaadata. Vaikselt isegi õnnestub, aga kõik ei unune nii lihtsalt kui matemaatika neli. Mõned asjad ei hoiavad sust ise kinni ja ei lase lahti enne, kui lähed väljaspoolt abi otsima või kui aeg on käes. Ja kõige valusamad asjad hakkavad haiget tegema alles siis, kui sa avastad, et nüüd peaks vist nagu valus olema või midagi. Nii ei ole aus.
Ja MSN on üks suur sohitegemise koht. Kes aru ei saa, pole vajagi.
Praegu on imelik olla. Selline närviline rahu on hinges. Tegin otsuse ja püüan kõigest väest mitte mõelda selle peale, kas see ikka õige on. Kaua ma ikka ümber mõtlen. :P
Ma tean, et see ei ütle nüüd kellelegi suurt midagi, aga ma sain eile Triinuga rääkida! ^^ Ta oli üle 296230497623407634673 aasta jälle msnis ja ehkki meie vestlus koosnes kahe peale kokku umbes 10 lausest, oli see ikkagi lõpmata tore. Ma igatsen teda kohutavalt taga. Kuuled, Triin, tule Eestisse! Kähku! = ) Siis saame jälle päev otsa mööda Vanalinna konnata. Või hoopis koos sinu geniaalseid praekartuleid küpsetada ja minu õunakooki teha.
Monday, December 04, 2006
Monday, November 13, 2006
Eneseohverdamisest
Väga iidne tsitaat Tuulepesa foorumist:
"OSHO on öelnud midagi umbes nii - vanemad ohverdavad end laste nimel ja seepärast ei saa nad (lapsed) olla kunagi õnnelikud, sest vanemad meenutavad neile kogu aeg: 'mina loobusin sinu nimel sellest ja tollest, hinda seda ohverdamist.' sellega suunavad nad lapse tulevikus samale teele - kus tema hakkab end enda laste eest ohverdama. "
Masendav, aga tõsi. Ja jällegi on tõend olemas minu ema näol.
Mina pole ju süüdi, et tal elus raske on olnud. Miks peaksin ma siis oma elu elama vaid selle nimel, et näidata üles tänulikkust tema ohvrite suhtes, mida ma pole isegi palunud?
(See ei tähenda, et ma tänulik ei oleks, kuid kõigest hoolimata tekitab selle tundmuse pealesurumine pigem vastupidist reaktsiooni.)
"OSHO on öelnud midagi umbes nii - vanemad ohverdavad end laste nimel ja seepärast ei saa nad (lapsed) olla kunagi õnnelikud, sest vanemad meenutavad neile kogu aeg: 'mina loobusin sinu nimel sellest ja tollest, hinda seda ohverdamist.' sellega suunavad nad lapse tulevikus samale teele - kus tema hakkab end enda laste eest ohverdama. "
Masendav, aga tõsi. Ja jällegi on tõend olemas minu ema näol.
Mina pole ju süüdi, et tal elus raske on olnud. Miks peaksin ma siis oma elu elama vaid selle nimel, et näidata üles tänulikkust tema ohvrite suhtes, mida ma pole isegi palunud?
(See ei tähenda, et ma tänulik ei oleks, kuid kõigest hoolimata tekitab selle tundmuse pealesurumine pigem vastupidist reaktsiooni.)
Bleh?
Tegin täna koolis intrigeeriva avastuse. Minu vihapursked võivad muuhulgas olla põhjustatud ta aastate viisi allasurutud vihast ja emotsioonidest, mis enam koore alla ei mahtunud.
Andke mulle ideid. Ma ei suuda viimasel ajal millestki eriti mõttekast kirjutada, nagu mulle tundub.
Andke mulle ideid. Ma ei suuda viimasel ajal millestki eriti mõttekast kirjutada, nagu mulle tundub.
Sunday, November 12, 2006
Pro-Ana
Käisin just sellisel leheküljel nagu http://www.pro-ana-nation.com. Kes meediat natuke jälginud, see on ehk kuulnud/lugenud, et tegemist on hunniku tüdrukute/noorte naistega, kes on anoreksias endale elustiili ja parima sõbra leidnud ning "levitavad nüüd oma sõnumit" vms.
Tuleb välja, et ajakirjandus on asjast suhteliselt valesti aru saanud. Selle internetilehekülje autor ise on anoreksik ja tunnistab, et ei üritagi eriti oma haigusest lahti saada, sest ei kujuta oma elu selleta enam ette, kuid ta ei propageeri anoreksiat ega ühtegi teist toitumishäiret, pigem on terve sait täis nõuandeid, kuidas süüa tervislikult, ja põhjuseid, miks taolistest haigustest tuleks üritada lahti saada.
"Pro" does not mean "promotion of anorexia". The pro-ana movement is about support, not recruitment of other women. Without sites like this one, many of those who are living with ana or mia would have absolutely no one to talk to.
Pro-ana is not about encouraging people to stay sick or get sick. We are pro-recovery.
Tuleb välja, et ajakirjandus on asjast suhteliselt valesti aru saanud. Selle internetilehekülje autor ise on anoreksik ja tunnistab, et ei üritagi eriti oma haigusest lahti saada, sest ei kujuta oma elu selleta enam ette, kuid ta ei propageeri anoreksiat ega ühtegi teist toitumishäiret, pigem on terve sait täis nõuandeid, kuidas süüa tervislikult, ja põhjuseid, miks taolistest haigustest tuleks üritada lahti saada.
"Pro" does not mean "promotion of anorexia". The pro-ana movement is about support, not recruitment of other women. Without sites like this one, many of those who are living with ana or mia would have absolutely no one to talk to.
Pro-ana is not about encouraging people to stay sick or get sick. We are pro-recovery.
Friday, November 10, 2006
Lühike update Triinu vaimse tervise teemal
Ma avastasin, et mu silmalaug tõmbleb enamasti siis, kui ma ärritunud olen. Või mõtlen kõigele sellele, millest ma viimases kahes postituses rääkinud olen. Ehk siis kui ma ärritunud olen.
P.S. Seinast kukkus täna juba krohvi. Huvitav, kas ma homme kirjutada suudan.
P.S. Seinast kukkus täna juba krohvi. Huvitav, kas ma homme kirjutada suudan.
Wednesday, November 08, 2006
Ja läksingi lolliks
Nii tore on füüsika tunni ajal garderoobis seina peksta, kui närvid üles ütlevad.
Aga arstitädiga oli tore rääkida tegelikult. Ta sai vähemalt aru mu murest. Kahjuks on nii, et enamik teisi inimesi isegi ei ürita (või ei viitsi või on neil must täiesti pohhui).
Või siis ma lihtsalt ei räägi neile.
Aga arstitädiga oli tore rääkida tegelikult. Ta sai vähemalt aru mu murest. Kahjuks on nii, et enamik teisi inimesi isegi ei ürita (või ei viitsi või on neil must täiesti pohhui).
Või siis ma lihtsalt ei räägi neile.
Monday, November 06, 2006
Perekonnaprobleemid
Perekonnad, kus üksteisest mööda räägitakse, on kurvad. Eriti veel sellepärast, et mina ühte sellisesse sündinud olen. Pereliikmetel pole kas aega, tahtmist või viitsimist teineteist päriselt kuulata, näha asju teiste silmade läbi ja püüda tabada kaalslaste käitumise sügavamat põhjust.
Vihane laps, õnnetu laps, liiga hilja koju jõudev laps, jonniv, pahandust tegev või kasvõi pealaest jalatallani ingellikult armas ja hea laps. Vanemad ei mõtle tihitpeale sellele, et kui järeltulija õhtul liiga hilja uksest sisse astub, kodused tööd tegemata ja taskuraha lännu, siis võib asi olla halva seltskonna mõju asemel hoopis soovimatuses koju tulla, meeleheitlikus püüdes mingisugust tähelepanu äratada. See võib olla vaikne appikarje, püüe panna ümbritsevaid inimesi märkama, et midagi on lapse hinges mäda.
Minu puhul ei märgatud seda näiteks kunagi. Mina olen alati pidanud oma probleemidega üksi hakkama saama ja eks ma sellepärast olengi nii fakkd. Pealtnäha ehk mitte, aga te ei tea ju päriselt, mis mu peas toimub.
Mind ajab kohutavalt närvi see, et ükskõik, millise murega ma ema ette ei ilmuks ja ei püüaks talle rääkida millestki, mis mind vaevab, lõpuks jõuab ta selle vestlusega alati välja selleni, kui raske temal praegu on ja kuidas ma olen nii halb ja hoolimatu, et ma kodus nii vähe koristan ja teda aitan. Ta muudab iga kord minu probleemid totaalselt olematuks, tähtsusetuks, teisejärguliseks. Jääb mulje, nagu kuulaks ta mu ära ainult selleks, et jälle oma nukrast elust pajatada ja mind süüdistada saaks.
Ta räägib suures osas tõtt - tal tõesti on raske ja elu on prageu pingeline ja ma peaksin kodus rohkem ära tegema, aga ma tean seda kõike juba... Ja see, et ta kogu aeg räägib mulle asjadest sellise nurga alt, et mulle jääb mulje, nagu oleksin mina selle kõiegs süüdi, ei ole ka kuigi lahe. Ma tunnen ennast niigi süüdi kõige pärast, mis selles perekonnas toimub, mul pole vaja veel rohkem süütunnet selle pärast, et tema otsustas hakata maja ehitama.
Võib-olla kujutan ma seda kõike endale ette ja olen praegu hirmus pubekas, aga ma ausõna varsti lähen lolliks.
Muide, see on ka lihtsalt vastik, et hea õpilane olen ma tema jaoks ainult siis, kui mul ainult viied on. Neli oleks nagu mingi kuritegu. Nutma ajab see lausa. Sellise tunde tekitab, et tahaks midagi peksta. Minu toas on seinad juba niigi mõlkis mu rusikatest, pole vaja, et ma need auklikuks peksan. Te ei kujuta ette, kui tihti ma üksi kodus olles asju lihtsalt niisama heast peast löön. Lihtsalt sellepärast, et ma olen nii vihane. Ja see viha tuleb kusagilt sügavalt seest, vahel isegi ilma mingi erilise põhjuseta. See on isegi veidi hirmutav.
Kas tõesti on nii raske aru saada, et kolm või neli nelja mu tunnistusel ei saada mind veel kusagile Kellusse koristajaks õppima. Raisk, ma olen 16. Ma olen noor. Ma peaks elust rõõmu tundma ja õnnelik olema, et kõik veel ees on, aga selle asemel põen mina sellepärast, mis saab üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis, kui mu eksamihinne tuleb 98 ja ema hakkab ("nalja pärast", nagu ta alati ütleb; see pole enam tegelikult eriti naljakas, kui ta seda juba neli aastat järjest on teinud) ilkuma, et miks ma ei saanud 100-t.
Tahaks väga-väga talle näkku ropendada ja kõik persse saata. Sest ma olen õnnetu (ja kuradima VIHANE). Sest ma tean, et ükskõik, mida ma ei tee, tema minuga rahul ei ole. Ta võib öelda, et on, aga näost on näha, et valetab.
Vihane laps, õnnetu laps, liiga hilja koju jõudev laps, jonniv, pahandust tegev või kasvõi pealaest jalatallani ingellikult armas ja hea laps. Vanemad ei mõtle tihitpeale sellele, et kui järeltulija õhtul liiga hilja uksest sisse astub, kodused tööd tegemata ja taskuraha lännu, siis võib asi olla halva seltskonna mõju asemel hoopis soovimatuses koju tulla, meeleheitlikus püüdes mingisugust tähelepanu äratada. See võib olla vaikne appikarje, püüe panna ümbritsevaid inimesi märkama, et midagi on lapse hinges mäda.
Minu puhul ei märgatud seda näiteks kunagi. Mina olen alati pidanud oma probleemidega üksi hakkama saama ja eks ma sellepärast olengi nii fakkd. Pealtnäha ehk mitte, aga te ei tea ju päriselt, mis mu peas toimub.
Mind ajab kohutavalt närvi see, et ükskõik, millise murega ma ema ette ei ilmuks ja ei püüaks talle rääkida millestki, mis mind vaevab, lõpuks jõuab ta selle vestlusega alati välja selleni, kui raske temal praegu on ja kuidas ma olen nii halb ja hoolimatu, et ma kodus nii vähe koristan ja teda aitan. Ta muudab iga kord minu probleemid totaalselt olematuks, tähtsusetuks, teisejärguliseks. Jääb mulje, nagu kuulaks ta mu ära ainult selleks, et jälle oma nukrast elust pajatada ja mind süüdistada saaks.
Ta räägib suures osas tõtt - tal tõesti on raske ja elu on prageu pingeline ja ma peaksin kodus rohkem ära tegema, aga ma tean seda kõike juba... Ja see, et ta kogu aeg räägib mulle asjadest sellise nurga alt, et mulle jääb mulje, nagu oleksin mina selle kõiegs süüdi, ei ole ka kuigi lahe. Ma tunnen ennast niigi süüdi kõige pärast, mis selles perekonnas toimub, mul pole vaja veel rohkem süütunnet selle pärast, et tema otsustas hakata maja ehitama.
Võib-olla kujutan ma seda kõike endale ette ja olen praegu hirmus pubekas, aga ma ausõna varsti lähen lolliks.
Muide, see on ka lihtsalt vastik, et hea õpilane olen ma tema jaoks ainult siis, kui mul ainult viied on. Neli oleks nagu mingi kuritegu. Nutma ajab see lausa. Sellise tunde tekitab, et tahaks midagi peksta. Minu toas on seinad juba niigi mõlkis mu rusikatest, pole vaja, et ma need auklikuks peksan. Te ei kujuta ette, kui tihti ma üksi kodus olles asju lihtsalt niisama heast peast löön. Lihtsalt sellepärast, et ma olen nii vihane. Ja see viha tuleb kusagilt sügavalt seest, vahel isegi ilma mingi erilise põhjuseta. See on isegi veidi hirmutav.
Kas tõesti on nii raske aru saada, et kolm või neli nelja mu tunnistusel ei saada mind veel kusagile Kellusse koristajaks õppima. Raisk, ma olen 16. Ma olen noor. Ma peaks elust rõõmu tundma ja õnnelik olema, et kõik veel ees on, aga selle asemel põen mina sellepärast, mis saab üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis, kui mu eksamihinne tuleb 98 ja ema hakkab ("nalja pärast", nagu ta alati ütleb; see pole enam tegelikult eriti naljakas, kui ta seda juba neli aastat järjest on teinud) ilkuma, et miks ma ei saanud 100-t.
Tahaks väga-väga talle näkku ropendada ja kõik persse saata. Sest ma olen õnnetu (ja kuradima VIHANE). Sest ma tean, et ükskõik, mida ma ei tee, tema minuga rahul ei ole. Ta võib öelda, et on, aga näost on näha, et valetab.
Sunday, November 05, 2006
Paadunud ateistidele
Ateistid ei tunnista kõikvõimalike jumalate olemasolu. Alguses arvasin ma, nagu paljud teisedki ehk, et nad keelduvad tunnistamast vaid kristliku jumala, Jehoova olemasolu, aga tuleb välja, et jutt käib kõikide religioonide jumalustest. Tegelikult on see suhteliselt loogiline kah.
Nii. Minagi ei tunnista ühtki jumalat ega jumalust. Kas see teeb minust kohe ateisti? Ise ma ennast ateistiks ei nimeta, ehkki jagan nende seisukohti. Tegelikult on mul lausa oma religioon, mida järgin. Selles lihtsalt pole jumalaid.
Milline on siis piir ateisti ja mitte-ateisti vahel, kes lihtsalt jagab nende seisukohti. Kas ma võin tuliselt vaielda jumala olemasolu teemal ja mitte olla ateist? Või teeb see minust automaatselt ateisti?
Miks ateistidele (just neile paadunutele) meeldib nii väga igal pool kogu aeg kuulutada, et nemad jumalasse ei usu ja sellel teemal kogu aeg vaielda?
Leidsin Päevalehest ühe lugeja kirja, mis just samal teemal räägib. Suhteliselt vana leht on, 9. oktoobrist.
"Aga ajuvaba on ju ilkuda asja kallal, mida teie arvates ei tohiks olemaski olla. Siiski on Jumalal teie elus tuntav roll. Muidu te ju ei torgiks neid teemasid kogu aeg. Olete justkui hirmul oma sisimas. Justkui koer aia taga, kes varjab oma sisemist ebakindlust pideva klähvimise taha." (Risto Laur)
Just nimelt. Sellistest inimestest jääb mulje, nagu kardaksid nad sisimas, et Jumal siiski on olemas ja nad justkui püüaksid seda hirmu oma kraaklemise ja vaidlemisega summutada, kinnitades selle kaudu endale võimalikult palju, et teda siiski ei ole.
Kui inimene tõepoolest ei usu millessegi, siis ta jätab selle asja rahule ja laseb neil uskuda, kes tahavad. Tal peaks sellest vähemalt mingil määral kama olema. Aga ateistidel (kordan, jutt käib neist paadunutest) ju pole.
Nii. Minagi ei tunnista ühtki jumalat ega jumalust. Kas see teeb minust kohe ateisti? Ise ma ennast ateistiks ei nimeta, ehkki jagan nende seisukohti. Tegelikult on mul lausa oma religioon, mida järgin. Selles lihtsalt pole jumalaid.
Milline on siis piir ateisti ja mitte-ateisti vahel, kes lihtsalt jagab nende seisukohti. Kas ma võin tuliselt vaielda jumala olemasolu teemal ja mitte olla ateist? Või teeb see minust automaatselt ateisti?
Miks ateistidele (just neile paadunutele) meeldib nii väga igal pool kogu aeg kuulutada, et nemad jumalasse ei usu ja sellel teemal kogu aeg vaielda?
Leidsin Päevalehest ühe lugeja kirja, mis just samal teemal räägib. Suhteliselt vana leht on, 9. oktoobrist.
"Aga ajuvaba on ju ilkuda asja kallal, mida teie arvates ei tohiks olemaski olla. Siiski on Jumalal teie elus tuntav roll. Muidu te ju ei torgiks neid teemasid kogu aeg. Olete justkui hirmul oma sisimas. Justkui koer aia taga, kes varjab oma sisemist ebakindlust pideva klähvimise taha." (Risto Laur)
Just nimelt. Sellistest inimestest jääb mulje, nagu kardaksid nad sisimas, et Jumal siiski on olemas ja nad justkui püüaksid seda hirmu oma kraaklemise ja vaidlemisega summutada, kinnitades selle kaudu endale võimalikult palju, et teda siiski ei ole.
Kui inimene tõepoolest ei usu millessegi, siis ta jätab selle asja rahule ja laseb neil uskuda, kes tahavad. Tal peaks sellest vähemalt mingil määral kama olema. Aga ateistidel (kordan, jutt käib neist paadunutest) ju pole.
Mida ma tegin reedel ja laupäeval
Niisiis. Neljapäeva õhtul oli mul üpris halb tuju, sest ma llin üsna kindel, et Urus magamine sakib. Sakkiski, kas teate. Aga järgmisel hommikul oli meil Dru ja Lilyga nii lõbus mööda Tartut seigelda, kohvi juua ja Hesburgerit otsida. Me küsisime möödujate käest, kus üks selline olla võiks ja kaks korda saime vastuseks, et Tartus sellist asja polegi, lõpuks aga kuulsime, et Eedenis peaks olema. Ja oligi. (Jei!) Bussis mängisime me briti turiste kusjuures. Nii igaks juhuks, kui keegi meilt piletit oleks küsinud.
Urgu naastes kuulsime, et me peame sealt jalga laskma, sest see oli reserveeritud. Laupäevani. Nii et suur osa selelst kambast, kes seal oli, maandus Goblini pool. Hihi. And that's where the fun began. :P
At some point läksime me (")limonaadi(") ostma. Ja pärast seda... Eeem... Ma pearem ei kirjelda seda. :D Me tantsisime, mängisime kaarte, nilbitsesime ja puha. Kuna ma ei mäleta enam hästi, mis järjekorras asjad juhtusid (aga ma mäletan küll, mis juhtus!), siis tuleks sellest emenutamisest üks suur kartul ja kapsas, millest keegi peale minu mdiagi aru ei saaks. Aga lahe oli ikkagi.
Suur tänu kõigile, kes Tartusoleku nii toredaks tegid. :)
Bussisõit koju oli ka ülimalt tore. Me istusime kolmekesi kõige tagumises reas, Lily magas, mina ja Dru kuulasime mu iPodi pealt igasugu haiget muusikat ning laulsime ja tantsisime kaasa. xD
Praegu ma lõpetan, sest ma olen liiga juhtmes. Mul on tartupohmell.
Urgu naastes kuulsime, et me peame sealt jalga laskma, sest see oli reserveeritud. Laupäevani. Nii et suur osa selelst kambast, kes seal oli, maandus Goblini pool. Hihi. And that's where the fun began. :P
At some point läksime me (")limonaadi(") ostma. Ja pärast seda... Eeem... Ma pearem ei kirjelda seda. :D Me tantsisime, mängisime kaarte, nilbitsesime ja puha. Kuna ma ei mäleta enam hästi, mis järjekorras asjad juhtusid (aga ma mäletan küll, mis juhtus!), siis tuleks sellest emenutamisest üks suur kartul ja kapsas, millest keegi peale minu mdiagi aru ei saaks. Aga lahe oli ikkagi.
Suur tänu kõigile, kes Tartusoleku nii toredaks tegid. :)
Bussisõit koju oli ka ülimalt tore. Me istusime kolmekesi kõige tagumises reas, Lily magas, mina ja Dru kuulasime mu iPodi pealt igasugu haiget muusikat ning laulsime ja tantsisime kaasa. xD
Praegu ma lõpetan, sest ma olen liiga juhtmes. Mul on tartupohmell.
Friday, November 03, 2006
Urus.
Jah. Just siin ma olen. Dru, Lily, Dani, Gopsi ja hunniku teiste inimestega, kellest mõnede nimesid ma isegi ei tea. Aga vahet pole.
Mul on igav, nii et lõbustan end siin selle mõttetu postitusega. Tegelikult meeldib mulle lihtsalt Goblini läpakal trükkida. Aga see on saladus, eksole. Ärge siis kellelegi öelge.
Me vaatame siin mingit haiget animet, mis pole päris hentai, aga asjast väga kaugele ka ei jää. See on suht sama, mis soft porn - doesn't get you hard. Haha.
Tahaks midagi normaalset süüa. Ja siis tahaks normaalses kohas magada. Aga Urus pole ühtegi normaalset kohta. Diivaneid on ainult kaks, üks diivan on kinni ja teise pärast kaklevad vähemalt kolm inimest. Ihihi. Ma olen ropult väsinud tegelikult, aga magama jääda ei saa ma nagunii, sest siinsamas kõrval mängib telekas ja igal pool mujal räägivad inimesed juttu. Nõme küll, kui suudad uinuda ainult totaalses vaikuses, nagu see minuga on. Ja täielikus pimeduses.
Pea valutab.
Kas Tartusse tulek oli ikka tark tegu?
Mul on igav, nii et lõbustan end siin selle mõttetu postitusega. Tegelikult meeldib mulle lihtsalt Goblini läpakal trükkida. Aga see on saladus, eksole. Ärge siis kellelegi öelge.
Me vaatame siin mingit haiget animet, mis pole päris hentai, aga asjast väga kaugele ka ei jää. See on suht sama, mis soft porn - doesn't get you hard. Haha.
Tahaks midagi normaalset süüa. Ja siis tahaks normaalses kohas magada. Aga Urus pole ühtegi normaalset kohta. Diivaneid on ainult kaks, üks diivan on kinni ja teise pärast kaklevad vähemalt kolm inimest. Ihihi. Ma olen ropult väsinud tegelikult, aga magama jääda ei saa ma nagunii, sest siinsamas kõrval mängib telekas ja igal pool mujal räägivad inimesed juttu. Nõme küll, kui suudad uinuda ainult totaalses vaikuses, nagu see minuga on. Ja täielikus pimeduses.
