Liblikad

Mona käskis mul midagi siia kirjutada, ehkki mu pea on igasugustest asjalikest mõtetest täiesti tühi.

Elu on lihtsalt naljakas. Ausõna. Suurema osa ajast ajab kõik, mis minuga juhtub, mind naerma. Varem või hiljem. Reedel jäin täpselt rongist maha ja ma olin enda peale nii vihane, et mu käed värisesid nii palju, et ma ei saanud õieti rahakottigi lahti teha, aga kui ma bussi peale jõudsin, siis juba naersin. Sest maailmale meeldibki mind mõnitada. Just selleks, et me õpiksin enda üle naerma. Kõige hullem, mis ühe inimesega juhtuda saab on see, kui ta ennast tõsiselt võtma hakkab.

Vot.

See ya later.

Yours truly,
Deira/Triinu