Hööhöhöö

The Blair Witch Project on päris mõnus film. Selline meeldivalt häiriv. Ma hakkasin täna niisama huvi pärast uurima, kas internetis ei leidu mõnda legendi, mis oleks kasvõi sarnanegi Blairi nõia omale. Ja leidsin The Bell Witch'i. Ja olen selle üle väga õnnelik.

Miks?

Esiteks muidugi selle pärast, et see on lahe lugu. Kui teid huvitab, siis lugege siit: The Bell Witch. Kindlasti pole see tervenisti tõsi ja võib-olla on skeptikutel õigus väites, et enamik kogu loost on väljamõeldis. Sellegipoolest on see huvitav. Mulle meeldib mõelda, et see on tõsi.
Teiseks meeldib see lugu mulle sellepärast, et see andis mulle idee kirjutamiseks. Neid ongi viimasel ajal väga vähe olnud, nii et ma olen tõesti õnnelik. Hihi. Ma pole muidugi kindel, kas ma hakkan üldse seda ideed ellu viima, aga on ka lihtsalt tore teada, et see on olemas.

Veel midagi? Ah jaa.

Ma olen nüüd väga ametlikult põhikooli lõpetanud. Hurraa! Lõpuks ometi! :D (Selle kohta mul suurt midagi rohkem öelda ei olegi.)

Varsti, ainult natuke rohkem kui nädala pärast lendan ma Tuneesiasse, hahaa! Saan pruuniks! Ja ma saan seal oma suhteliselt olematut prantsuse keelt praktiseerida.
"Kuidas su prantsuse keel saab olla olematu, kui sa oled seda juba kaheksa aastat õppinud?" küsite te? Vastus on lihtne: see, et meile koolis prantsuse keelt õpetatakse ei tähenda, et me sellest midagi ka õpiksime. Enamik õpetajaid keskendub rohkem grammatika tuupimisele ja tekstide ning dialoogide sõnasõnalt päheõppimisele. Me ei saa ise mõelda. Me ei saa prantsuse keelt tegelikult kasutada. Me oskame öelda ainult neid lauseid, mis meile kolba tagaküljele aastate jooksul on kinni taotud. "Il faut battre le fer pendant qu'il est chaud." "L'école - c'est moi." "Deux verres de vers verts." Ma saan isegi venekeelse lause kokkupanemisega kiiremini hakkama kui prantusekeelsega, sacrebleu!

Oijah. Mida iganes. Siinkohal lõppeb minu tänane mõttetus. See ya next time, bitches!