Väga iidne tsitaat Tuulepesa foorumist:
"OSHO on öelnud midagi umbes nii - vanemad ohverdavad end laste nimel ja seepärast ei saa nad (lapsed) olla kunagi õnnelikud, sest vanemad meenutavad neile kogu aeg: 'mina loobusin sinu nimel sellest ja tollest, hinda seda ohverdamist.' sellega suunavad nad lapse tulevikus samale teele - kus tema hakkab end enda laste eest ohverdama. "
Masendav, aga tõsi. Ja jällegi on tõend olemas minu ema näol.
Mina pole ju süüdi, et tal elus raske on olnud. Miks peaksin ma siis oma elu elama vaid selle nimel, et näidata üles tänulikkust tema ohvrite suhtes, mida ma pole isegi palunud?
(See ei tähenda, et ma tänulik ei oleks, kuid kõigest hoolimata tekitab selle tundmuse pealesurumine pigem vastupidist reaktsiooni.)
Monday, November 13, 2006
Bleh?
Tegin täna koolis intrigeeriva avastuse. Minu vihapursked võivad muuhulgas olla põhjustatud ta aastate viisi allasurutud vihast ja emotsioonidest, mis enam koore alla ei mahtunud.
Andke mulle ideid. Ma ei suuda viimasel ajal millestki eriti mõttekast kirjutada, nagu mulle tundub.
Andke mulle ideid. Ma ei suuda viimasel ajal millestki eriti mõttekast kirjutada, nagu mulle tundub.
Sunday, November 12, 2006
Pro-Ana
Käisin just sellisel leheküljel nagu http://www.pro-ana-nation.com. Kes meediat natuke jälginud, see on ehk kuulnud/lugenud, et tegemist on hunniku tüdrukute/noorte naistega, kes on anoreksias endale elustiili ja parima sõbra leidnud ning "levitavad nüüd oma sõnumit" vms.
Tuleb välja, et ajakirjandus on asjast suhteliselt valesti aru saanud. Selle internetilehekülje autor ise on anoreksik ja tunnistab, et ei üritagi eriti oma haigusest lahti saada, sest ei kujuta oma elu selleta enam ette, kuid ta ei propageeri anoreksiat ega ühtegi teist toitumishäiret, pigem on terve sait täis nõuandeid, kuidas süüa tervislikult, ja põhjuseid, miks taolistest haigustest tuleks üritada lahti saada.
"Pro" does not mean "promotion of anorexia". The pro-ana movement is about support, not recruitment of other women. Without sites like this one, many of those who are living with ana or mia would have absolutely no one to talk to.
Pro-ana is not about encouraging people to stay sick or get sick. We are pro-recovery.
Tuleb välja, et ajakirjandus on asjast suhteliselt valesti aru saanud. Selle internetilehekülje autor ise on anoreksik ja tunnistab, et ei üritagi eriti oma haigusest lahti saada, sest ei kujuta oma elu selleta enam ette, kuid ta ei propageeri anoreksiat ega ühtegi teist toitumishäiret, pigem on terve sait täis nõuandeid, kuidas süüa tervislikult, ja põhjuseid, miks taolistest haigustest tuleks üritada lahti saada.
"Pro" does not mean "promotion of anorexia". The pro-ana movement is about support, not recruitment of other women. Without sites like this one, many of those who are living with ana or mia would have absolutely no one to talk to.
Pro-ana is not about encouraging people to stay sick or get sick. We are pro-recovery.
Friday, November 10, 2006
Lühike update Triinu vaimse tervise teemal
Ma avastasin, et mu silmalaug tõmbleb enamasti siis, kui ma ärritunud olen. Või mõtlen kõigele sellele, millest ma viimases kahes postituses rääkinud olen. Ehk siis kui ma ärritunud olen.
P.S. Seinast kukkus täna juba krohvi. Huvitav, kas ma homme kirjutada suudan.
P.S. Seinast kukkus täna juba krohvi. Huvitav, kas ma homme kirjutada suudan.
Wednesday, November 08, 2006
Ja läksingi lolliks
Nii tore on füüsika tunni ajal garderoobis seina peksta, kui närvid üles ütlevad.
Aga arstitädiga oli tore rääkida tegelikult. Ta sai vähemalt aru mu murest. Kahjuks on nii, et enamik teisi inimesi isegi ei ürita (või ei viitsi või on neil must täiesti pohhui).
Või siis ma lihtsalt ei räägi neile.
