Tegelesin siin natuke blogide uurimisega. Järeldus, millele jõudsin, ajab närvi.
Tülgastavalt palju on mingeid haigeid wannabe'sid, kes arvavad, et nad on lõpp erilised ja lahedad. Nad saavad selle arvamise tõttu tähelepanu ja siis on nad õnnelikud ja nende ego on jälle toita saanud.
Ja millega nad siis seda kõike saavutavad? Millega nad tõestavad oma erilisust?
Nad kirjutavad oma blogis, lõpmatult, kuidas maailm on nende vastu nii kuri ja paha ja keegi ei hooli neist ja boifrend jättis maha, omgomgomg. Siis kuulutatakse suurelt ja uhkelt, et meie enam ei jaksa, sulgeme igaveseks, mitte keegi ei pääse enam meie südamele ligi! "Ma lihtsalt ei jaksa enam... Kõik see... Oijummal... Ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele enam vastu astuda.... Koolis on nii raske ja vanemad ei mõista mind... Te keegi ei tea, milline ma tegelikult olen... Keegi ei mõista mind, mul pole siin maailmas mitte kedagi... Ja SELLEPÄRAST ma ennast lõigungi! Jah! Ma vihkan ennast selle pärast KA! Ma ei vääri enam elu.. Niu..."
MINGE PERSSE. Lugege mõne geniaalse luuletaja elulugu. Või tulge minu käest küsima, kuidas on seni möödunud minu ja minu ema elu. Ja SIIS vaatame, kas te veel leiate endal õiguse olevat hädaldada.
Krt, inimesed, kellel pole tegelikult mitte midagi viga, üritavad tähelepanu saada sellega, et vinguvad aina ja kuulutavad iga nädal, kuidas nad enam ei jaksa ja nüüd on lõpp.
Ma vean oma lemmiktassi peale kihla, et 99% neist vingupüksidest pole päris elu ja raskusi näinudki.
AAARRRRGGHHHHHHHHHH!!!!!!!
*peksab midagi*
P.S. Unetus r0x0rz.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Sa lihtsalt - hoiad pead käte vahel ja röögid midagi ja mõtled, mis lahti on nüüdse maailmaga, mis viga on inimesed..
Appi, kuidas inimesed saavad tunda sind, kui sa pole isegi andud selleks võimaluse.
Persse küll, maailm on sitt koht aga meie ise saame elu teha kergemaks sellega, et me püüame natuke maailma parandada, kas või selega, et oled õnnelik ja nakatad teisi sellega.
Aga ei, see on palju küsitud egotsentsriku inimesest, sest ta ei suuda kunagi end kõrvalt vaadata ja hakata normaalselt mõtlema, mida paganat ta teeb..
OEh.
Ma olen su postitusega nõus.
Tähendab, kindlasti on ka neil inimestel probleeme, kellest sa räägid. Meil kõigil on, elu on juba lihtsalt probleemiderohke, aga samas on ka häid hetki. Lihtsalt sõltub inimesest, kuidas tema maailma näeb, kas paha, kõleda ja depressiivsena või hoopis ilusa, helge ning õnnelikuna. Mina ei kuulu ei ühte ega teise leeri, pean mainima, et minu elus on hetki, kus ma olen depressioonis ja ka hetki, kus ma olen kõigega täiesti rahul. Kindlasti pole aga need õiged probleemid, millest kogu maailmale röögitakse. Tähendab need on probleemid, aga minimaalsed tõeliste valude kõrval. Sest ma ei usu eriti, et inimene räägiks oma kõige sügavamatest hingevaludest kõigile, kes talle vastu juhtuvad, sest põhimõtteliselt seda kõik need reidikad ja blogijad teevad ju. Pigem jätab ta need just enda teada. Ja mis puutub sellesse nn. lõikumisjuttu, jah, tüüpiline tähelepanuvajadus, et kõik tuleksid ikka ja korrutaksid, et seda pole vaja, sest tegelikult on ju ta ju nii tark ja ilus ja üldse täiuslik. Siis saab ego rahuldatud ja ta saab rahuliku südamega magama minna. Seniks-kuniks?
Vabanda segase teksti pärast, mul on veel palju lausevormistuses õppida.
.__. Vabandust.
*tunneb end ilge mõrrana*
Aga inimesed ongi lollid ja sinna ei saa midagi teha.
Sul ei maksa sellest üldse väljagi teha.
Post a Comment