Pea valutab.
Kas Tartusse tulek oli ikka tark tegu?
Tuesday, October 31, 2006
Mõtlesin,
et võiks midagi kirjutada. Pole seda juba tükk aega teinud. Kummaline küll, aga vahel lihtsalt tuleb tuju võtta kätte ja kukkuda trükkima. Aina klõbistada, kuni pea on mõtetest nii tühi, kui vähegi võimalik.
Tegelikult teeb mind natuke kurvaks see, et vastukaja oma blogile pean ma inimeste käest isiklikult välja nuruma, et üldse midagi kuulda. Ainuke, kes viimasel ajal mu blogi vabatahtlikult kommenteerib, on Margot, ja nõnda tundub ka, et tema on ainuke, kes seda loeb. Jah, ma tõepoolest kirjutasin mitte just kaua aega tagasi sellest, kuidas blogimine on tegelikult vaid meeletu janu tähelepanu järele, kuid mis parata - lihtsalt tekib tunne, et peaaegu mitte kedagi ei huvita mu mõtted ja kui huvitavadki, siis ei tekita need mingeid väljendamisväärseid ideid ega emotsioone. Äkki ma olen lihtsalt igav? Liiga eneses kinni (seda olen ma nagunii, nagu ka enamik ülejäänud inimestest)?
Eks ta ole. Tegelikult on blog ju lihtsalt koht, kus oma kõige olulisemat ja üpriski primitiivset vajadust rahuldada: rääkida iseendast.
Nüüd ma hakkan ennast juba kordama.
Mis veel... Ah jaa, ma avastasin, et suhtlemine on täitsa meeldiv tegevus, eriti, kui ise aktiivne olla ja mitte oodata, et kogu maailm sinu ümber tiirlema hakkaks, kui sa teed näo, et nii peaks asjad tegelikult olema (ma tean, sajandi avastus, eksole).
Päris keerulised laused sünnivad mul täna õhtul kirja panna, ma vaatan.
Tegelikult peaks ma nüüd magama minema sügavas lootuses, et vaheaja esimene päev ei ole lihtsalt mõttetult raisku läinud (mida see kohe kindlasti pole, sest ma nägin täna... LUPIT! :) ).
Seega, head ööd ja palju pehmeid ja karvaseid roosasid lillatäpilisi elevante teile voodi alla.
Tegelikult teeb mind natuke kurvaks see, et vastukaja oma blogile pean ma inimeste käest isiklikult välja nuruma, et üldse midagi kuulda. Ainuke, kes viimasel ajal mu blogi vabatahtlikult kommenteerib, on Margot, ja nõnda tundub ka, et tema on ainuke, kes seda loeb. Jah, ma tõepoolest kirjutasin mitte just kaua aega tagasi sellest, kuidas blogimine on tegelikult vaid meeletu janu tähelepanu järele, kuid mis parata - lihtsalt tekib tunne, et peaaegu mitte kedagi ei huvita mu mõtted ja kui huvitavadki, siis ei tekita need mingeid väljendamisväärseid ideid ega emotsioone. Äkki ma olen lihtsalt igav? Liiga eneses kinni (seda olen ma nagunii, nagu ka enamik ülejäänud inimestest)?
Eks ta ole. Tegelikult on blog ju lihtsalt koht, kus oma kõige olulisemat ja üpriski primitiivset vajadust rahuldada: rääkida iseendast.
Nüüd ma hakkan ennast juba kordama.
Mis veel... Ah jaa, ma avastasin, et suhtlemine on täitsa meeldiv tegevus, eriti, kui ise aktiivne olla ja mitte oodata, et kogu maailm sinu ümber tiirlema hakkaks, kui sa teed näo, et nii peaks asjad tegelikult olema (ma tean, sajandi avastus, eksole).
Päris keerulised laused sünnivad mul täna õhtul kirja panna, ma vaatan.
Tegelikult peaks ma nüüd magama minema sügavas lootuses, et vaheaja esimene päev ei ole lihtsalt mõttetult raisku läinud (mida see kohe kindlasti pole, sest ma nägin täna... LUPIT! :) ).
Seega, head ööd ja palju pehmeid ja karvaseid roosasid lillatäpilisi elevante teile voodi alla.
Friday, October 20, 2006
Reede?
Oeh, reede. Päev, mida ma sallin kõige vähem. Miks peab nädala viimane koolipäev olema kõige raskem? Mul poleks midagi selle vastu, kui esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev oleksid üks suur vaimne vägistamine ja ühest kohast teise jooksmine, sest siis ma jaksaksin, aga nädala lõpus tahaks juba lihtsalt ära koju teetassi ja hea raamatu juurde. Kas teil ei ole vahel sellist tunnet?
Selle asemel on mul reedeti seitse tundi, millest viimane matemaatika, siis kaks tundi koolikoori (täna on selle asemel ajaloo järeltöö) ja siis kaks tundi gospelkoori. Täna on kauemgi, sest ma olen kaks proovi puudunud (põskkoopapõletik) ja ei oska pooli laule ning pean seetõttu pärast proovi neid õppima jääma. Bläääääääääh.
Ja nii on olnud juba viimased kaks aastat. Reede on kõige pikem, raksem ja värdjam päev kogu nädala jooksul, ehkki võiks ja peaks olema tore.
*on õnnetu, magamata ja närvis ajaloo pärast*
Selle asemel on mul reedeti seitse tundi, millest viimane matemaatika, siis kaks tundi koolikoori (täna on selle asemel ajaloo järeltöö) ja siis kaks tundi gospelkoori. Täna on kauemgi, sest ma olen kaks proovi puudunud (põskkoopapõletik) ja ei oska pooli laule ning pean seetõttu pärast proovi neid õppima jääma. Bläääääääääh.
Ja nii on olnud juba viimased kaks aastat. Reede on kõige pikem, raksem ja värdjam päev kogu nädala jooksul, ehkki võiks ja peaks olema tore.
*on õnnetu, magamata ja närvis ajaloo pärast*
Thursday, October 19, 2006
Kana?
Talvel kanad ei mune, sest neil on muna-auk kinni külmunud.
P.S. Mineraalvesi ilma gaasita mulle ei meeldi, see on liiga vedel.
P.S. Mineraalvesi ilma gaasita mulle ei meeldi, see on liiga vedel.
Saturday, October 14, 2006
Palvä, ääää
Deira hakkab nüüd kaalus alla võtma ja palub tungivalt kõikidel oma kullakallikestel teda enam mitte kusagile rämpsu sööma (või puhvetisse) kutsuda. Peale selle võiks Deirat hoolega valvata ja keelata tal omandada ostu, varguse või ükskõik, millisel muul teel maiustusi ja saiakesi, samuti ei tasu talle selliseid asju pakkuda.
Täname tähelepanu eest.
P.S. On kellelgi aimu, kuidas teha 3GPP-tüüpi videofailist midagi, mida Windows Movie Maker aktsepteeriks (soovitatavalt MPEG4)?
Täname tähelepanu eest.
P.S. On kellelgi aimu, kuidas teha 3GPP-tüüpi videofailist midagi, mida Windows Movie Maker aktsepteeriks (soovitatavalt MPEG4)?
Friday, October 13, 2006
"Click"
Film mehest, kes kaotab kõik, sest tahab kõike saada.
Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, sest esiteks on see liiga pikk ja keeruline jutt ja teiseks... ma vist hakkaksin (jälle) nutma.
Aga vaadake. Ehk paneb teidki mõtlema.
Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, sest esiteks on see liiga pikk ja keeruline jutt ja teiseks... ma vist hakkaksin (jälle) nutma.
Aga vaadake. Ehk paneb teidki mõtlema.
Wednesday, October 11, 2006
Kes me oleme?
Minapilt otsustab suurel määral, mida me endaga pihta hakkame, mida tahame ja millega tegeleme. See näitab meile, mida me väärtustame ja samas näitavad meie väärtused meile veel selgemalt, kes me oleme. Meie oleviku minapilt aitab paremini näha, mõista ja hinnata minevikku ja tehtud tegusid, näha neid teise vaatenurga alt, oleviku minapildi seisukohalt. Otsused ja plaanid oma tuleviku kohta teeme ikka oleviku mina suhtes. Kõik tahavad ju teha asju tulevikus paremini, olla targemad, tublimad, edukamad – praegusest endast peajagu üle. Vähe on inimesi, kes ei muutuks mitte mingi hinna eest. Muutumist ei saagi vältida, see on loomulik protsess, mis toimub samaaegselt elamisega. Isegi inimesed, kes sisuliselt ei ela (istuvad päevad läbi kodus ja unistavad suhtlemisest), muutuvad. Nemadki jõuavad arusaamistele ja teevad ostuseid. See, kui julge on keegi neid ellu viima, on igaühe enda teha ja sõltub juba nende minapildist ja eneseusust.
Inimesed saaksid nii paljudest oma probleemidest jagu, kui nad ainult muudaksid oma vaatenurka iseenda peale! Paljud ülekaalulised ei suuda midagi ette võtta, sest nad defineerivadki end lihtsalt ülekaalulise inimesena. Nad ei võta arvesse oma iseloomuomadusi ega andeid. Nende jaoks mina = mu kaal. Kui nad õpiksid vaid end nägema kellegi muuna, muudaksid võrduse parema poole näiteks ‚heaks kuulajaks’ või kasvõi ‚imeosavaks kohvikeetjaks’, muudaksid nad kogu oma maailmavaadet ja tõenäoliselt ka maailma vaadet neile. Tihtipeale on just puuduv perspektiivimuudatus see, mis motivatsiooni kapis kinni hoiab. Laske ta siis välja! Ja see ei kehti ainult kaaluprobleemidega inimeste, vaid kõigi kohta.
Kunagi öeldi: „Sa oled see, mida sööd.” Nüüd öeldakse ka, et oled see, mida vaatad, kuulad või loed. On see alati õige? Kas me peaksime ennast defineerima, võttes aluseks selle, mis tuleb väljaspoolt ja on suunatud meie pihta? Kas laseme ümbritseval maailmal meile öelda, kellena end defineerima peame? Seda näen mina eespool esile toodud lause taga. Mina isiklikult sõnastaksin lause ümber: „Sa sööd, vaatad, kuulad, loed seda, mis sa ise oled.” Nõnda sõnastatult annab lause mõista, et me demonstreerime oma minapilti enda valikute kaudu, mitte ei defineeri end neile tuginedes.
Nii et kes ma siis olen?
Ma olen eestlane.
Ma olen tahtejõuline.
Ma olen andekas.
Ma olen tütar.
Ma olen õde.
Ma olen sõber.
Ma olen kasulik.
Ma olen kindel oma uskumustes.
Ma olen ilus inimene.
Uuendused.
Nii-nii. Tegelesin natuke mõtlemisega ja leidsin, et võiks oma blogimise põhimõtteid ja meetodeid natuke muuta. Ma pole nimelt sugugi rahul oma senise teemavalikuga (mina ja minu äärmiselt igav elu). Tegin otsuse, et hakkan kirjutama teemadel, mis mind ennast ja ka teisi rohkem huvitaksid. Muidugi on tore iseendast rääkida, kes seda siis ei naudiks. Ma leian aga, et minu blog on seni olnud väga sisuhõre ja mõttetu, kui välja arvata mõned üksikud postitused. Tahaksin kirjutada millestki suuremast ja laiahaardelisemast kui seda on minu väike eluke.
Seega. Te võiksite mulle teada anda, millistel teemadel ma teie arvates filosofeerida või mille üle vigiseda võiksin. Siis saan ka oma lugejatele (kui neid üldse on :P) vastu tulla. Peale selle, äkki oskate siis ka ise sõna sekka öelda? Te ei kujuta ette, kui väga ma tahaks saada huvitavaid ja diskussioonile ärgitavaid kommentaare. Või lihtsalt kuulda ka teie arvamust.
Bla.