Aga arstitädiga oli tore rääkida tegelikult. Ta sai vähemalt aru mu murest. Kahjuks on nii, et enamik teisi inimesi isegi ei ürita (või ei viitsi või on neil must täiesti pohhui).
Või siis ma lihtsalt ei räägi neile.
Monday, November 06, 2006
Perekonnaprobleemid
Perekonnad, kus üksteisest mööda räägitakse, on kurvad. Eriti veel sellepärast, et mina ühte sellisesse sündinud olen. Pereliikmetel pole kas aega, tahtmist või viitsimist teineteist päriselt kuulata, näha asju teiste silmade läbi ja püüda tabada kaalslaste käitumise sügavamat põhjust.
Vihane laps, õnnetu laps, liiga hilja koju jõudev laps, jonniv, pahandust tegev või kasvõi pealaest jalatallani ingellikult armas ja hea laps. Vanemad ei mõtle tihitpeale sellele, et kui järeltulija õhtul liiga hilja uksest sisse astub, kodused tööd tegemata ja taskuraha lännu, siis võib asi olla halva seltskonna mõju asemel hoopis soovimatuses koju tulla, meeleheitlikus püüdes mingisugust tähelepanu äratada. See võib olla vaikne appikarje, püüe panna ümbritsevaid inimesi märkama, et midagi on lapse hinges mäda.
Minu puhul ei märgatud seda näiteks kunagi. Mina olen alati pidanud oma probleemidega üksi hakkama saama ja eks ma sellepärast olengi nii fakkd. Pealtnäha ehk mitte, aga te ei tea ju päriselt, mis mu peas toimub.
Mind ajab kohutavalt närvi see, et ükskõik, millise murega ma ema ette ei ilmuks ja ei püüaks talle rääkida millestki, mis mind vaevab, lõpuks jõuab ta selle vestlusega alati välja selleni, kui raske temal praegu on ja kuidas ma olen nii halb ja hoolimatu, et ma kodus nii vähe koristan ja teda aitan. Ta muudab iga kord minu probleemid totaalselt olematuks, tähtsusetuks, teisejärguliseks. Jääb mulje, nagu kuulaks ta mu ära ainult selleks, et jälle oma nukrast elust pajatada ja mind süüdistada saaks.
Ta räägib suures osas tõtt - tal tõesti on raske ja elu on prageu pingeline ja ma peaksin kodus rohkem ära tegema, aga ma tean seda kõike juba... Ja see, et ta kogu aeg räägib mulle asjadest sellise nurga alt, et mulle jääb mulje, nagu oleksin mina selle kõiegs süüdi, ei ole ka kuigi lahe. Ma tunnen ennast niigi süüdi kõige pärast, mis selles perekonnas toimub, mul pole vaja veel rohkem süütunnet selle pärast, et tema otsustas hakata maja ehitama.
Võib-olla kujutan ma seda kõike endale ette ja olen praegu hirmus pubekas, aga ma ausõna varsti lähen lolliks.
Muide, see on ka lihtsalt vastik, et hea õpilane olen ma tema jaoks ainult siis, kui mul ainult viied on. Neli oleks nagu mingi kuritegu. Nutma ajab see lausa. Sellise tunde tekitab, et tahaks midagi peksta. Minu toas on seinad juba niigi mõlkis mu rusikatest, pole vaja, et ma need auklikuks peksan. Te ei kujuta ette, kui tihti ma üksi kodus olles asju lihtsalt niisama heast peast löön. Lihtsalt sellepärast, et ma olen nii vihane. Ja see viha tuleb kusagilt sügavalt seest, vahel isegi ilma mingi erilise põhjuseta. See on isegi veidi hirmutav.
Kas tõesti on nii raske aru saada, et kolm või neli nelja mu tunnistusel ei saada mind veel kusagile Kellusse koristajaks õppima. Raisk, ma olen 16. Ma olen noor. Ma peaks elust rõõmu tundma ja õnnelik olema, et kõik veel ees on, aga selle asemel põen mina sellepärast, mis saab üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis, kui mu eksamihinne tuleb 98 ja ema hakkab ("nalja pärast", nagu ta alati ütleb; see pole enam tegelikult eriti naljakas, kui ta seda juba neli aastat järjest on teinud) ilkuma, et miks ma ei saanud 100-t.
Tahaks väga-väga talle näkku ropendada ja kõik persse saata. Sest ma olen õnnetu (ja kuradima VIHANE). Sest ma tean, et ükskõik, mida ma ei tee, tema minuga rahul ei ole. Ta võib öelda, et on, aga näost on näha, et valetab.
