Silmakirjalikkus

Kust läheb piir hea ja halva silmakirjalikkuse vahel? Kas see piir on üldse olemas?

Kui ma ei nõustu sõbraga ja tahaks talle kohutavalt öelda, et asjad ei ole nii, nagu ta arvab, aga selline teguviis teeks talle meeletult haiget või solvaks teda, kas siis ei oleks targem mõlema osapoole hingerahu nimel ette manada hea nägu ja kaasa mängida?

Ma leian, et stabiilsus ja vähemalt ajutine õnn on taolist niinimetatud silmakirjalikkust aeg-ajalt väärt. Ma ei tunne end halvasti, kui nii teen, sest elu on näidanud, et minu seisukohad pole paljudele vastuvõetavad või inimlikult mõistetavad kas siis nende endi sisemistel põhjustel või minu halva eneseväljendusoskuse tõttu. Nii et sageli ma lihtsalt hoian suu kinni ja ei ütle midagi, mis võiks lasta kuidagi välja paista minu vastakal arvamusel. Koju jõudes aga, kui hinge väga kriibib, võtan välja oma ilusa väikese Sõber Päeviku ja kirjutan sinna, mis asjast tegelikult arvan, kuigi seda juhtub harva.

Muidugi ei praktiseeri ma sellist asja kõigi peal. On inimesi, kellega ma olen alati peaaegu täiesti aus (absoluutselt kõike vist ei saa ega tasugi kellelegi rääkida). On inimesi, kellega ma silmakirjatsen vahel, kui antud hetkel paremat lahendust välja mõelda ei suuda või tõesti ei taha, et teine haiget saaks või solvuks või vihastaks. Lõpuks on ka need, kellega ma kahjuks või õnneks (eks seda otsustab aeg) pean (või tahan?) mingil tasemel silmakirjatsema iga päev, peaaegu igal momendil, kui nendega koos olen. Ma võin tunda siirast rõõmu nende seltskonnast, kuid samas tean, et meie mõistused töötavad nii erineval tasemel, et mul on parem oma tegelikke mõtteid üldse mitte avaldada.

Ma ei tunne ennast süüdi. Ma lihtsalt olen selline.