Seega. Te võiksite mulle teada anda, millistel teemadel ma teie arvates filosofeerida või mille üle vigiseda võiksin. Siis saan ka oma lugejatele (kui neid üldse on :P) vastu tulla. Peale selle, äkki oskate siis ka ise sõna sekka öelda? Te ei kujuta ette, kui väga ma tahaks saada huvitavaid ja diskussioonile ärgitavaid kommentaare. Või lihtsalt kuulda ka teie arvamust.
Bla.
Monday, October 09, 2006
Bläh.
Mida blogimine annab? See on ju lihtsalt lootus tähelepanule, katse teadasaamiseks, kui paljud inimesed sinust huvituvad, kas neil on sulle midagi öelda jne. Mõni ütleb, et blogimine on lihtsalt püüe oma sõnumit maailmas levitada, öelda midagi olulist.
Küsimus.
Kas te olete oma blogis kunagi öelnud midagi, mis tõesti oli väärt trükkimist? Olete te kunagi öelnud midagi, mis kedagi mõtlema on pannud või end muutma sundinud? Olete te suutnud muuta paremaks kellegi maailma oma blogiga? Olge nüüd ausad. Ma ütlen ausalt - minu vastus neile küsimustele on tõenäoliselt ei. Ma ei tea, et minu päevategemised ja kahtlased unenäokirjeldused läheksid kellelegi ülimalt korda. Inimestel on parematki teha, kui lugeda, kuidas ma sain koolis halva hinde või et ma nägin unes kitse.
Ma ei kirjuta ju siia sellest, mida ma tõeliselt oma sisimas tunnen. Ei kirjuta siia, kellesse salaja armunud olen, keda ei salli, kellel pea maha tahaksin võtta ja mida iganes veel. kas teie kirjutate? Ei? No näete siis. Tegelikult on blogimine üks äärmiselt pealiskaudne tegevus. Sa näitad oma kesta, näitad seda, mida teised niigi näevad samas, kui see, mis on sees, mis on tõesti oluline ja minda inimesed näha võiksid või nägema peaksid, jääb varjule. Ja alatiseks.
Võib-olla olen ainult mina selline. Mõned inimesed juba teavad minu probleemidest usalduse ja eneseavamisega. Aga siiski tundub mulle, et enamik blogijaid räägivad palju, ütlemata tegelikult midagi olulist.
Küsimus.
Kas te olete oma blogis kunagi öelnud midagi, mis tõesti oli väärt trükkimist? Olete te kunagi öelnud midagi, mis kedagi mõtlema on pannud või end muutma sundinud? Olete te suutnud muuta paremaks kellegi maailma oma blogiga? Olge nüüd ausad. Ma ütlen ausalt - minu vastus neile küsimustele on tõenäoliselt ei. Ma ei tea, et minu päevategemised ja kahtlased unenäokirjeldused läheksid kellelegi ülimalt korda. Inimestel on parematki teha, kui lugeda, kuidas ma sain koolis halva hinde või et ma nägin unes kitse.
Ma ei kirjuta ju siia sellest, mida ma tõeliselt oma sisimas tunnen. Ei kirjuta siia, kellesse salaja armunud olen, keda ei salli, kellel pea maha tahaksin võtta ja mida iganes veel. kas teie kirjutate? Ei? No näete siis. Tegelikult on blogimine üks äärmiselt pealiskaudne tegevus. Sa näitad oma kesta, näitad seda, mida teised niigi näevad samas, kui see, mis on sees, mis on tõesti oluline ja minda inimesed näha võiksid või nägema peaksid, jääb varjule. Ja alatiseks.
Võib-olla olen ainult mina selline. Mõned inimesed juba teavad minu probleemidest usalduse ja eneseavamisega. Aga siiski tundub mulle, et enamik blogijaid räägivad palju, ütlemata tegelikult midagi olulist.
Wednesday, October 04, 2006
Wednesday, September 20, 2006
Ma nägin täna jõle kahtlast unenägu. See sisaldas suurel määral ise mäest alla sõitvaid (loe: enesetapukalduvustega) autosid (kusjuures kaks neist olid rekkad ja ülejäänud minibussid) , kahtlaseid majasid mäe otsas, parve peal hulpivaid oimetukspekstud jääkarusid lehtmetsas ja põgenemiskatsetega vahele jäävaid nööri otsas kõlkuvaid kitsesid.
Mu mõttemaailm on kahtlane.
Mu mõttemaailm on kahtlane.
Sunday, September 17, 2006
Deira kurdab jälle.
Niisiis. Tegelikult pole mul üldse halb tuju ega midagi, lihtsalt otsustasin paar fakti kirja panna, mis viimase kuu aja jooksul mulle selgeks on saanud.
Miks ma ei salli nädalasi ja pikemaid reise.
Põhjus on lihtne. Ma pole sellistele reisidele seni veel kordagi sattunud mõne eriti lähedase ja mõnusa inimesega, kellega oleks 24/7 millestki rääkida, kellel oleks sarnane mõttemaailm minu omaga ja keda ma saaksin täiesti lambist kallistada ükskõik, millisel momendil ilma, et see inimene imestaks. Jah, ema võin ma reisil kallistada küll, aga see ei tähenda, et mul oleks eriline vestluskaaslane, sest te kindlasti mõistate, et ta on siiski mu ema ja seega omaette olend. Ma ei saa temaga suhelda samamoodi, nagu ma suhtlen näiteks Druga. Seega tunnen ma end emaga reisidel käies alati väheke mailmast äralõigatud ja üksikuna, sest mul pole ühtegi endavanust, kellega muljeid jagada ja juttu rääkida samas, kui ema saab alati mõne sõbranna kaasa võtta. See on see alaealiste elu.
Siis veel see Norra-reis gospelkooriga. Tore oli, ma ei vaidle vastu. Üldse mitte. Aga terve reisi aja tundsin ma end rohkem üksi kui ühegi reisi ajal kunagi varem. Teised seal kooris tunnevad üksteist juba mitu aastat ja on väga lähedased jne jne. Neil käivad kogu aeg kõikvõimalikud inside-joke'id ja vanade aegade meenutused ja ma tunnen pidevalt, et ma lihtsalt ei mahu sinna vahele. Kohe kuidagi mitte. Mulle tundub vahel, et ma olen nendest inmestest liiga erinev, mina ei suuda mõista neid ja nemad mind. Võib-olla on asi minus, võib-olla ma lihtsalt ei oska nende keskele sulanduda. Kindlasti on see suurelt osalt minu enese probleem. Aga ma lihtsalt ei oska mdagi ette võtta ega teha.
Oh well.
Miks ma ei salli nädalasi ja pikemaid reise.
Põhjus on lihtne. Ma pole sellistele reisidele seni veel kordagi sattunud mõne eriti lähedase ja mõnusa inimesega, kellega oleks 24/7 millestki rääkida, kellel oleks sarnane mõttemaailm minu omaga ja keda ma saaksin täiesti lambist kallistada ükskõik, millisel momendil ilma, et see inimene imestaks. Jah, ema võin ma reisil kallistada küll, aga see ei tähenda, et mul oleks eriline vestluskaaslane, sest te kindlasti mõistate, et ta on siiski mu ema ja seega omaette olend. Ma ei saa temaga suhelda samamoodi, nagu ma suhtlen näiteks Druga. Seega tunnen ma end emaga reisidel käies alati väheke mailmast äralõigatud ja üksikuna, sest mul pole ühtegi endavanust, kellega muljeid jagada ja juttu rääkida samas, kui ema saab alati mõne sõbranna kaasa võtta. See on see alaealiste elu.
Siis veel see Norra-reis gospelkooriga. Tore oli, ma ei vaidle vastu. Üldse mitte. Aga terve reisi aja tundsin ma end rohkem üksi kui ühegi reisi ajal kunagi varem. Teised seal kooris tunnevad üksteist juba mitu aastat ja on väga lähedased jne jne. Neil käivad kogu aeg kõikvõimalikud inside-joke'id ja vanade aegade meenutused ja ma tunnen pidevalt, et ma lihtsalt ei mahu sinna vahele. Kohe kuidagi mitte. Mulle tundub vahel, et ma olen nendest inmestest liiga erinev, mina ei suuda mõista neid ja nemad mind. Võib-olla on asi minus, võib-olla ma lihtsalt ei oska nende keskele sulanduda. Kindlasti on see suurelt osalt minu enese probleem. Aga ma lihtsalt ei oska mdagi ette võtta ega teha.
Oh well.
Monday, August 21, 2006
[Christina Aguilera - Beautiful]
Suur-suuuuuuuur aitäh kõigile, kes sünnipäeval olid. :) Väga tore oli.
Seemneke, anna andeks. :D Me oleme õelad. :D
Ja siis veel üks suur aitäh ja kallipai ka kõigile neile, kes niisama õnne soovisid.
Ja palju õnne Mellule, kes täna aastakese vanemaks saab.
That's it for today, thank you for reading. :P
Seemneke, anna andeks. :D Me oleme õelad. :D
Ja siis veel üks suur aitäh ja kallipai ka kõigile neile, kes niisama õnne soovisid.
Ja palju õnne Mellule, kes täna aastakese vanemaks saab.
That's it for today, thank you for reading. :P
Saturday, August 19, 2006
Friday, August 11, 2006
Monday, August 07, 2006
Sunna - Power Struggle
I will be here when you are gone,
So I have the right to a power gorge,
And I will be good at making bad,
And I'll light the way for the fucking mad,
I will defeat what I'm heading for,
And I will be here for evermore,
And I am the way of your empty shell,
I want more than I am,
Cause I was made to fly,
I was made to fly,
And you were made to die,
But I was made to fly.
I will survive cause I want more,
And I will create a bigger war,
Then I will rule over and give you hell,
And then you will do as I command,
Cause I will be here when you are gone,
Yeah I'll still be here when you are gone,
I'll fill you with fear of a holy sun,
I want all that I am,
Cause I was made to fly,
I was made to fly,
And you were made to die,
And I was made to fly.
I will defeat you.
Manipulate, interrogate, compete all you like,
And dominate with forceful hate,
Cause You know I will defeat you.
You were made to fight,
Yeh you were made to fight,
I was made to fly,
But you were meant to die.
Cause I was made to fly,
I was made to fly,
And you were made to fight,
And I was made to fly
So I have the right to a power gorge,
And I will be good at making bad,
And I'll light the way for the fucking mad,
I will defeat what I'm heading for,
And I will be here for evermore,
And I am the way of your empty shell,
I want more than I am,
Cause I was made to fly,
I was made to fly,
And you were made to die,
But I was made to fly.
I will survive cause I want more,
And I will create a bigger war,
Then I will rule over and give you hell,
And then you will do as I command,
Cause I will be here when you are gone,
Yeah I'll still be here when you are gone,
I'll fill you with fear of a holy sun,
I want all that I am,
Cause I was made to fly,
I was made to fly,
And you were made to die,
And I was made to fly.
I will defeat you.
Manipulate, interrogate, compete all you like,
And dominate with forceful hate,
Cause You know I will defeat you.
You were made to fight,
Yeh you were made to fight,
I was made to fly,
But you were meant to die.
Cause I was made to fly,
I was made to fly,
And you were made to fight,
And I was made to fly
Saturday, August 05, 2006
Käisime täna mingi ema kliendiga purjetamas. Täitsa lahe oli, ehkki kaatrist ei ole see ikka üle - kaatril on kiiiiiiiiiirus. Adrenaliin, noh. :P
Tegelikult tahtsin ma öelda seda, et Tallinna bussijuhid võiksid oma diktsiooni parandada. Tõsiselt. Midaig on ikka väga valesti, kui ma "Nõmme" asemel kuulen "Köömned" ja "Lauluväljaku" asemel "Kaubalennuk". :D Ja see olekski praeguseks kõik.
Tegelikult tahtsin ma öelda seda, et Tallinna bussijuhid võiksid oma diktsiooni parandada. Tõsiselt. Midaig on ikka väga valesti, kui ma "Nõmme" asemel kuulen "Köömned" ja "Lauluväljaku" asemel "Kaubalennuk". :D Ja see olekski praeguseks kõik.