Vihane laps, õnnetu laps, liiga hilja koju jõudev laps, jonniv, pahandust tegev või kasvõi pealaest jalatallani ingellikult armas ja hea laps. Vanemad ei mõtle tihitpeale sellele, et kui järeltulija õhtul liiga hilja uksest sisse astub, kodused tööd tegemata ja taskuraha lännu, siis võib asi olla halva seltskonna mõju asemel hoopis soovimatuses koju tulla, meeleheitlikus püüdes mingisugust tähelepanu äratada. See võib olla vaikne appikarje, püüe panna ümbritsevaid inimesi märkama, et midagi on lapse hinges mäda.
Minu puhul ei märgatud seda näiteks kunagi. Mina olen alati pidanud oma probleemidega üksi hakkama saama ja eks ma sellepärast olengi nii fakkd. Pealtnäha ehk mitte, aga te ei tea ju päriselt, mis mu peas toimub.
Mind ajab kohutavalt närvi see, et ükskõik, millise murega ma ema ette ei ilmuks ja ei püüaks talle rääkida millestki, mis mind vaevab, lõpuks jõuab ta selle vestlusega alati välja selleni, kui raske temal praegu on ja kuidas ma olen nii halb ja hoolimatu, et ma kodus nii vähe koristan ja teda aitan. Ta muudab iga kord minu probleemid totaalselt olematuks, tähtsusetuks, teisejärguliseks. Jääb mulje, nagu kuulaks ta mu ära ainult selleks, et jälle oma nukrast elust pajatada ja mind süüdistada saaks.
Ta räägib suures osas tõtt - tal tõesti on raske ja elu on prageu pingeline ja ma peaksin kodus rohkem ära tegema, aga ma tean seda kõike juba... Ja see, et ta kogu aeg räägib mulle asjadest sellise nurga alt, et mulle jääb mulje, nagu oleksin mina selle kõiegs süüdi, ei ole ka kuigi lahe. Ma tunnen ennast niigi süüdi kõige pärast, mis selles perekonnas toimub, mul pole vaja veel rohkem süütunnet selle pärast, et tema otsustas hakata maja ehitama.
Võib-olla kujutan ma seda kõike endale ette ja olen praegu hirmus pubekas, aga ma ausõna varsti lähen lolliks.
Muide, see on ka lihtsalt vastik, et hea õpilane olen ma tema jaoks ainult siis, kui mul ainult viied on. Neli oleks nagu mingi kuritegu. Nutma ajab see lausa. Sellise tunde tekitab, et tahaks midagi peksta. Minu toas on seinad juba niigi mõlkis mu rusikatest, pole vaja, et ma need auklikuks peksan. Te ei kujuta ette, kui tihti ma üksi kodus olles asju lihtsalt niisama heast peast löön. Lihtsalt sellepärast, et ma olen nii vihane. Ja see viha tuleb kusagilt sügavalt seest, vahel isegi ilma mingi erilise põhjuseta. See on isegi veidi hirmutav.
Kas tõesti on nii raske aru saada, et kolm või neli nelja mu tunnistusel ei saada mind veel kusagile Kellusse koristajaks õppima. Raisk, ma olen 16. Ma olen noor. Ma peaks elust rõõmu tundma ja õnnelik olema, et kõik veel ees on, aga selle asemel põen mina sellepärast, mis saab üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis, kui mu eksamihinne tuleb 98 ja ema hakkab ("nalja pärast", nagu ta alati ütleb; see pole enam tegelikult eriti naljakas, kui ta seda juba neli aastat järjest on teinud) ilkuma, et miks ma ei saanud 100-t.
Tahaks väga-väga talle näkku ropendada ja kõik persse saata. Sest ma olen õnnetu (ja kuradima VIHANE). Sest ma tean, et ükskõik, mida ma ei tee, tema minuga rahul ei ole. Ta võib öelda, et on, aga näost on näha, et valetab.
Sunday, November 05, 2006
Paadunud ateistidele
Ateistid ei tunnista kõikvõimalike jumalate olemasolu. Alguses arvasin ma, nagu paljud teisedki ehk, et nad keelduvad tunnistamast vaid kristliku jumala, Jehoova olemasolu, aga tuleb välja, et jutt käib kõikide religioonide jumalustest. Tegelikult on see suhteliselt loogiline kah.
Nii. Minagi ei tunnista ühtki jumalat ega jumalust. Kas see teeb minust kohe ateisti? Ise ma ennast ateistiks ei nimeta, ehkki jagan nende seisukohti. Tegelikult on mul lausa oma religioon, mida järgin. Selles lihtsalt pole jumalaid.
