Nii tore on füüsika tunni ajal garderoobis seina peksta, kui närvid üles ütlevad.
Aga arstitädiga oli tore rääkida tegelikult. Ta sai vähemalt aru mu murest. Kahjuks on nii, et enamik teisi inimesi isegi ei ürita (või ei viitsi või on neil must täiesti pohhui).
Või siis ma lihtsalt ei räägi neile.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Teine kord kutsu mind ka. Peksame koos seina, see on tore.^^
Elu on tegelikult lill.
Ja õitseb ka.
Ühel päeval oled ka sina õnnelik :)
Jah, kindlasti olen. Ma usun seda, ma lausa tean, et olen. Kui ma lõpuks võin ise otsuseid tegema hakata, siis teen need enda heaolu seisukohalt, mitte selle põhjal, mida ema tahab. Ja ma ei lase tal endale enam kunagi öelda, et ma teen midagi valesti. Kui teengi, on see minu asi. Minu elu, minu vead, minu õppetunnid. Me kõik olemegi siia ilma tulnud selleks, et õppida (armastama ja aktsepteerima). Tema võiks ka selle selgeks saada.
Praegu on lihtsalt raske olla.
See läheb üle.
Kõik läheb ükskord ära.
Ja millalgi sureme me ära ka.
Ainult meie keha sureb, kas tead. ;) Ja siis antakse meile uus keha, milles me peame kõiki oma karmavõlgu maksma hakkama. Ja saame veel rohkem õppida.
asi polnud tegelikult ju füüsikas? vahel on nii, et kogud kõik endasse ja siis järsku plahvatab, kõige tühisema asja peale.
(vähemalt ei soorita sina varsti enesetappu, mäletad, mis ravell rääkis? suitsiidi soovitavad tavalised need inimed, kes on väga rõõmsad ja energilised, varjavad oma mured selle naeru taha, hmm..kas tõesti mina?)
Ma loodan, et meie küll suitsidaalsed pole. Endal selliseid tunnuseid tähele pannud pole igatahes... (haha)
Aga jah, sul on õigus, asi polnudki tegelikult nii väga füüsikas. Ma olen lihtsalt omadega praegu natuke metsa poole.
Aga jah, see murede naeru taha peitmine... See on juba nii tavaliseks muutunud kuidagi, et ei saa enam arugi õieti, millal näitled ja millal päriselt rõõmus oled.
Post a Comment