Thursday, August 03, 2006
Naer
Naer on helin sügaval hinge põhjas
Mida kuulda võib
Kui õnnelik sirutab kurvale käe
Naer tõmbab õnnetuid ligi
Nagu suhkur kärbseid
Naer on majakas öös
Mis päästab kellegi karilt
Naer on aare, mis kõneleb sõnadeta
Ja tuleb koju tagaukse kaudu
Naerul pole kunagi võtit
Sest ta ei vaja seda
Naer lastakse alati sisse
Sest ta ei valeta kunagi
Naer saab olla vaid siiras
Sest ebasiiras naer pole naer
Ja sellepärast ongi naer nii hea
Ta on lihtne
Ta on aus
Ta on kõikjal
Kus on sinu naer?
Tuesday, August 01, 2006
Toolse r0x0rz
Just nimelt. Toolse rollimängulaager omas. Seltskond oli ületamatult hea, teha sain just täpselt neid asju, mida ma kõige rohkem naudin ja ei tundnud end inimeste keskel ka ahistatuna - oli aega ja võimalust ka omaette olla, eriti seetõttu, et ma täiesti üksinda kämpas olin. Teised jagasid kahe, kolme ja isegi nelja peale. Höhöhöö.
Mul pole erilist viitsimist väga pikalt rääkida, mis seal kõik toimus, aga tore oli. Võtke kõik see endale teadmiseks.
Ja siis veel see teine teema, millest ma teile rääkida ei saa, aga mida Dru teab. Kohutav noh. Teil pole õrna aimugi, millest jutt käib, ja parem ongi. :D
Selline oli siis tänane lühike update minu elu kohta.
So long, sushi
Triinu-Deira
P.S. Mul on juba peaaegu kolm nädalat köha, ma saan vaevu-vaevu laulda, mu perearst on puhkusel ja kõigi teiste arstide juurde on lõputud järjekorrad. Gaad deemit.
Mul pole erilist viitsimist väga pikalt rääkida, mis seal kõik toimus, aga tore oli. Võtke kõik see endale teadmiseks.
Ja siis veel see teine teema, millest ma teile rääkida ei saa, aga mida Dru teab. Kohutav noh. Teil pole õrna aimugi, millest jutt käib, ja parem ongi. :D
Selline oli siis tänane lühike update minu elu kohta.
So long, sushi
Triinu-Deira
P.S. Mul on juba peaaegu kolm nädalat köha, ma saan vaevu-vaevu laulda, mu perearst on puhkusel ja kõigi teiste arstide juurde on lõputud järjekorrad. Gaad deemit.
Friday, July 21, 2006
Some words of wisdom
Sometimes people come into your life and you know right away they were meant to be there...to serve some sort of purpose, teach you a lesson, or to figure out who you are or who you want to become. You never know who these people may be but you lock eyes with them and you know that very moment that they will affect your life in some profound way.And sometimes things happen to you at the time that may seem horrible, painful, and unfair, but in reflection of you realize that without overcoming those obstacles you would never would realize your potential, strength, will power, or heart. Everything happens for a reason. Nothing happens by chance or by means of luck. Illness, love, and lost moments of true greatness and sheer stupidity all acure to test limits of your soul. Without these small tests, life would be like a smoothly paved, straight, flat road to know where safe and comfortable but dull and otterly pointless.The people you meet affect your life. The successes and the downfalls that you experience can create whom you are and the bad experiences can be learned from. In fact they are probably the most poignant and important ones. If someone hurts you, betrays you, or breaks your heart, forgive them because they have helped you learn about trust and the importance of being cautious to whom you open your heart to.If someone loves you, love them back unconditionally, not only because they love you, but also because they are teaching you to love and open your heart and eyes to little things. Make everything count. Appreciate everything you possibly can, for you may never experience it again.Talk to people whom you have never talked to before and actually listen. Let yourself fall in love, break free, and set your sights high. Hold your head up because you have ever right to. Tell yourself you're a great individual and believe in yourself, no on else will believe in you. Create your own life and then go out and live it.
Wednesday, July 19, 2006
Pirates of the Caribbean - Dead Man's Chest
Täna käisime rahvaga ülalpool mainitud filmi vaatamas. Jacki oli tore jälle näha. Teda on alati tore näha. :P Film tervikuna oli hea ja kolmanda osa suhtes paljulubav, AGA.
Mind häiris teise osa juures natuke see, et kogu lugu oli natuke liiga absurdini viidud. Paar ajuvaba klišeehõngulist nalja siin või seal ei tee paha. Esimene osa oli selles osas minu meelest väga maitsekalt arranžeeritud: tõsine stoori oli absurdiga mõnusalt ja parajas koguses läbi põimitud. Teises osas jäi aga vastupidine mulje: ajuvabadus, millesse oli üritatud pisut liini sisse luua. Kaks kolmandikku filmist paistis olevat lihtsalt mulitkakoomika elustamine, millel ei ole mingit otsest mõtet ja mis lõpuks pole enam isegi nauditav, tekib ainult juba-jälle-emotsioon.
Muidugi ei tohi unustada Elisabethi ja Jacki. WTF?! Elisabeth, mis sul arus oli?!? See oli päeva rõvedus, näha sind Jacki suudlemas! :D Mari ütles veel, et ta on sellest lausa õudusunenägusid näinud. Omfg.
Kes peale minu on pihta saanud, kes oli Davy Jonesi armastatu? :P (Või pigem - kellel on sama aimdus?)
Üldiselt rääkides oli film siiski hea ja pean tunnistama, et naerda sai igatahes kõvasti. Jacki taasnägemise nimel olen valmis filmi tegijatele kõik andestama. :) (Okei, peaaegu kõik.)
Mind häiris teise osa juures natuke see, et kogu lugu oli natuke liiga absurdini viidud. Paar ajuvaba klišeehõngulist nalja siin või seal ei tee paha. Esimene osa oli selles osas minu meelest väga maitsekalt arranžeeritud: tõsine stoori oli absurdiga mõnusalt ja parajas koguses läbi põimitud. Teises osas jäi aga vastupidine mulje: ajuvabadus, millesse oli üritatud pisut liini sisse luua. Kaks kolmandikku filmist paistis olevat lihtsalt mulitkakoomika elustamine, millel ei ole mingit otsest mõtet ja mis lõpuks pole enam isegi nauditav, tekib ainult juba-jälle-emotsioon.
Muidugi ei tohi unustada Elisabethi ja Jacki. WTF?! Elisabeth, mis sul arus oli?!? See oli päeva rõvedus, näha sind Jacki suudlemas! :D Mari ütles veel, et ta on sellest lausa õudusunenägusid näinud. Omfg.
Kes peale minu on pihta saanud, kes oli Davy Jonesi armastatu? :P (Või pigem - kellel on sama aimdus?)
Üldiselt rääkides oli film siiski hea ja pean tunnistama, et naerda sai igatahes kõvasti. Jacki taasnägemise nimel olen valmis filmi tegijatele kõik andestama. :) (Okei, peaaegu kõik.)
Sunday, July 16, 2006
Terry Pratchett "Pyramids"
Sain just pealkirjas nimetatud raamatu läbi. Lugema hakkasin ma seda Tuneesias ja põhimõtteliselt oli ta mul loetud juba enne reisi lõppu, ainult viimsed 5 lehekülge vajusid kuidagi unustusse, kuni mul need täna hommikul jälle meelde tulid. Nüüd mõtlesin natuke muljetada.
Hea raamat oli. Pratchett on väga minu maitse, eriti see teos. Inglise keeles lugesin seda esimest korda, muidu kokku teist. Ikka veel suutis see mind oma ajuvabadusega üllatada. See on üks mu lemmikuid Pratchettilt ja üldiselt kah.
Kõigepealt riigi nimi, kus suure osa tegevusest toimus. Djelibeybi. HAAAH. See kisub ikka veel suunurgad üles. Miski selles lihtsalt ajab mind nii meeletult naerma. Tõlkes tähendavat see kusjuures kõrbe last.
Mulle meeldis, kuidas seal pilati kõikvõimalikke vanu tsivilisatsioone. Vana-Kreekat, -Roomat ja Egiptust. Irw. Üks koomilisemaid olukordi kogu raamatus oli "sõda" Ephebe ja Tsorti vahel (kaks suurt kõrberiiki, mille vahel tilluke Djelibeybi asub). Mõlema riigi väed hakkasid öö saabudes ehitama hiiglaslikke puust hobuseid, kuhu kõik mehed ära mahutati, pidades enesestmõistetavaks, et teise poole väed peavad hobuseid kingitusteks ja viivad need oma riigi pealinna. Ja nii need kaks sõjaväge siis istusid ööd otsa oma hobustes imestades, kuhu teise poole mehed jäävad. :D Näete, isegi Trooja sõjale ei jagunud Pratchettil halastust.
Maailma suurim matemaatik. Ma ei riku üllatust nende jaoks, kes pole veel raamatut lugenud, kuid seda lähiajal teha kavatsevad. Küll aga võtke teadmiseks, et tema nimi on You Bastard ja talle meeldib sülitada.
Tegelikult ei oska (või ei viitsi, suit yourselves) ma hetkel rohkemat öelda. Eriti informatiivne see postitus seega ei olnud. :P
Kokkuvõtteks võib öelda niipalju ebaolulist, et minu silmis on see meeletult hea raamat. Mind pani igatahes pidevalt kõva häälega naerma pahvatama.
Hea raamat oli. Pratchett on väga minu maitse, eriti see teos. Inglise keeles lugesin seda esimest korda, muidu kokku teist. Ikka veel suutis see mind oma ajuvabadusega üllatada. See on üks mu lemmikuid Pratchettilt ja üldiselt kah.
Kõigepealt riigi nimi, kus suure osa tegevusest toimus. Djelibeybi. HAAAH. See kisub ikka veel suunurgad üles. Miski selles lihtsalt ajab mind nii meeletult naerma. Tõlkes tähendavat see kusjuures kõrbe last.
Mulle meeldis, kuidas seal pilati kõikvõimalikke vanu tsivilisatsioone. Vana-Kreekat, -Roomat ja Egiptust. Irw. Üks koomilisemaid olukordi kogu raamatus oli "sõda" Ephebe ja Tsorti vahel (kaks suurt kõrberiiki, mille vahel tilluke Djelibeybi asub). Mõlema riigi väed hakkasid öö saabudes ehitama hiiglaslikke puust hobuseid, kuhu kõik mehed ära mahutati, pidades enesestmõistetavaks, et teise poole väed peavad hobuseid kingitusteks ja viivad need oma riigi pealinna. Ja nii need kaks sõjaväge siis istusid ööd otsa oma hobustes imestades, kuhu teise poole mehed jäävad. :D Näete, isegi Trooja sõjale ei jagunud Pratchettil halastust.
Maailma suurim matemaatik. Ma ei riku üllatust nende jaoks, kes pole veel raamatut lugenud, kuid seda lähiajal teha kavatsevad. Küll aga võtke teadmiseks, et tema nimi on You Bastard ja talle meeldib sülitada.
Tegelikult ei oska (või ei viitsi, suit yourselves) ma hetkel rohkemat öelda. Eriti informatiivne see postitus seega ei olnud. :P
Kokkuvõtteks võib öelda niipalju ebaolulist, et minu silmis on see meeletult hea raamat. Mind pani igatahes pidevalt kõva häälega naerma pahvatama.
Saturday, July 15, 2006
Liek, teh wutev...
Niisiis. Vendementi foorumis puhkes ühe tsitaadi pärast päris paras... sõda. Ma arvan, et nii võib seda antud tingimustes nimetada küll.
Juhtus see teemas, kus üritati selgeks teha, kas paremad on kassid või koerad (algul polnud teema küll selle eesmärgiga loodud, kuid lõpuks kujunes asi nii välja). Dru tsiteeris siis paari ühes teises teemas minu postitatud rida (tõestamaks lihtsalt, et koerad jäävad oma omanikele lõputult truuks samas kui kasside jaoks on olulisem territoorium, kus nad elavad):
"See artikkel tuletas mulle meelde selle, kuidas üks mees pani oma koera kotti, koti suu sidus auto summuti külge, sõitis siis koti lohisedes prügimäele ja viskas koera koos kotiga sinna. Järgmisel hommikul oli (ikka veel elus) koer tagasi tema ukse ees. Talk about loyalty, huh?".