Milline on siis piir ateisti ja mitte-ateisti vahel, kes lihtsalt jagab nende seisukohti. Kas ma võin tuliselt vaielda jumala olemasolu teemal ja mitte olla ateist? Või teeb see minust automaatselt ateisti?
Miks ateistidele (just neile paadunutele) meeldib nii väga igal pool kogu aeg kuulutada, et nemad jumalasse ei usu ja sellel teemal kogu aeg vaielda?
Leidsin Päevalehest ühe lugeja kirja, mis just samal teemal räägib. Suhteliselt vana leht on, 9. oktoobrist.
"Aga ajuvaba on ju ilkuda asja kallal, mida teie arvates ei tohiks olemaski olla. Siiski on Jumalal teie elus tuntav roll. Muidu te ju ei torgiks neid teemasid kogu aeg. Olete justkui hirmul oma sisimas. Justkui koer aia taga, kes varjab oma sisemist ebakindlust pideva klähvimise taha." (Risto Laur)
Just nimelt. Sellistest inimestest jääb mulje, nagu kardaksid nad sisimas, et Jumal siiski on olemas ja nad justkui püüaksid seda hirmu oma kraaklemise ja vaidlemisega summutada, kinnitades selle kaudu endale võimalikult palju, et teda siiski ei ole.
Kui inimene tõepoolest ei usu millessegi, siis ta jätab selle asja rahule ja laseb neil uskuda, kes tahavad. Tal peaks sellest vähemalt mingil määral kama olema. Aga ateistidel (kordan, jutt käib neist paadunutest) ju pole.
Nii. Minagi ei tunnista ühtki jumalat ega jumalust. Kas see teeb minust kohe ateisti? Ise ma ennast ateistiks ei nimeta, ehkki jagan nende seisukohti. Tegelikult on mul lausa oma religioon, mida järgin. Selles lihtsalt pole jumalaid.
Milline on siis piir ateisti ja mitte-ateisti vahel, kes lihtsalt jagab nende seisukohti. Kas ma võin tuliselt vaielda jumala olemasolu teemal ja mitte olla ateist? Või teeb see minust automaatselt ateisti?
Miks ateistidele (just neile paadunutele) meeldib nii väga igal pool kogu aeg kuulutada, et nemad jumalasse ei usu ja sellel teemal kogu aeg vaielda?
Leidsin Päevalehest ühe lugeja kirja, mis just samal teemal räägib. Suhteliselt vana leht on, 9. oktoobrist.
"Aga ajuvaba on ju ilkuda asja kallal, mida teie arvates ei tohiks olemaski olla. Siiski on Jumalal teie elus tuntav roll. Muidu te ju ei torgiks neid teemasid kogu aeg. Olete justkui hirmul oma sisimas. Justkui koer aia taga, kes varjab oma sisemist ebakindlust pideva klähvimise taha." (Risto Laur)
Just nimelt. Sellistest inimestest jääb mulje, nagu kardaksid nad sisimas, et Jumal siiski on olemas ja nad justkui püüaksid seda hirmu oma kraaklemise ja vaidlemisega summutada, kinnitades selle kaudu endale võimalikult palju, et teda siiski ei ole.
Kui inimene tõepoolest ei usu millessegi, siis ta jätab selle asja rahule ja laseb neil uskuda, kes tahavad. Tal peaks sellest vähemalt mingil määral kama olema. Aga ateistidel (kordan, jutt käib neist paadunutest) ju pole.
Mida ma tegin reedel ja laupäeval
Niisiis. Neljapäeva õhtul oli mul üpris halb tuju, sest ma llin üsna kindel, et Urus magamine sakib. Sakkiski, kas teate. Aga järgmisel hommikul oli meil Dru ja Lilyga nii lõbus mööda Tartut seigelda, kohvi juua ja Hesburgerit otsida. Me küsisime möödujate käest, kus üks selline olla võiks ja kaks korda saime vastuseks, et Tartus sellist asja polegi, lõpuks aga kuulsime, et Eedenis peaks olema. Ja oligi. (Jei!) Bussis mängisime me briti turiste kusjuures. Nii igaks juhuks, kui keegi meilt piletit oleks küsinud.
