Ma olen natuke haige. Füüsiliselt. Jajah.

Inimesed saavad asjadest huvitavalt aru. Väga huvitavalt.

Mina aga ei saa sellest aru, miks on nii raske olla hea sõber (või hea tuttavgi) inimesega, kelle maailmavaade on sinu omast erinev. Mina saan sellega hakkama. Pole alati saanud, aga ma edenen.

Ah jaa, see on ju sellepärast, et ma TAHAN inimestega hästi läbi saada ja leian, et kõigil on õigus elust täpselt selline filosoofia arendada nagu nad ise tahavad, olgu see minu omast nii erinev kui tahes, ja et neil võib selle juureska õigus olla.

Teate mis on eriti ajuvaba?

Mitte mingit halli massi ei olegi ju olemas.

See on lihtsalt kellegi poolt välja mõeldud termin, mis pani seda Kedagi end erilisemana tundma.

Aga kõik on ju erilised. Kõik on erinevad. See, et me samu asju teeme (võib-olla isegi samal kellaajal) ei tähenda, et me mõtleme nende tegemise ajal samu mõtteid, et need äratavad meis samu emotsioone, et me elame samasuguseid elusid, tunneme samu inimesi (ja kui tunnemegi, siis kas me ikka tunneme neid samamoodi?), teame samu asju, usume samu asju.

Kõõõõiik on suhteline.

Blabla.

Sellest järeldub, et mingit universaalset tõde on raske leida. See on kindlasti kusagil olemas, aga seda püüda, sellest täielikult aru saada ei ole meie aja inimesel võimalik. Sest me kõik vaatame eri suunas ja arvame, et ainult see, mida meie näeme, on õige.

Isegi mina.

...

Aga kellelgi peab ju õigus olema?