Olete te kunagi nii palju haiget saanud, et teil viskab kellestki/millestki totaalselt kopa ette ja tekib nii tohutu ükskõiksus, et probleemi poleks nagu kunagi olnudki?

Minuga juhtus eile nii. Valu kasvas vihaks ja nüüd on lihtsalt ükskõik. Ja ma saan temast üle. Sest ta pole seda kõike lihtsalt väärt. (Kui sa seda loed, siis palun vabandust. See on minu viis asjadega toimetulekuks.)

Ja rohkem nagu polegi midagi öelda. Ma kadestan inimesi, kes on võimelised oma mõtteid täielikult väljendama. Mina olen selle oskuse kusagile ära kaotanud. Või pole mul lihtsalt midagi öelda?