Millegipärast hakati selle eest kohe mulle näkku panema, mida ma esiteks ei mõista seetõttu, et tsiteerijaks oli Dru, teiseks seetõttu, et too postitus oli tehtud hoopis teises kontekstis ja omas algselt hoopis teist eesmärki ning kolmandaks sellepärast, et mina ei saa midagi parata selle suhtes, mis on juhtunud.
Liige nimega Harsh hakkas kohe pikalt-laialt rääkima sellest, kuidas see pole normaalne, et koer niimoodi omaniku juurde tagasi läheb ja mida iganes veel. Ma vastasin talle, et see on instinkt, mille koerad on pärinud huntidelt. Ka viimastel on kari, milles nad võivad olla ka kõige madalamal positsioonil kõigi peksukottideks ja jääda suurema osa ajast söömata; sellegipoolest ei lahku hunt oma karja juurest, sest see kari on tema oma, tema pere, millel on juht. Koeral on samamoodi vaja karja ja karjajuhti. Tolles kõneainet andnud näites polnud koeral ühtki teist karjajuhti, kelle juurde minna ja seetõttu pöörduski ta tagasi oma (pahatahtliku) omaniku juurde. See on minu seisukoht.
Harsh ei uskunud, et ma kunagi elus vägivalda näinud oleksin (mõni aeg varem tunnistasin talle, et olen küll, ja mitte vähe), kuna mul sellised seisukohad on.
Ma ei saa lihtsalt sellest aru, miks ta paneb mu mineviku kahtluse alla paari rea pärast, mille üle meie seisukohad ei ühti? Tema peab koera käitumist instinktide allasurumiseks ja ebanormaalseks. Mina leian hoopis, et koera jaoks oli see ainuke õige viis tegutseda (kuid ma ei öelnud kordagi, et seda normaalseks pean, väitsin otse vastupidist). Seepeale süüdistas Harsh mind selles, et ma kordagi inimestevastast vägivalda puudutanud ei ole ja ei usu, et ma kunagi elus vägivalda kogenud oleksin, kui mind selle teema juures ainult loomad huvitavad.
Minu arust oli jutt kogu aeg loomade vastasest vägivallast. Või olen ma midagi vahele jätnud?
Öelge nüüd, kas ma tõesti olen midagi nägemata jätnud? On mu seisukohad tõesti nii valed? Kas mul on tõesti abi vaja, nagu Harsh väidab (*roflmao* - tõesti)?
(Kui keegi tahab täpsemat ülevaadet, siis selle võite saada lugedes Vendemendi foorumi Vaidluste Toa teemat "Koerad ja kassid".)
Juhtus see teemas, kus üritati selgeks teha, kas paremad on kassid või koerad (algul polnud teema küll selle eesmärgiga loodud, kuid lõpuks kujunes asi nii välja). Dru tsiteeris siis paari ühes teises teemas minu postitatud rida (tõestamaks lihtsalt, et koerad jäävad oma omanikele lõputult truuks samas kui kasside jaoks on olulisem territoorium, kus nad elavad):
"See artikkel tuletas mulle meelde selle, kuidas üks mees pani oma koera kotti, koti suu sidus auto summuti külge, sõitis siis koti lohisedes prügimäele ja viskas koera koos kotiga sinna. Järgmisel hommikul oli (ikka veel elus) koer tagasi tema ukse ees. Talk about loyalty, huh?".
Millegipärast hakati selle eest kohe mulle näkku panema, mida ma esiteks ei mõista seetõttu, et tsiteerijaks oli Dru, teiseks seetõttu, et too postitus oli tehtud hoopis teises kontekstis ja omas algselt hoopis teist eesmärki ning kolmandaks sellepärast, et mina ei saa midagi parata selle suhtes, mis on juhtunud.
Liige nimega Harsh hakkas kohe pikalt-laialt rääkima sellest, kuidas see pole normaalne, et koer niimoodi omaniku juurde tagasi läheb ja mida iganes veel. Ma vastasin talle, et see on instinkt, mille koerad on pärinud huntidelt. Ka viimastel on kari, milles nad võivad olla ka kõige madalamal positsioonil kõigi peksukottideks ja jääda suurema osa ajast söömata; sellegipoolest ei lahku hunt oma karja juurest, sest see kari on tema oma, tema pere, millel on juht. Koeral on samamoodi vaja karja ja karjajuhti. Tolles kõneainet andnud näites polnud koeral ühtki teist karjajuhti, kelle juurde minna ja seetõttu pöörduski ta tagasi oma (pahatahtliku) omaniku juurde. See on minu seisukoht.
Harsh ei uskunud, et ma kunagi elus vägivalda näinud oleksin (mõni aeg varem tunnistasin talle, et olen küll, ja mitte vähe), kuna mul sellised seisukohad on.
Ma ei saa lihtsalt sellest aru, miks ta paneb mu mineviku kahtluse alla paari rea pärast, mille üle meie seisukohad ei ühti? Tema peab koera käitumist instinktide allasurumiseks ja ebanormaalseks. Mina leian hoopis, et koera jaoks oli see ainuke õige viis tegutseda (kuid ma ei öelnud kordagi, et seda normaalseks pean, väitsin otse vastupidist). Seepeale süüdistas Harsh mind selles, et ma kordagi inimestevastast vägivalda puudutanud ei ole ja ei usu, et ma kunagi elus vägivalda kogenud oleksin, kui mind selle teema juures ainult loomad huvitavad.
Minu arust oli jutt kogu aeg loomade vastasest vägivallast. Või olen ma midagi vahele jätnud?
Öelge nüüd, kas ma tõesti olen midagi nägemata jätnud? On mu seisukohad tõesti nii valed? Kas mul on tõesti abi vaja, nagu Harsh väidab (*roflmao* - tõesti)?
(Kui keegi tahab täpsemat ülevaadet, siis selle võite saada lugedes Vendemendi foorumi Vaidluste Toa teemat "Koerad ja kassid".)
Sunday, July 09, 2006
[Kasabian - Cutt Off]
Noniiiiiiii. Tagasi Tuneesiast. Tegelikult jõudsin ma juba reedel, aga siis ei viitsinud midagi kirjutada ja ega ma täna ka sellest eriti huvitatud pole. Keda huvitab, küsige ise. Ja soovitatavalt mitte msni teel, sest ma ei viitsi sellest kirjutada.
Enivei, mida tegi Deira eile, küsite te? (Ilmselt mitte, aga loota ju võib.)
Eile käis Deira mööda Vanalinna ringi ja mängis koos Druga keskaegseid prostituute. See oli päris lõbus. Kõik IG tegelased jooksid meie eest ära. Aga turistidele me meeldisime - kogu aeg välusid kaamerad ja pilgud meie poole. ([Linkin Park - Numb]) Igatahes lõppes päev sedasi, et pidusööma oodates mängisid kõik rollimängijad Raekoja ees laudade ääres kaarte või pudelit. Meie nn "munk" istus enamasi kahe prostituudi vahel. Irw.
Mingi aeg õhtul sai Oldes süüa ka. See oli hea. Väga hea.
Ja kes veel pihta ei saanud (ma usun, et neid on nii mõnigi), siis rolli mängisime me mingi ürituse raames, mis kujutas endast terve päeva kestvat näite- ja rollimängu. Ja keskaegset turgu jne. Rüütliturniirid ja pulmad ja mida iganes seal ka ei toimunud.
Ja see olekski praeguseks kõik. Seemneke tuleb täna Tallinnasse! Hurraa! :D
Enivei, mida tegi Deira eile, küsite te? (Ilmselt mitte, aga loota ju võib.)
Eile käis Deira mööda Vanalinna ringi ja mängis koos Druga keskaegseid prostituute. See oli päris lõbus. Kõik IG tegelased jooksid meie eest ära. Aga turistidele me meeldisime - kogu aeg välusid kaamerad ja pilgud meie poole. ([Linkin Park - Numb]) Igatahes lõppes päev sedasi, et pidusööma oodates mängisid kõik rollimängijad Raekoja ees laudade ääres kaarte või pudelit. Meie nn "munk" istus enamasi kahe prostituudi vahel. Irw.
Mingi aeg õhtul sai Oldes süüa ka. See oli hea. Väga hea.
Ja kes veel pihta ei saanud (ma usun, et neid on nii mõnigi), siis rolli mängisime me mingi ürituse raames, mis kujutas endast terve päeva kestvat näite- ja rollimängu. Ja keskaegset turgu jne. Rüütliturniirid ja pulmad ja mida iganes seal ka ei toimunud.
Ja see olekski praeguseks kõik. Seemneke tuleb täna Tallinnasse! Hurraa! :D
Wednesday, June 28, 2006
[James Blunt - Goodbye My Lover]
(Sellest tuleb mingi übersentimentaalne postitus, just so you'd know.)
Ma usun ikka veel, et kusagil on keegi minu jaoks ka. Kindlasti on. Mul on tõsiselt liiga vara, et vastupidist uskuda. Aga ikkagi on üksi vahel raske. Teate ju küll. Kui pea valutab või koolis on raske või nägid öösel halba unenägu, on ju nii hea panna pea kellegi õlale ja tunda, kuidas ta kogu südamega hoolib. Nii hea on ju, kui keegi teeb sulle pai ainult sellepärast, et talle meeldib puudutada su juukseid. Kui talle meeldib nende lõhn.
Ja samal ajal on hea ise kellelegi pai teha ainult sellepärast, et sulle meeldib puudutada tema juukseid. Panna oma õlg tema pea alla, kui tal on halb olla. Kuulata, lõputult kuulata, sest tema hääl on nii ilus. Vaikida, lõputult vaikida, sest kõik saab sõnadetagi öeldud.
Ma igatsen tunda seda valusat kibedust, mis hinge torgib, kui teda pole kohal. Mõelda temast, mõelda sellest, kas ka tema minule mõtleb.
Ma saan üksinda ka hakkama. Aga vahel lihtsalt on selline tunne, et tahaks kellegi kaissu kerra pugeda ja kasvõi korraks kogu maailma mured ära unustada teades, et see keegi kaitseb mind nende eest. Kasvõi selle ühe hetke.
Saate ju aru?
Ma usun ikka veel, et kusagil on keegi minu jaoks ka. Kindlasti on. Mul on tõsiselt liiga vara, et vastupidist uskuda. Aga ikkagi on üksi vahel raske. Teate ju küll. Kui pea valutab või koolis on raske või nägid öösel halba unenägu, on ju nii hea panna pea kellegi õlale ja tunda, kuidas ta kogu südamega hoolib. Nii hea on ju, kui keegi teeb sulle pai ainult sellepärast, et talle meeldib puudutada su juukseid. Kui talle meeldib nende lõhn.
Ja samal ajal on hea ise kellelegi pai teha ainult sellepärast, et sulle meeldib puudutada tema juukseid. Panna oma õlg tema pea alla, kui tal on halb olla. Kuulata, lõputult kuulata, sest tema hääl on nii ilus. Vaikida, lõputult vaikida, sest kõik saab sõnadetagi öeldud.
Ma igatsen tunda seda valusat kibedust, mis hinge torgib, kui teda pole kohal. Mõelda temast, mõelda sellest, kas ka tema minule mõtleb.
Ma saan üksinda ka hakkama. Aga vahel lihtsalt on selline tunne, et tahaks kellegi kaissu kerra pugeda ja kasvõi korraks kogu maailma mured ära unustada teades, et see keegi kaitseb mind nende eest. Kasvõi selle ühe hetke.
Saate ju aru?
Tuesday, June 27, 2006
Urg vs. Tõstamaa
Tartus oli HAIGELT lahe. Aitäh kõigile, kes seal olid! Kahju oli sellest, et Efka nii vara ära läks, urr-mörr. Aga me saime ilma sinuta ka kuidagimoodi hakkama. Hehe.
DnD oli vinge. Goblin on kick-ass DM. :D Ja meie IG(in-game, kes ei tea)-seltskond oli ka mega. Ma ei viitsi sellest siin väga pikalt jurada.
Igatahes oli ülimalt närvekõditav minna kell pool üks (või oli see pool kaks) öösel pitsat ostma, jalutades läbi Tartu kõige hullema linnaosa. Goblin rääkis meile terve tee jutukesi sellest, kuidas ühte või teist sellel ja sellel tänaval on pussitatud või pekstud, millest me parasjagu möödusime. See oli nii tore. :)
Horror-tuba: Räpane 2x2m ruum, seintel rippumas lehmaketis ja kak hobusekolpa, keskel laud ja selle ümber toolid. Veetke paar tundi seal ja üritage pärast magama jääda. Soovin teile edu. ;)
Oi, Seemneke. :D Ma pühendan selle kõik sulle. :D Mwahahaha.
Nii. Ja nüüd asume Tõstamaa juurde. Ehkki tegelikult ei viitsi ma sellest suurt midagi rääkida. Jõime ennast täis, olime pohmellis, käisime mere ääres ja tulime Tallinnasse tagasi. :D
Tegelikult oli lahe öö otsa lakas istuda, kaarte mängida, haiget teksti ajada ja vahtida, kuidas Marii (kes juhuslikult on 9-aastane ja oli kaine) piinab Taavit ja Tanelit. Ma pole vist elu sees nii palju alkoholi ära tarbinud ja veel aru saanud, mida ma räägin.
Ohjah..
Ma siis nüüd lõpetan. Ei viitsi seda enam üle ka lugeda, nii et andke andeks, kui miski väga kahtlaselt kõlab või paika ei pea.
So long, sushi.
Yours truly
Triinu/Deira
DnD oli vinge. Goblin on kick-ass DM. :D Ja meie IG(in-game, kes ei tea)-seltskond oli ka mega. Ma ei viitsi sellest siin väga pikalt jurada.
Igatahes oli ülimalt närvekõditav minna kell pool üks (või oli see pool kaks) öösel pitsat ostma, jalutades läbi Tartu kõige hullema linnaosa. Goblin rääkis meile terve tee jutukesi sellest, kuidas ühte või teist sellel ja sellel tänaval on pussitatud või pekstud, millest me parasjagu möödusime. See oli nii tore. :)
Horror-tuba: Räpane 2x2m ruum, seintel rippumas lehmaketis ja kak hobusekolpa, keskel laud ja selle ümber toolid. Veetke paar tundi seal ja üritage pärast magama jääda. Soovin teile edu. ;)
Oi, Seemneke. :D Ma pühendan selle kõik sulle. :D Mwahahaha.
Nii. Ja nüüd asume Tõstamaa juurde. Ehkki tegelikult ei viitsi ma sellest suurt midagi rääkida. Jõime ennast täis, olime pohmellis, käisime mere ääres ja tulime Tallinnasse tagasi. :D
Tegelikult oli lahe öö otsa lakas istuda, kaarte mängida, haiget teksti ajada ja vahtida, kuidas Marii (kes juhuslikult on 9-aastane ja oli kaine) piinab Taavit ja Tanelit. Ma pole vist elu sees nii palju alkoholi ära tarbinud ja veel aru saanud, mida ma räägin.
Ohjah..
Ma siis nüüd lõpetan. Ei viitsi seda enam üle ka lugeda, nii et andke andeks, kui miski väga kahtlaselt kõlab või paika ei pea.
So long, sushi.
Yours truly
Triinu/Deira
Monday, June 19, 2006
Hööhöhöö
The Blair Witch Project on päris mõnus film. Selline meeldivalt häiriv. Ma hakkasin täna niisama huvi pärast uurima, kas internetis ei leidu mõnda legendi, mis oleks kasvõi sarnanegi Blairi nõia omale. Ja leidsin The Bell Witch'i. Ja olen selle üle väga õnnelik.
Miks?
Esiteks muidugi selle pärast, et see on lahe lugu. Kui teid huvitab, siis lugege siit: The Bell Witch. Kindlasti pole see tervenisti tõsi ja võib-olla on skeptikutel õigus väites, et enamik kogu loost on väljamõeldis. Sellegipoolest on see huvitav. Mulle meeldib mõelda, et see on tõsi.
Teiseks meeldib see lugu mulle sellepärast, et see andis mulle idee kirjutamiseks. Neid ongi viimasel ajal väga vähe olnud, nii et ma olen tõesti õnnelik. Hihi. Ma pole muidugi kindel, kas ma hakkan üldse seda ideed ellu viima, aga on ka lihtsalt tore teada, et see on olemas.
Veel midagi? Ah jaa.
Ma olen nüüd väga ametlikult põhikooli lõpetanud. Hurraa! Lõpuks ometi! :D (Selle kohta mul suurt midagi rohkem öelda ei olegi.)
Varsti, ainult natuke rohkem kui nädala pärast lendan ma Tuneesiasse, hahaa! Saan pruuniks! Ja ma saan seal oma suhteliselt olematut prantsuse keelt praktiseerida.
"Kuidas su prantsuse keel saab olla olematu, kui sa oled seda juba kaheksa aastat õppinud?" küsite te? Vastus on lihtne: see, et meile koolis prantsuse keelt õpetatakse ei tähenda, et me sellest midagi ka õpiksime. Enamik õpetajaid keskendub rohkem grammatika tuupimisele ja tekstide ning dialoogide sõnasõnalt päheõppimisele. Me ei saa ise mõelda. Me ei saa prantsuse keelt tegelikult kasutada. Me oskame öelda ainult neid lauseid, mis meile kolba tagaküljele aastate jooksul on kinni taotud. "Il faut battre le fer pendant qu'il est chaud." "L'école - c'est moi." "Deux verres de vers verts." Ma saan isegi venekeelse lause kokkupanemisega kiiremini hakkama kui prantusekeelsega, sacrebleu!
Oijah. Mida iganes. Siinkohal lõppeb minu tänane mõttetus. See ya next time, bitches!
Miks?
Esiteks muidugi selle pärast, et see on lahe lugu. Kui teid huvitab, siis lugege siit: The Bell Witch. Kindlasti pole see tervenisti tõsi ja võib-olla on skeptikutel õigus väites, et enamik kogu loost on väljamõeldis. Sellegipoolest on see huvitav. Mulle meeldib mõelda, et see on tõsi.
Teiseks meeldib see lugu mulle sellepärast, et see andis mulle idee kirjutamiseks. Neid ongi viimasel ajal väga vähe olnud, nii et ma olen tõesti õnnelik. Hihi. Ma pole muidugi kindel, kas ma hakkan üldse seda ideed ellu viima, aga on ka lihtsalt tore teada, et see on olemas.
Veel midagi? Ah jaa.
Ma olen nüüd väga ametlikult põhikooli lõpetanud. Hurraa! Lõpuks ometi! :D (Selle kohta mul suurt midagi rohkem öelda ei olegi.)
Varsti, ainult natuke rohkem kui nädala pärast lendan ma Tuneesiasse, hahaa! Saan pruuniks! Ja ma saan seal oma suhteliselt olematut prantsuse keelt praktiseerida.
"Kuidas su prantsuse keel saab olla olematu, kui sa oled seda juba kaheksa aastat õppinud?" küsite te? Vastus on lihtne: see, et meile koolis prantsuse keelt õpetatakse ei tähenda, et me sellest midagi ka õpiksime. Enamik õpetajaid keskendub rohkem grammatika tuupimisele ja tekstide ning dialoogide sõnasõnalt päheõppimisele. Me ei saa ise mõelda. Me ei saa prantsuse keelt tegelikult kasutada. Me oskame öelda ainult neid lauseid, mis meile kolba tagaküljele aastate jooksul on kinni taotud. "Il faut battre le fer pendant qu'il est chaud." "L'école - c'est moi." "Deux verres de vers verts." Ma saan isegi venekeelse lause kokkupanemisega kiiremini hakkama kui prantusekeelsega, sacrebleu!
Oijah. Mida iganes. Siinkohal lõppeb minu tänane mõttetus. See ya next time, bitches!
Tuesday, June 13, 2006
Colin McRae Rally 2 ajab mind ALATI närvi, kui ma seda mängin. Vähemalt sellest ajast peale, kui ma Austraalia rallit sõitma hakkasin. Ülilahe noh. -.- Kõik on tore, ma juhin 2/3 rallist ja siis 6 kiiruskatse ajal jään viimaseks ja ei saa enam terve ülejäänud ralli ennast tagasi järje peale. Like wtFUCK (jah, ma lihtsalt pidin selle ühe sõna välja kirjutama). Ja siis, olles juba peaaegu oma positsiooni taastanud, kaotab auto viimase kiiruskatse ajal igasuguse juhitavuse nagu oleks ma eriti valusalt puusse pannud. Asi on selles, et ma EI OLE. Kõik vead olen ma vahepeal ära parandanud, aga see faking auto lihtsalt ei kuula enam minu sõna. Täiesti heast peast, ilma mingi erilise põhjuseta. See lihtsalt AJAB NÄRVI.
......
Okei. Ma tean, et see oli ülimõttetu jutt ja jätab mulje, nagu poleks ma mingi nolifer, kelle elu sõltub sellest, kui hästi tal arvutimängudes läheb. Ma ei ole tegelikult selline, ausõna! Aga lihtsalt... iga viimane kord, kui ma seda mängu mängin, juhtub nii. See hakkab juba tõsiselt närvidele.
Ja teie kommentaarid sisuga "ära (A) ziiz mängy zeda 2nam (6) " EI OLE teretulnud.
......
Okei. Ma tean, et see oli ülimõttetu jutt ja jätab mulje, nagu poleks ma mingi nolifer, kelle elu sõltub sellest, kui hästi tal arvutimängudes läheb. Ma ei ole tegelikult selline, ausõna! Aga lihtsalt... iga viimane kord, kui ma seda mängu mängin, juhtub nii. See hakkab juba tõsiselt närvidele.
Ja teie kommentaarid sisuga "ära (A) ziiz mängy zeda 2nam (6) " EI OLE teretulnud.
Monday, June 12, 2006
Sunday, June 04, 2006
Mina+Mari=midagi ebanormaalset :D
Disclaimer: Dialoog toimub päeval, mis järgneb päevale, mil Mari läks koolist juba enne tundide algust ära, sest tal oli väga halb olla (sest ta oli kusagilt mononukleoosi hankinud). Ja mina olen blabla.
3, 2, 1, INGITION:
3, 2, 1, INGITION:
blabla says:
jou, tibi
Coca-Cola light says:
sau
blabla says:
kuidas tervis?
Coca-Cola light says:
enam-vähem...pea on veel imelik
blabla says:
aaa... njah.
blabla says:
kuule, em pidime ju sinna filmiõhtule tasuta kokakoolat varastama minema
Coca-Cola light says:
ahjaa...jessas...ma ei tea kas ma saan...mu ema oli suht mures mu pärast jne...ma ei usu et ta mind lubab.Ja ma ise kah ei jaksa vist
Coca-Cola light says:
aga kuule!
Coca-Cola light says:
Adina tahtis väga minna aga mitte üksi!
Coca-Cola light says:
te võiks koos cocat varastama minna!
blabla says:
mmm.. ta mingi küsis mult just
blabla says:
aga ma ei tea tegelt isegi, kas ma viitsin
Coca-Cola light says:
njahh...aga kui sa viicid siis võite minna...aga ma ei taha eriti täna välja minna...kuigi see filmiõhtu on kindlasti lahe
blabla says:
võimalik
Coca-Cola light says:
jah, mis siis koolist sai ilma minuta?
blabla says:
täielik kaos
blabla says:
asi ongi vist selle, et sa ära läksid
blabla says:
igatahes meile teatati, et meie vene keele kirjalik eksam on tuleva nädala kolmapäeval
blabla says:
ja me ei saa teisipäeva vabaks
blabla says:
ja kolmapäeval seitsmenda tunni ajal
blabla says:
mitte ühtegi tundi ei jäeta ära
blabla says:
*shoots herself*
Coca-Cola light says:
appi! oo ahastus, oo armastusvalu, oo agoonia!!!
