Meil ei ole tegelikult ühiseid mälestusigi eriti palju, aga vähemalt on kõik need, mis on, head. Iga kord, kui ma temaga koos olin, ma naersin.
Hämmastav, kuidas üks inimene suudab nii vähesega teise inimese hinge nii suure jälje jätta. Ma ei usu, et ma teda kunagi unustada suudan.
Iga kord, kui ma RHCP-d kuulan, tuleb ta mulle meelde. Iga kord.
Äkki see on midagi sügavamat, kui ma endale tunnistada tahan või oskan?
Selles mõttes, et... Ma tunnen ikka veel mingeid liblikate moodi asju, kui ma temale mõtlen.
*naeratab*
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment