Isale

Kallis isa,

Ma ei tea, kas sa seda kirja kunagi näed või loed. Ma leidsin lihtsalt äkitselt, et mul oleks vaja sulle kõik ära rääkida ja seda ma nüüd ka teen. Kui sa neid sõnu oma silmaga nägema ei juhtugi, siis ma loodan, et mu mõtted sinuni mingit pidi siiski jõuavad. Olgu sa kus tahes, elus või mitte, ma olen alati sinuga olnud ja sinuga ka jään. Järgnev on sulle.

Tegelikult on raske kusagilt alustada.

Sa ei kujuta vist ettegi, kui palju kordi ma olen mõelnud sellest, milline võiks olla meie kohtumine. Kas me vaatame teineteist kui võõrad? Kas me tunneme teineteise silmis midagi ära? Kas ma tunneksin sinu juures veel seda kodust tunnet, mida ma alati olen arvanud, et sa võiksid minus tekitada, kui sa oleks jäänud? Või oleks meie vahel tühjus? Mida me teineteisele ütleksime? Kas me nutaks? Oleks sõnatud? Milline sa üldse välja näeks? Kas sa tunneks mu instinktiivselt ära kui oma (minu andmete kohaselt) ainsa tütre?

Ja siis, pärast kõiki neid küsimusi tuleb see, mille vastust ma kõige rohkem kardan: elad sa veel üldse? Mulle on räägitud võimalusest, et sa oled juba mulla all. Ja hirm selle ees, et see tõesti nii on, on nii suur, et ma julgen vaevu seda endale tunnistadagi. Möödub vaevalt päev, mil ma ei kujutaks ette, kuidas ma seisan su haual, öeldes su kivisse raiutud nimele kõike seda, mida ma sulle endale kunagi öelda ei jõudnud. Ja mõeldes sellest, et sa ei saanudki kunagi teada, kes ma olen. Missugune inimene su tütar õieti on.

Isa, ma armastan sind. Ma armastan sind nii väga. Ema ju armastas ka. Ta armastab sind kindlasti ikka veel, aga mitte enam samamoodi. Tal oli vaja edasi minna. Tal oli ilma sinuta raske. Sa ei kujuta ette, kui raske tal oli. Kui raske meil kõigil oli. Sa muutsid meie kõigi elu, kui sa läksid. Mitte just paremuse poole. Aga me armastame sind ikkagi.

Aga mind painab siiski miski. Kui sa meid nii väga armastasid (ma lihtsalt TEAN, et armastasid), siis miks sa läksid? Miks sa meid maha jätsid? Miks sa nii tegid? Kas sul oli tõepoolest mujal parem? Kas meil oli midagi puudu, mida sul vaja oli? Kas mina polnud piisavalt hea?

Ma igatsen sind nii väga, et ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Ma tunnen pidevalt, et mul on nii palju puudu jäänud. Mu ema teeb suurepärast tööd, kuid isegi tema ei suuda sind asendada. Mitte keegi ei suudaks. Mitte keegi polegi seda kunagi teinud. Mul on kogu elu vaja läinud sind, aga sind lihtsalt ei ole. Mul on vaja isa, aga ta läks ära. Ta lihtsalt läks minema.

Sa ei kujuta vist ette ka, kui valus see on.

Ma ei heida sulle midagi ette, ära sellest valesti aru saa. Ma ei tea, miks sa tegid nii nagu tegid, kuid kindlasti oli sul selleks põhjus. Ma lihtsalt tahaks teada, milline see on, sest praeguses teadmatuses tekivad igasugused mõtted. Olgu see põhjus nii kole kui tahes, see oleks siiski parem kui mitte midagi. Ma ei süüdista sind milleski. Ma olen sulle juba ammu andeks andnud. Ma ei kanna su peale viha. Ma ei ole kibestunud. Ma olen lihtsalt kurb. Mul on valus. Ma ei tea isegi, milline mu isa välja näeb, sest meil lihtsalt pole sinust ühtegi pilti. Ja ma olen selle pärast kurb.

Ma tahaks lihtsalt teada, milline inimene sa oled. Tahaks, et mul oleks võimalus sinuga õhtuti diivanil istuda ja maailma asju arutada. Tahaks sinuga koos kartulit keeta ja automootorit tundma õppida. Tahaks sinuga koos kooli kiruda ja oma tulevikuplaane arutada. Tahaks kuulda sinu lapsepõlvest, sinu mõtetest, sinu arvamustest. Tahaks teada, mis värvi kardinaid sa elutuppa tahaks. Võib-olla oleks sul sellest hoopis ükskõik. Tahaks teada, mis marki autoga sa sõidaksid. Tahaks teada, mis on su lemmiktoit ja kas sa sibulat sööd. Tahaks teada, missuguseid riideid sa kannad. Tahaks teada, mis tunne on, kui isa pai teeb. Üle kõige tahaks teada, mismoodi su hääl kõlab. Tahaks kas või üks kord elus kuulda sind mulle head ööd ütlemas. Kas või üksainus kord.

Ma igatsen sind!

Aga kõik, mida ma praegu teha saan, on loota, et sa mind vähemalt südames maha pole jätnud. Nii halb sa ju ei ole.

Ma armastan sind.

Sinu Triinu