Coca-Cola light says:
*shoots triinu*
blabla says:
blabla says:
aga tegelt ka
blabla says:
jumala nõme
Coca-Cola light says:
jah see oleks jah nõme...aga osta elevant ära
blabla says:
miks
Coca-Cola light says:
sest mul pole ta jaoks ruumi kodus...tead kui vastik on tema järelt(sitta) koristada?!
Coca-Cola light says:
ma müün ta ära 5 galeooniga
blabla says:
mul pole nii palju
blabla says:
ma olen Roni ammukadunud õde
Coca-Cola light says:
aa..sina oledki fred?!
blabla says:
tegelikult mu juuksed on punased, aga ma olen seda eluaeg varjata üritanud
blabla says:
eiei, fred on ju....
blabla says:
roni vend
blabla says:
mina olen tema õde
Coca-Cola light says:
ei ole! ta on ju transa!
blabla says:
aga mul olid sündides mustad juuksed, nii et weasleyd andsid mu ära
Coca-Cola light says:
oi, sa oled vist pere must lammas...sõna otseses mõttes
blabla says:
aga... kui mul tegelikult mustad juuksed olid.... äkki ma olen hoopis harry õde !
Coca-Cola light says:
ei ole, miks su ema siis pr. Weasley on?!
blabla says:
äkki ta oli... ma ei tea... surrogaatema või midagi
blabla says:
lilyl oli ajutine viljatus, aga nad tahtsid KOHE last saada
blabla says:
just nii see oligi
blabla says:
ja mina olen harry kadunud ja surnukspeetud poolõde
Coca-Cola light says:
jah, sul on õigus, aga ma annan elevandi tasuta! sa võid selle snapele sünnaks kinkida!
blabla says:
selle poolt räägib see ka, et tegelikult mul on tagumiku peal välgunoolekujuline sünnimärk
blabla says:
see oli ettekuulutus harry saatsest
blabla says:
oh, ma sain elevandi
blabla says:
äge
blabla says:
ma söön ta ära
blabla says:
ma olen suure isuga
Coca-Cola light says:
jah, see on arukas arvestades et tegelikult....
Coca-Cola light says:
OLEN MINA LORD VOLDI!!!!!!GRRR...
blabla says:
ouuuuuu
blabla says:
shit
blabla says:
EXPECTO PATRONUM
Coca-Cola light says:
MWAHAHAAA!!!! MINGI KITS EI TAPA MIND!!!
blabla says:
kes ütles, et see kits on
Coca-Cola light says:
ahjaa...su mitte-nii läbipekstud poolevennal oli kits..kes sul on?
blabla says:
minu oma on harry kujuga
Coca-Cola light says:
oo..ma nii kardan(sarkasm)AVADA KEDAVRA!!!!
blabla says:
*hüppab eest ära*
Coca-Cola light says:
tropp oled!*nuuksatab* MA LÄHEN TEISE LIIVAKASTI MÄNGIMA KUI SA EI LÕPETA SOHKI TEGEMAST!!!
blabla says:
MWAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAAAAAAAAAAAA
blabla says:
*näitab keelt*
Coca-Cola light says:
INCENTIO!!!!
blabla says:
mis see veel on?
Coca-Cola light says:
sa kukud nüüd pikali ja hakkad nutma
blabla says:
*nuuks*you*nuuks*will*nuuks*not*nuuks*defeat*nuuks*me!!!!!!!!
CRUCIO!
blabla says:
(teeme nii, et nüüd astub harry sisse)
Coca-Cola light says:
ellõu..ai ämm ärrii pottäää
Coca-Cola light says:
blabla says:
HEY YOU FUCKING... FUCKER! DON'T JUST STAND THERE AND WATCH ME FIGHTING WITH VOLDEMORT!!
blabla says:
see vist polnud päris õige, aga suva
Coca-Cola light says:
MWAHAHAA!!! NOW I CAN KILL YOU BOTH!!!*KILLS HP*
blabla says:
NOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! <>
blabla says:
*kills Voldi*
Coca-Cola light says:
*hüppab eest ära(paras!) I KILLED YOUR IDIOT HALF BROTHER!!!!
blabla says:
*slow motion in repeat*
blabla says:
*kills voldi again*
blabla says:
sa ei saa enam eest ära hüpata, sest mina hüpasin ka ainult ühe korra eest ära
Coca-Cola light says:
hey c'mon! if you kill me then you will just be like the only one left! then you'll like be lonely and like sad and noone will like try to like kill you and it will be like soooo boring(Babevoldi)
blabla says:
no it won't
blabla says:
kui ma voldiga ühele poole saan, siis ma lähen fredi sebima
Coca-Cola light says:
aa...but you have one little problem...I ALREADY KILLED HIM MWAHAHAA!!!!!!!!
blabla says:
no you didn't
blabla says:
you killed george
blabla says:
i switched them
Coca-Cola light says:
what's the difference? George was better in bed anyway, so ha!
blabla says:
well... fred's a better kisser
blabla says:
WAAAAIT A MINUTE
blabla says:
YOU'VE BEEN WITH GEORGE??
Coca-Cola light says:
dude, I'm like the hottest guy on the block! I've been with everybody! Even you! don't you remember?..no wait, ofcourse you don't ...I' got you so drunk, you didn't remember a thing!
blabla says:
ooohhh... so that's where that baby came from....
blabla says:
*nuuks*
blabla says:
and I never got to tell harry he was an uncle...
blabla says:
böö
blabla says:
(see oli danel)
Coca-Cola light says:
yo talle siis
blabla says:
blabla says:
kuule
blabla says:
topi midagi sellest Norijasse
blabla says:
ma siin lugesin seda preagu... IRV
blabla says:
*praegu
Coca-Cola light says:
no võib-olla..aga ma pean seda veidi tsentseerima...kuule, voldi needs a lunch-break...so I'll kill you later ok?
blabla says:
yep, kill ya later, dude
blabla says:
*lehvitab võlukepiga*
Coca-Cola light says:
*sau-sau tibi!*
Thursday, June 01, 2006
[The Go! Team - Panther Dash]
Ostsin täna raamatu. "Coraline", autoriks Neil Gaiman. Tuleb tunnistada, et seda, mille pärast ma selle hankisin, ma raamatust ei leidnud. Nimelt oli teose tagakaanel järgmine tutvustus.
"See raamat pajatab haarava ja rahutukstegeva loo, mis ehmatas mu poolsurnuks. Juhul kui sa ei taha leida end voodi alt, pöial suus, hirmust värisemas ja kohutavaid häälitsusi tegemas, soovitan väga ettevaatlikult sellest raamatust eemalduda ja otsida endale mõni muu meelelahutus, näiteks uurida lahendamata kuritegu või teha lõngast väikesi loomakesi." - Lemony Snicket, "Ahastava alguse" autor
[The Cranberries - Dreaming My Dreams]
Ausalt öeldes polnud see raamat pooltki nii õudne, kui lubatud. Ma olen üsna kindel, et ei värisenud, imenud pöialt ega teinud raamatu lugemise ajal kohutavaid häälitsusi. Veel enam olen ma kindel, et ma voodi alla ei pugenud. Jah, kohati tundus see lugu küll veidi õõvastav ja... spooky, kuid see on ka kõik. Ei olnud poolsurnuks ehmatav.
Järeldus : Lemony Snicket on kas väga nõrkade närvidega või pole ta seda raamatut tegelikult lugenud. Või ei osanud ta lihtsalt midagi muud raamatu vastu huvi äratavat kirjutada.
Tegelikult soovitan mina isilikult kõigil seda lugeda küll. Hoolimata sellest, et loost lubatud õudust ei leia, on see siiski omamoodi põnev ja kaasahaarav (ehk isegi mõtlemapanev).
[Vanilla Ice - Ice Ice Baby]
"See raamat pajatab haarava ja rahutukstegeva loo, mis ehmatas mu poolsurnuks. Juhul kui sa ei taha leida end voodi alt, pöial suus, hirmust värisemas ja kohutavaid häälitsusi tegemas, soovitan väga ettevaatlikult sellest raamatust eemalduda ja otsida endale mõni muu meelelahutus, näiteks uurida lahendamata kuritegu või teha lõngast väikesi loomakesi." - Lemony Snicket, "Ahastava alguse" autor
[The Cranberries - Dreaming My Dreams]
Ausalt öeldes polnud see raamat pooltki nii õudne, kui lubatud. Ma olen üsna kindel, et ei värisenud, imenud pöialt ega teinud raamatu lugemise ajal kohutavaid häälitsusi. Veel enam olen ma kindel, et ma voodi alla ei pugenud. Jah, kohati tundus see lugu küll veidi õõvastav ja... spooky, kuid see on ka kõik. Ei olnud poolsurnuks ehmatav.
Järeldus : Lemony Snicket on kas väga nõrkade närvidega või pole ta seda raamatut tegelikult lugenud. Või ei osanud ta lihtsalt midagi muud raamatu vastu huvi äratavat kirjutada.
Tegelikult soovitan mina isilikult kõigil seda lugeda küll. Hoolimata sellest, et loost lubatud õudust ei leia, on see siiski omamoodi põnev ja kaasahaarav (ehk isegi mõtlemapanev).
[Vanilla Ice - Ice Ice Baby]
Monday, January 30, 2006
Et siis nagu blaa.
Kahtlane. Kõik on kahtlane. Ma ei viitsi, ei taha enam õppida. Vastu hakkab. Õppisin üle eelmisel veerandil. Ja seda veerandit olen seni alustanud kolmedega. Geograafias, matemaatikas, füüsikas ja milleski veel, mida ma enam ei mäleta. Lõpp lahe. Ma ei suuda lihtsalt sõnadesse panna, kui lõputult LAHE. Aga miskipärast, hoolimata kõigest, on mul sügavalt pohh. Nii pohhui, et... Ma ei tea. Ega nii pohhui ei ole tegelikult. Tahaks ikkagi veernadit viite saada ja kiituskirja ja mida iganes. Probleem on selles, et.. Ma lihtsalt ei viitsi. Ja mind ei häiri ka see, et ma ei viitsi. Just. Mul on pohhui sellest, et ma ei viitsi.
Järgmine teema. Ma tegin avastuse. Jah, tõepoolest. Ma pole ikka veel üle saanud. Peale ligi aastat. Faking aasta ja ma pole ikka veel üle. Nagu... lahe. Vot see on nüüd kõige sügavamat sarkasmi täis LAHEDUS. Can you feeeeeeeeeel it? Urr.
Tahaks ära. Tahaks puhata, lihtsalt kusagil eemal tsillida. Ilma rahata. Raha ei ole vaja. On vaja ainult muusikat, head seltskonda, mõnusat trenni, algajate korvpalli ja siis on hea. Isegi süüa pole vaja. Võtakski alla. Ja ärge tulge mulle rääkima, et ma näen täiesti normaalne ja kena välja. Seda on küll tore kuulda, aga need jäävad minu jaoks siiski vaid sõnadeks. Ärge olge minuga rahul. Kuna mina seda teha ei suuda.
Ja ometi keeldun ma masenduses olemast. Sest siis ei saaks ma enam millegagi hakkama. Ja see oleks ka nõme.
My two cents for today.
Järgmine teema. Ma tegin avastuse. Jah, tõepoolest. Ma pole ikka veel üle saanud. Peale ligi aastat. Faking aasta ja ma pole ikka veel üle. Nagu... lahe. Vot see on nüüd kõige sügavamat sarkasmi täis LAHEDUS. Can you feeeeeeeeeel it? Urr.
Tahaks ära. Tahaks puhata, lihtsalt kusagil eemal tsillida. Ilma rahata. Raha ei ole vaja. On vaja ainult muusikat, head seltskonda, mõnusat trenni, algajate korvpalli ja siis on hea. Isegi süüa pole vaja. Võtakski alla. Ja ärge tulge mulle rääkima, et ma näen täiesti normaalne ja kena välja. Seda on küll tore kuulda, aga need jäävad minu jaoks siiski vaid sõnadeks. Ärge olge minuga rahul. Kuna mina seda teha ei suuda.
Ja ometi keeldun ma masenduses olemast. Sest siis ei saaks ma enam millegagi hakkama. Ja see oleks ka nõme.
My two cents for today.
Subscribe to:
Posts (Atom)
