(Sellest tuleb mingi übersentimentaalne postitus, just so you'd know.)
Ma usun ikka veel, et kusagil on keegi minu jaoks ka. Kindlasti on. Mul on tõsiselt liiga vara, et vastupidist uskuda. Aga ikkagi on üksi vahel raske. Teate ju küll. Kui pea valutab või koolis on raske või nägid öösel halba unenägu, on ju nii hea panna pea kellegi õlale ja tunda, kuidas ta kogu südamega hoolib. Nii hea on ju, kui keegi teeb sulle pai ainult sellepärast, et talle meeldib puudutada su juukseid. Kui talle meeldib nende lõhn.
Ja samal ajal on hea ise kellelegi pai teha ainult sellepärast, et sulle meeldib puudutada tema juukseid. Panna oma õlg tema pea alla, kui tal on halb olla. Kuulata, lõputult kuulata, sest tema hääl on nii ilus. Vaikida, lõputult vaikida, sest kõik saab sõnadetagi öeldud.
Ma igatsen tunda seda valusat kibedust, mis hinge torgib, kui teda pole kohal. Mõelda temast, mõelda sellest, kas ka tema minule mõtleb.
Ma saan üksinda ka hakkama. Aga vahel lihtsalt on selline tunne, et tahaks kellegi kaissu kerra pugeda ja kasvõi korraks kogu maailma mured ära unustada teades, et see keegi kaitseb mind nende eest. Kasvõi selle ühe hetke.
Saate ju aru?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment