Suurem osa päevast on möödas. Jumal tänatud. Kõige parem ja samaaegaselt ka kõige hullem osa on aga alles ees. Oijeerum.
Mul ei ole tegelikult mitte midagi eriti tarka öelda. Millegipärast paistavad teised inimesed oma blogides alati mingit übertarka ja sügavat juttu nagu kahurist välja loopivat. Mina aina mõtlen ja mõtlen ja mitte midagi ei tule.
Juua tahaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Mina tahan hoopis süüa...
Äh, mul on sama mõte pidevalt.
A la et Deira ajab mingi ilgelt überjuttu oma blogis ja mina kirjutan täiesti lampi asjadest.
Ikka juhtub.
Miks ma su blogi ammu lugenud ei ole, on see, et kui ma kord tulen ja loen, siis on mul väga palju lugeda ja ma veidi kardan seda ka ja see võtab parajalt aega ja see pidevalt suureneb, see lugemata jäetud sissekannete hulk. Ma üritan nüüd parem olla.
Igaljuhul, sellise järgilugemisega kaasneb alati küsimus, et kas peaks kommenteerima nii umbes poole aasta vanuseid sissekandeid ning eitava vastuse korral jällegi pettumus enda pärast. Praegu ma seda teen, sest ma tahan öelda, et minu meelest see übertark ja sügav jutt või siis vähemalt mingi selle moodi asi, mida mina kirjutanud olen, ei tule mõtlemisest, see tulebki kahurist. Kõigepealt on vaja loomulikult mõtteid, aga neid ei saa tavaliselt otsida, need lihtsalt hüppavad kusagilt pähe ja siis on vaja nad ära tunda ning siis tuleb kuskilt peale jõle motivatsioon ja innustus oma mõttekäigud blogi kirja panna ja algab suur torm klaviatuuriklahvidel.
Võib-olla sa ei tunne mõtteid alati või siis viimasel ajal ära või siis on puudu sellest innustusest. Aga vahetevahel neid mõtteid vist lihtsalt ei olegi eriti.
Post a Comment