Mõttetu päbla

Kõik on nii imelik viimasel ajal. Mul on täiesti ükskõik. Koolist. Ma õpin küll ja üritan hinded korras hoida, aga kui ma milleski nelja (või kolme) saan, siis silm ei pilgu ka. Mõtlen "oh well, mis siis ikka" ja ongi asi selja taha pandud.

Saaks ma kõik ainult niimoodi selja taha visata ja enam mitte sinna vaadata. Vaikselt isegi õnnestub, aga kõik ei unune nii lihtsalt kui matemaatika neli. Mõned asjad ei hoiavad sust ise kinni ja ei lase lahti enne, kui lähed väljaspoolt abi otsima või kui aeg on käes. Ja kõige valusamad asjad hakkavad haiget tegema alles siis, kui sa avastad, et nüüd peaks vist nagu valus olema või midagi. Nii ei ole aus.

Ja MSN on üks suur sohitegemise koht. Kes aru ei saa, pole vajagi.

Praegu on imelik olla. Selline närviline rahu on hinges. Tegin otsuse ja püüan kõigest väest mitte mõelda selle peale, kas see ikka õige on. Kaua ma ikka ümber mõtlen. :P

Ma tean, et see ei ütle nüüd kellelegi suurt midagi, aga ma sain eile Triinuga rääkida! ^^ Ta oli üle 296230497623407634673 aasta jälle msnis ja ehkki meie vestlus koosnes kahe peale kokku umbes 10 lausest, oli see ikkagi lõpmata tore. Ma igatsen teda kohutavalt taga. Kuuled, Triin, tule Eestisse! Kähku! = ) Siis saame jälle päev otsa mööda Vanalinna konnata. Või hoopis koos sinu geniaalseid praekartuleid küpsetada ja minu õunakooki teha.