Ma olen väsinud teesklemast. Ma olen väsinud ütlemast inimestele ilusaid asju vaid sellepärast, et ma ei viitsi või ei jaksa nendega pärast tülitseda ja nende solvumist pealt vaadata. Ńad jookseksid esimesel võimalusel kellegi juurde ja hakkaksid mind taga rääkima. Mul on kogemusi.
Ma olen väsinud sellest, et enamikke minu sõnasid kasutatakse ära vaid selleks, et iseendast rääkida. See pole alati nii ja kindlasti pole kõik sellised (aitäh neile), kuid enamik inimesi kuulab mind vaid selleks, et haarata kinni ühest sõnast või lausest ja sel teemal lõputult jaurata.
Ma tahaks, et keegi kuulaks mind ühe korra ära ilma vahele segamata, laseks mul kõik ära rääkida, end täiesti tühjaks lobiseda. Kõik, KÕIK räägiksin ära ja siis võiksin jälle tükk aega vait olla. Ma lihtsalt pole praegu võimeline inimesi kuulama, sest mu enda sees on nii palju, mis välja tulla tahab.
Tegelikult pole mul mingit õigust neil teemadel vigiseda, sest see probleem on kõigil ja ei kao tõenäoliselt kunagi, kuid vahel peab ju välja ütlema, mida tunnen.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tegelikult oli mul lihtsalt mingi moment, kus mul oli vaja midagi kirjtuada, ja see on selline aegumatu teema, millest võib igavesti kirjutada. Ehkki see on kõigil vist juba üle visanud, aga noh - shit happens.
Ma isegi ei mõelnud suuremat osa sellest, mida ma siia kirjutasin.
Post a Comment