Mõtlesin, et peaks kirjutama midagi.

Pole ammu teile endast märku andnud.

Jah.

Tegelikult pole mul suurt midagi öeldagi. Kõik, mis vaja, on juba ammu ära öeldud neile, kellele peab.

Jah.

Viimasel ajal tilgub nagu kusagilt heast peast tekkinud reservist vaevaliselt (aga märgatavalt) energiat juurde, nii et ma ei tunnegi end iga päev, nagu oleksin suremas (eks see ole see Dynamisan). Välja arvatud täna. Täna ma otsustasin haigeks jääda ja halvasti tegin, sest halva enesetunde tõttu jäin hiljaks matemaatika tundi ja ei saanud ette teha homset tööd, mille pärast ma üldse täna kooli otsustasin ennast vedada. Ärge jääge haigeks, lapsed.

Sel nädalavahetusel sain teada kõige efektiivsema vahendi olemaks elus õnnelik ja saavutamaks oma eesmärke. Eluga tuleb mängida (või tantsida). Aga tuleb mängida nagu laps, mitte nagu täiskasvanu. Mängida tuleb mängulusti enese pärast, mitte tulemuse peale. Elus ei saa võita. Elu ei saa võita. Eluga tuleb mängida. Kui elul on sinuga lõbus, on sinul eluga ka lõbus. It's a give-and-receive kinda thing.

Ja seda ma peangi õppima tegema. Mängima mängu mängu pärast. Teie ka. Meie edukusele orienteeritud maailmas on see ehk raske, aga muudmoodi ellu jääda tundub minu jaoks igatahes veel raskem.