Just nimelt. Ma saan isegi enam-vähem aru, mis me siin teeme. Probleem on lihtsalt selles, et ma klikkan asjadest kogu aeg mööda või unustan midagi teha, sest ma mõtlen parasjagu andunult kohvist. Ja sellest poolikust pitsast, mis mind kodus ootab. *nämm...*
Ikkagi.
Kui midagi natuke mõttekamat mu superigava elu kohta kuulda (tegelikult küll lugeda) tahate, siis palun väga. Ma jõudsin nimelt otsusele. Ma otsustasin, et eesti keeles kirjutades ma läbi ei löö ja hakkama ei saa. (Seda muidugi juhul, kui ma üldse hakkan tulevikus tegelema kirjutamisega, mis viimasel ajal muutub jälle aina tõenäolisemaks.) Eestis lihtsalt pole piisavalt võimalusi ja värki. Siin ei ela kirjutamisest ära. Mõelge nüüd ise, kui hea elu oleks siin elukutselisel kirjanikul, kui isegi 3000 raamatu suurused tiraažid on kirjastajale kui taevalik unenägu.
...
Off to Europe we go then.
Nüüd sai tund läbi, nii et ma kaon koju oma pitsat sööma.
P.S. See pole üldse oluline, aga ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Nimelt oli mul plaanis täna Briti nõukogusse minna ja raamatukokku tagasi viia see raamat, mille ma sealt eelmisel nädalal laenutasin, aga ei saanudki seda täna läbi. Häbi tunnistada lausa, aga ma olin täna liiga asjalik, et tundides kõrvaliste asjadega tegeleda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment