Sain just pealkirjas nimetatud raamatu läbi. Lugema hakkasin ma seda Tuneesias ja põhimõtteliselt oli ta mul loetud juba enne reisi lõppu, ainult viimsed 5 lehekülge vajusid kuidagi unustusse, kuni mul need täna hommikul jälle meelde tulid. Nüüd mõtlesin natuke muljetada.
Hea raamat oli. Pratchett on väga minu maitse, eriti see teos. Inglise keeles lugesin seda esimest korda, muidu kokku teist. Ikka veel suutis see mind oma ajuvabadusega üllatada. See on üks mu lemmikuid Pratchettilt ja üldiselt kah.
Kõigepealt riigi nimi, kus suure osa tegevusest toimus. Djelibeybi. HAAAH. See kisub ikka veel suunurgad üles. Miski selles lihtsalt ajab mind nii meeletult naerma. Tõlkes tähendavat see kusjuures kõrbe last.
Mulle meeldis, kuidas seal pilati kõikvõimalikke vanu tsivilisatsioone. Vana-Kreekat, -Roomat ja Egiptust. Irw. Üks koomilisemaid olukordi kogu raamatus oli "sõda" Ephebe ja Tsorti vahel (kaks suurt kõrberiiki, mille vahel tilluke Djelibeybi asub). Mõlema riigi väed hakkasid öö saabudes ehitama hiiglaslikke puust hobuseid, kuhu kõik mehed ära mahutati, pidades enesestmõistetavaks, et teise poole väed peavad hobuseid kingitusteks ja viivad need oma riigi pealinna. Ja nii need kaks sõjaväge siis istusid ööd otsa oma hobustes imestades, kuhu teise poole mehed jäävad. :D Näete, isegi Trooja sõjale ei jagunud Pratchettil halastust.
Maailma suurim matemaatik. Ma ei riku üllatust nende jaoks, kes pole veel raamatut lugenud, kuid seda lähiajal teha kavatsevad. Küll aga võtke teadmiseks, et tema nimi on You Bastard ja talle meeldib sülitada.
Tegelikult ei oska (või ei viitsi, suit yourselves) ma hetkel rohkemat öelda. Eriti informatiivne see postitus seega ei olnud. :P
Kokkuvõtteks võib öelda niipalju ebaolulist, et minu silmis on see meeletult hea raamat. Mind pani igatahes pidevalt kõva häälega naerma pahvatama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment