Mõtlesin,

et võiks midagi kirjutada. Pole seda juba tükk aega teinud. Kummaline küll, aga vahel lihtsalt tuleb tuju võtta kätte ja kukkuda trükkima. Aina klõbistada, kuni pea on mõtetest nii tühi, kui vähegi võimalik.

Tegelikult teeb mind natuke kurvaks see, et vastukaja oma blogile pean ma inimeste käest isiklikult välja nuruma, et üldse midagi kuulda. Ainuke, kes viimasel ajal mu blogi vabatahtlikult kommenteerib, on Margot, ja nõnda tundub ka, et tema on ainuke, kes seda loeb. Jah, ma tõepoolest kirjutasin mitte just kaua aega tagasi sellest, kuidas blogimine on tegelikult vaid meeletu janu tähelepanu järele, kuid mis parata - lihtsalt tekib tunne, et peaaegu mitte kedagi ei huvita mu mõtted ja kui huvitavadki, siis ei tekita need mingeid väljendamisväärseid ideid ega emotsioone. Äkki ma olen lihtsalt igav? Liiga eneses kinni (seda olen ma nagunii, nagu ka enamik ülejäänud inimestest)?

Eks ta ole. Tegelikult on blog ju lihtsalt koht, kus oma kõige olulisemat ja üpriski primitiivset vajadust rahuldada: rääkida iseendast.

Nüüd ma hakkan ennast juba kordama.

Mis veel... Ah jaa, ma avastasin, et suhtlemine on täitsa meeldiv tegevus, eriti, kui ise aktiivne olla ja mitte oodata, et kogu maailm sinu ümber tiirlema hakkaks, kui sa teed näo, et nii peaks asjad tegelikult olema (ma tean, sajandi avastus, eksole).

Päris keerulised laused sünnivad mul täna õhtul kirja panna, ma vaatan.

Tegelikult peaks ma nüüd magama minema sügavas lootuses, et vaheaja esimene päev ei ole lihtsalt mõttetult raisku läinud (mida see kohe kindlasti pole, sest ma nägin täna... LUPIT! :) ).

Seega, head ööd ja palju pehmeid ja karvaseid roosasid lillatäpilisi elevante teile voodi alla.