Ateistid ei tunnista kõikvõimalike jumalate olemasolu. Alguses arvasin ma, nagu paljud teisedki ehk, et nad keelduvad tunnistamast vaid kristliku jumala, Jehoova olemasolu, aga tuleb välja, et jutt käib kõikide religioonide jumalustest. Tegelikult on see suhteliselt loogiline kah.
Nii. Minagi ei tunnista ühtki jumalat ega jumalust. Kas see teeb minust kohe ateisti? Ise ma ennast ateistiks ei nimeta, ehkki jagan nende seisukohti. Tegelikult on mul lausa oma religioon, mida järgin. Selles lihtsalt pole jumalaid.
Milline on siis piir ateisti ja mitte-ateisti vahel, kes lihtsalt jagab nende seisukohti. Kas ma võin tuliselt vaielda jumala olemasolu teemal ja mitte olla ateist? Või teeb see minust automaatselt ateisti?
Miks ateistidele (just neile paadunutele) meeldib nii väga igal pool kogu aeg kuulutada, et nemad jumalasse ei usu ja sellel teemal kogu aeg vaielda?
Leidsin Päevalehest ühe lugeja kirja, mis just samal teemal räägib. Suhteliselt vana leht on, 9. oktoobrist.
"Aga ajuvaba on ju ilkuda asja kallal, mida teie arvates ei tohiks olemaski olla. Siiski on Jumalal teie elus tuntav roll. Muidu te ju ei torgiks neid teemasid kogu aeg. Olete justkui hirmul oma sisimas. Justkui koer aia taga, kes varjab oma sisemist ebakindlust pideva klähvimise taha." (Risto Laur)
Just nimelt. Sellistest inimestest jääb mulje, nagu kardaksid nad sisimas, et Jumal siiski on olemas ja nad justkui püüaksid seda hirmu oma kraaklemise ja vaidlemisega summutada, kinnitades selle kaudu endale võimalikult palju, et teda siiski ei ole.
Kui inimene tõepoolest ei usu millessegi, siis ta jätab selle asja rahule ja laseb neil uskuda, kes tahavad. Tal peaks sellest vähemalt mingil määral kama olema. Aga ateistidel (kordan, jutt käib neist paadunutest) ju pole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
jah.
loomulikult võib ka tähelepanuvajadus mängus olla. kui juba võetakse enesele nimetus (sest tegeikult pole nimetus ju oluline), siis on karta, et hakatakse ka rohkem ringi vehkima selle ja selletagusega. inimestele meeldivad ninmetused.
nimetusi on tegelikult ju õudselt paljude arvamuste ja vaadete ja teab mille kohta veel. kõiki me ei teagi, rääkimata kasutamisest. ei ole vajadust hakata ennast jumalatesse mitteuskumise pärast anarhistina tunnistama.
tegelikult tuli mulle pähe äkkmõte, et kristlane on sama hästi kui kristlik anarhist. vot sulle nimetusi.
pagan.
ateist* (mitte anrhist. anarhistidest oli täna uudistes juttu, jäi külge kuidagi.)
Täitsa õige see nimetuste jutt. Samamoodi kleebitakse endale laheduse pärast külge ka igasugu uskude nimetusi.
Aga kas need inimesed tõesti aru ei saa, et nad tegelikult endal margi täis teevad?
Ju siis ei saa. Inimesed on lollakad niiviisi. :P
St - ega ma ka ateist pole. Jumalasse ei usu, aga ikkagi.
ju siis ei saa jah. ma tean ühte ideaalset näidet inimesest, kes endale võimalikult palju nimetusi külge tahab saada. ja kes on samas ülimalt pealiskaudne. ja samas ta valetab uskumatult palju. üldse tundub ta olevat väga segi omadega, ja ta on seda juba päris väiksest peale. siia puutuvad kindlasti rikkamat sorti vanemad, kes talle alati kõik on ostnud ja muud temaga vist teinud eriti polegi. väike õde kasvab samamoodi üles: enamasti, kui on vaja ta millegi puhul nõusse saada või talle mingiks ajaks tegevus leida, ostetakse mingi asi. näiteks pisike miki-hiire-telekas (töötav, nagu ma aru sain), kui suurem õde teda päev otsa üksi hoidma pidi ja eriti ei viitsinud. mul on raske uskuda, et ma päris sellist inimest päriselt tean.
Tõesti. TUndub uskumatu, et selliseid väljaspool filme ja raamatuid ka päriselt eksisteerida võib.
Post a Comment