Mul on veel 10 minutit aega ja ma otsustain selle sisustada blogimise, mitte millegi kasuliku tegemisega. Tundke end nüüd erilisena, te kõik, kes te ihkate siit midagi uut leida. Ma olen siin teie pärast! :D
Jee!
Tegelikult pole mul õrna aimugi, millest kirjutada. Nagu ma vist varem juba maininud olen, on minu sees viimasel ajal liiga vähe konflikte, et tulla ja oma blogis avalikult maailma, inimeste ja muude jorsside idiootsuse ja (eba)normaalsuse kallal vinguda. Ja kui ongi konflikte, siis on need liiga isiklikud, et teil neist teada oleks vaja.
Tegelikult on see hämmastav. Inimesel on kõik hästi ja korraga ei ole tal enam millestki oma blogisse kirjutada. Huvitav, kas see on ainult mingi eestlaste kiiks, et kui midagi öelda, siis ikka selleks, et vinguda ja viriseda, muidu pole nagu millestki rääkida? Sest väga paljudes eestikeelsetes blogides olen ma tähele pannud, et just negatiivse kohta on inimestel eriti palju öelda ja kommenteerida. Ma ei väida, et see halb oleks, aga see on lihtsalt kuidagi veider, sest kas me kõik mitte ei taha, et kõik oleks hästi? Sellest hoolimata pöörame rohkem tähelepanu sellele, mis on halvasti.
Inimene on ikka üks veider loom.
...
Ma istun mingis Viru keskuse kohvikus ja mul on ropult külm. Ei tea, millest. Käed on kah kanged, trükkida ei ole just kõige lihtsam. Aga mulle meeldib trükkida, nii et ma teen seda ikkagi.
Mõtlesin eile, et see vist ongi see, mis mind minu püsimatuse juures võib aidata kirjutamisega korralikult sina peale saada - trükkimine. Ma kirjutan juba lihtsalt trükkimise pärast. Hihi. Mulle lihtsalt meeldib trükkida, noh. Ja tänu sellele meeldib mulle kirjutada ka rohkem. Ma viitsin seda tänu sellele rohkem teha. Ja kauem. Järjest.
Nonii. Mul vist hakkab sisu otsa saama, kui ma juba ühesõnalisi lauseid koostan. Nii et ma siis lähen. 10 minutit on läbi ka nagunii.
See ya.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment