Jaa. Muusika on tore asi. Ma vist lähengi nüüd siit elutoast minema oma tuppa ja panen iTunesi tööle. Ma ei saa seda siin teha, sest ema magab kõrval.
Hea tunne on. Sai asja tehtud. Mängitud.
Aga see kord ootasin ma tegelikult endalt natuke paremat esitust, kui aus olla. Seega ma olen endas pettunud. Aga pole viga - uuesti ja paremini. Järgmisel nädalal.
Ma vaatan mingit veidrat filmi. Seal on lahe mees. Ta on kuum. Ja iseloomult väga intrigeeriv. Huviäratav. Temaga tahaks kohtuda. Kahju küll, et tegemist on ainult karakteriga.
Täna bussiterminalis vaatas mingi võõras noormees mulle otsa ja naeratas väga veidralt. See oli heasüdamlik naeratus, aga veider, kummastav isegi. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida, nii et ma kõndisin lihtsalt edasi, aga kui bussipeatusesse jõudsin, avastasin, et tahan tagasi minna ja talle sama armsalt vastu naeratada. Aga siis tuli buss.
Ja kui ma õhtul tagasi linna poole teel olin, sattusin bussipeatuses kokku ühe vanema mehega, kellega hakkasime juttu rääkima. Rääkisime terve bussisõidu ka. Ta oli tore. Naeratas palju. Tal olid silmade ääres naerukurrud. Ütles, et elab üksi Lasnamäel. Siis mõtlesin, et võiks talle külla minna kunagi. Kas või mõtetega või unes.
Trükkida on nii lahe.
Aga tegelikult ma nüüd tõesti lähen. Trükkida on küll tore, aga ma pean minema oma tuba koristama, et seal magada saaks. Ma olen väsinud. Varsti on tuduaeg. Noh, tegelikult on ammu juba tuduaeg. Seega adios, amigos.
Hoidke kõva.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment