Bla. Viimasel ajal olen ma ennast kuidagi jubedalt üksikuna tundma hakanud. Ja ma mõtlen kogu aeg inimeste peale ja põen nende pärast ja lasen neil ennast närvi ajada. Eriti just ühel, kellel pole tarvis muud midagi, kui mulle üks telefonikõne teha ja mul on juba kuu aja annus teda kätte saadud. Pole isegi seda vaja. Ta ajab mind närvi juba sellega, et ma lihtsalt tean, kuidas ta on nii lõputult veendunud, et ta on Eriline. Et ta on Isiksus. Et ta Paistab Välja, Sest Ta On Niivõrd Silmapaistev Ja Eriline Ja Unustamatu.

Jah, silmapaistev on ta küll, aga ainult selle poolest, et ta mitte midagi kunagi lõpetada ei suuda ja et ta suudab enda isiksust vaid teiste inimeste kaudu realiseerida. Ta ei oska iseseisvalt olla. Tal on vaja, et teised oleksid veendunud ja talle kogu aeg kinnitaksid, kui eriline ta on, et ta suudaks ennast tunda olemasoleva isiksusena. Ja ehkki tema jutust see otseselt ei väljendu, suudab igaüks, kes teda natuke hoolikamalt kuulab, ridade vahelt välja lugeda, et ta on üks äärmiselt, tohutult, kirjeldamatult, meeletult EGOISTLIK inimene. Tema ego on nii suur, et see käib mul järel isegi siis, kui ma temast kilomeetrite kaugusel olen. Vastik, vastik, vastik. Ja ma tahaks talle nii väga seda kõike otse näkku öelda, mitte siin niimoodi jahuda, aga mul on juba selle sama inimesega sarnase olukorraga seoses kogemusi, nii et ma võin sajaprotsendilise kindlusega öelda, et esimene asi, mida ta tegema läheks pärast seda, kui ta on mulle kuulutanud, kuidas ta mind üldse ei vaja ja kuidas ma talle kogu aeg ainult haiget teen, on see, et ta jookseb kellegi juurde mind taga rääkima. Ja ta jääbki seda tegema seni, kuni mul asjast kopa ette viskab ja ma üritan ära leppida või temaga uue sõnasõja ette võtan.

Nii. Nüüd ma olen õnnelik, sain selle südamelt ära.

Kuidas teil kõigil läheb? Võtke minuga ühendust, helistage mulle keset ööd, mida iganes. Andke mulle endast märku, palun! Sest teid kõiki on liiga palju (ja mina liiga tuulepea), et ma jõuaks teie kõigiga ise pidevalt suhelda ja järje peal olla. Eriti, kuna mu telefoniarve seda väga ei kannata.

NB!

Inimesed, keda ma tahan enda juures näha sel nädalavahetusel, kui nad vähegi saavad, tahavad ja viitsivad tulla: Goblin, Galatea, Dani, Mialee, Riion, Mari (põhh). Arvestage sellega, et te peaksite siis ööseks kah jääma, sest ma elan nüüd kesklinnast kaaaaauuuuuugeeeeeellllllllll. Helistage mulle? *näeb armas välja ja loodab, et keegi tuleb ka*

Mängiks DnD-d, teeks nalja, ma toidaks teid ja oleks muidu tore. :)

Tänan tähelepanu eest,
Deira