Tahaks kirjutada midagi ilusat. Tahaks kirjutada midagi intelligentset. Mu sees on mõtteid ja tundeid küll, mida tasuks teistele kuulutada. Aga ma lihtsalt ei oska ja ei viitsi ja tegelikult ei tea, kas ikka tõesti tahangi. Või kas on vaja.
Ma olen õppinud rahulolu. Ma olen õppinud õnnelik olema. Ma võin tõesti öelda, et olen õnnelik. Isegi, kui ma vingun või olen vihane või emotsen, annan ma endale aru, et tegelikult on kõik hästi ja see halb moment läheb üle. See on nii naljakas. Aasta tagasi olin ma justkui teine inimene. Aga eks seda tunneme me kõik. Me olemegi pidevas muutumises ja kui tagasi vaatame, tunneme end vaevu ära.
(Igatahes selle rahulolu jutuga tahtsin ma öelda seda, et võib-olla just selle pärast mul polegi eriti midagi, millest kirjutada. Sest enamasti kirjutatakse oma blogisse ju ikka kellegi või millegi üle vingumiseks. Minul lihtsalt pole millegi üle eriti vinguda praegu, kui mingid väga mõttetult pisikesed asjad välja arvata.)
Ma pean veel palju õppima muidugi. Pean õppima inimestega kannatlikum ja mõistvam olema. Ma tean, et ma pole alati täiuslik, ootan teilt seda, mida ma ise anda ei suuda või ei oska. Sellisel juhul katsuge mu tähelepanu lihtsalt kuidagi kenasti sellele pöörata (sest kui mulle midagi vihaga öelda, hakkan ma meelega seda tegema, ma lihtsalt ei suuda ennast kunagi tagasi hoida, järgi proovitud juba mustmiljon korda).
Ma olen see, kes ma olen, aga alati saab olla parem.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment