Perekonnaprobleemid

Perekonnad, kus üksteisest mööda räägitakse, on kurvad. Eriti veel sellepärast, et mina ühte sellisesse sündinud olen. Pereliikmetel pole kas aega, tahtmist või viitsimist teineteist päriselt kuulata, näha asju teiste silmade läbi ja püüda tabada kaalslaste käitumise sügavamat põhjust.

Vihane laps, õnnetu laps, liiga hilja koju jõudev laps, jonniv, pahandust tegev või kasvõi pealaest jalatallani ingellikult armas ja hea laps. Vanemad ei mõtle tihitpeale sellele, et kui järeltulija õhtul liiga hilja uksest sisse astub, kodused tööd tegemata ja taskuraha lännu, siis võib asi olla halva seltskonna mõju asemel hoopis soovimatuses koju tulla, meeleheitlikus püüdes mingisugust tähelepanu äratada. See võib olla vaikne appikarje, püüe panna ümbritsevaid inimesi märkama, et midagi on lapse hinges mäda.

Minu puhul ei märgatud seda näiteks kunagi. Mina olen alati pidanud oma probleemidega üksi hakkama saama ja eks ma sellepärast olengi nii fakkd. Pealtnäha ehk mitte, aga te ei tea ju päriselt, mis mu peas toimub.

Mind ajab kohutavalt närvi see, et ükskõik, millise murega ma ema ette ei ilmuks ja ei püüaks talle rääkida millestki, mis mind vaevab, lõpuks jõuab ta selle vestlusega alati välja selleni, kui raske temal praegu on ja kuidas ma olen nii halb ja hoolimatu, et ma kodus nii vähe koristan ja teda aitan. Ta muudab iga kord minu probleemid totaalselt olematuks, tähtsusetuks, teisejärguliseks. Jääb mulje, nagu kuulaks ta mu ära ainult selleks, et jälle oma nukrast elust pajatada ja mind süüdistada saaks.

Ta räägib suures osas tõtt - tal tõesti on raske ja elu on prageu pingeline ja ma peaksin kodus rohkem ära tegema, aga ma tean seda kõike juba... Ja see, et ta kogu aeg räägib mulle asjadest sellise nurga alt, et mulle jääb mulje, nagu oleksin mina selle kõiegs süüdi, ei ole ka kuigi lahe. Ma tunnen ennast niigi süüdi kõige pärast, mis selles perekonnas toimub, mul pole vaja veel rohkem süütunnet selle pärast, et tema otsustas hakata maja ehitama.

Võib-olla kujutan ma seda kõike endale ette ja olen praegu hirmus pubekas, aga ma ausõna varsti lähen lolliks.

Muide, see on ka lihtsalt vastik, et hea õpilane olen ma tema jaoks ainult siis, kui mul ainult viied on. Neli oleks nagu mingi kuritegu. Nutma ajab see lausa. Sellise tunde tekitab, et tahaks midagi peksta. Minu toas on seinad juba niigi mõlkis mu rusikatest, pole vaja, et ma need auklikuks peksan. Te ei kujuta ette, kui tihti ma üksi kodus olles asju lihtsalt niisama heast peast löön. Lihtsalt sellepärast, et ma olen nii vihane. Ja see viha tuleb kusagilt sügavalt seest, vahel isegi ilma mingi erilise põhjuseta. See on isegi veidi hirmutav.

Kas tõesti on nii raske aru saada, et kolm või neli nelja mu tunnistusel ei saada mind veel kusagile Kellusse koristajaks õppima. Raisk, ma olen 16. Ma olen noor. Ma peaks elust rõõmu tundma ja õnnelik olema, et kõik veel ees on, aga selle asemel põen mina sellepärast, mis saab üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis, kui mu eksamihinne tuleb 98 ja ema hakkab ("nalja pärast", nagu ta alati ütleb; see pole enam tegelikult eriti naljakas, kui ta seda juba neli aastat järjest on teinud) ilkuma, et miks ma ei saanud 100-t.

Tahaks väga-väga talle näkku ropendada ja kõik persse saata. Sest ma olen õnnetu (ja kuradima VIHANE). Sest ma tean, et ükskõik, mida ma ei tee, tema minuga rahul ei ole. Ta võib öelda, et on, aga näost on näha, et valetab.