Natuke vingumist

Varem mõtlesin, et küll oleks tore, kui oleks keegi, kes topiks oma õla alla, kui pea norgu vajub või une tulles teki peale paneb ja siis vaatab, kuidas ma magan või midagi.

Oleks küll tore.

Aga ma oskan iseendale ka selline inimene olla. Kui kedagi teist pole, siis ei jää muud lihtsalt üle. Peale selle näen ma rõve välja, kui ma magan.

Mulle käib närvidele see, kuidas mõned inimesed ei saa aru, mis neil käes on. Nad võivad mõista, et see on hea, aga nad ei suuda seda headust ja kõike muud sellega kaasnevat tegelikult mõista. Nad ei saa aru. Ja kõige kohutavam on, et nad ei saa aru, et nad ei saa aru. Ja kui püüda neile seda selgitada, vaatavad nad sind lolli näoga, solvuvad ja lähevad sind kellegi juurde taga rääkima.

Ma-sen-dav.

Positiivsematel teemadel nii palju, et kevad on käes!! :) Ma juba tunnen, kuidas muutused väljaspool on seesmisele olemisele mõjuma hakanud. Oujeah. Olge teie ka toredad ja puha, ning palvetagem, et Deira saab lähemal ajal Interneti ja saab hakata tihemini oma blogisse postitama. Sest see on lõbus.