Urgu naastes kuulsime, et me peame sealt jalga laskma, sest see oli reserveeritud. Laupäevani. Nii et suur osa selelst kambast, kes seal oli, maandus Goblini pool. Hihi. And that's where the fun began. :P
At some point läksime me (")limonaadi(") ostma. Ja pärast seda... Eeem... Ma pearem ei kirjelda seda. :D Me tantsisime, mängisime kaarte, nilbitsesime ja puha. Kuna ma ei mäleta enam hästi, mis järjekorras asjad juhtusid (aga ma mäletan küll, mis juhtus!), siis tuleks sellest emenutamisest üks suur kartul ja kapsas, millest keegi peale minu mdiagi aru ei saaks. Aga lahe oli ikkagi.
Suur tänu kõigile, kes Tartusoleku nii toredaks tegid. :)
Bussisõit koju oli ka ülimalt tore. Me istusime kolmekesi kõige tagumises reas, Lily magas, mina ja Dru kuulasime mu iPodi pealt igasugu haiget muusikat ning laulsime ja tantsisime kaasa. xD
Praegu ma lõpetan, sest ma olen liiga juhtmes. Mul on tartupohmell.
Urgu naastes kuulsime, et me peame sealt jalga laskma, sest see oli reserveeritud. Laupäevani. Nii et suur osa selelst kambast, kes seal oli, maandus Goblini pool. Hihi. And that's where the fun began. :P
At some point läksime me (")limonaadi(") ostma. Ja pärast seda... Eeem... Ma pearem ei kirjelda seda. :D Me tantsisime, mängisime kaarte, nilbitsesime ja puha. Kuna ma ei mäleta enam hästi, mis järjekorras asjad juhtusid (aga ma mäletan küll, mis juhtus!), siis tuleks sellest emenutamisest üks suur kartul ja kapsas, millest keegi peale minu mdiagi aru ei saaks. Aga lahe oli ikkagi.
Suur tänu kõigile, kes Tartusoleku nii toredaks tegid. :)
Bussisõit koju oli ka ülimalt tore. Me istusime kolmekesi kõige tagumises reas, Lily magas, mina ja Dru kuulasime mu iPodi pealt igasugu haiget muusikat ning laulsime ja tantsisime kaasa. xD
Praegu ma lõpetan, sest ma olen liiga juhtmes. Mul on tartupohmell.
Friday, November 03, 2006
Urus.
Jah. Just siin ma olen. Dru, Lily, Dani, Gopsi ja hunniku teiste inimestega, kellest mõnede nimesid ma isegi ei tea. Aga vahet pole.
Mul on igav, nii et lõbustan end siin selle mõttetu postitusega. Tegelikult meeldib mulle lihtsalt Goblini läpakal trükkida. Aga see on saladus, eksole. Ärge siis kellelegi öelge.
Me vaatame siin mingit haiget animet, mis pole päris hentai, aga asjast väga kaugele ka ei jää. See on suht sama, mis soft porn - doesn't get you hard. Haha.
Tahaks midagi normaalset süüa. Ja siis tahaks normaalses kohas magada. Aga Urus pole ühtegi normaalset kohta. Diivaneid on ainult kaks, üks diivan on kinni ja teise pärast kaklevad vähemalt kolm inimest. Ihihi. Ma olen ropult väsinud tegelikult, aga magama jääda ei saa ma nagunii, sest siinsamas kõrval mängib telekas ja igal pool mujal räägivad inimesed juttu. Nõme küll, kui suudad uinuda ainult totaalses vaikuses, nagu see minuga on. Ja täielikus pimeduses.
Pea valutab.
Kas Tartusse tulek oli ikka tark tegu?
Mul on igav, nii et lõbustan end siin selle mõttetu postitusega. Tegelikult meeldib mulle lihtsalt Goblini läpakal trükkida. Aga see on saladus, eksole. Ärge siis kellelegi öelge.
Me vaatame siin mingit haiget animet, mis pole päris hentai, aga asjast väga kaugele ka ei jää. See on suht sama, mis soft porn - doesn't get you hard. Haha.
Tahaks midagi normaalset süüa. Ja siis tahaks normaalses kohas magada. Aga Urus pole ühtegi normaalset kohta. Diivaneid on ainult kaks, üks diivan on kinni ja teise pärast kaklevad vähemalt kolm inimest. Ihihi. Ma olen ropult väsinud tegelikult, aga magama jääda ei saa ma nagunii, sest siinsamas kõrval mängib telekas ja igal pool mujal räägivad inimesed juttu. Nõme küll, kui suudad uinuda ainult totaalses vaikuses, nagu see minuga on. Ja täielikus pimeduses.
Pea valutab.
Kas Tartusse tulek oli ikka tark tegu?
Subscribe to:
Posts (Atom)
